Jüri Estam
Nõukogude imperiaalne taak vaevab endiselt NSV Liidu äärealadel elama pidanud ühiskondi.
Oleme lootnud, et aeg annab arutust ja ka kosumist.
Tegelikult pole ohud idast kusagile aga kadunud, ja kunagiste, aga ka praegu ikestatud rahvaste koonud surutakse ikka ja jälle kutsika kombel põrandal asuvasse loiku.
Valgevenes kestab edasi vabadust ihkavate inimeste represseerimine.
On raske ette kujutada, et Venemaa valitseja võiks käed niisama rüpes taluda veel ühe nö Maidani olemasolu vaid 400 miili kaugusel Moskvast.
On tähendusrikas, et Eesti president reisib Valgevene naaberriiki Leetu just Vaba Eesti Sõna käesoleva numbri ilmumise ajaks.
Võiks tuua veel ühe illustreeriva näite Venemaa perifeeriast: Gruusia pidavat endiselt ja aina palavamalt lootma võimalusele pääseda NATO kaitsva tiiva alla.
1991. aastal jäi lõpparve õnnetul kombel tegemata vene imperialismi, aga ka kommunismiga.
Nüüd ajavad toonased tegematajätmised usinasti uusi siirdeid.
Nii ei saa kadestada ei Hong Kongi elanikke, ega taivanlasi, kelledes süveneb teadmine: “kes soovib rahu, peab valmistuma sõjaks”.
Kuna Nõukogude pärandi kombitsad ulatuvad endiselt ka meile siia, pole eestlasedki suutnud end varasema okupatsiooni lõa otsast lõplikult lahti sipelda.
Alles väljendas siseminister Mart Helme mõtet, et Eesti on Venemaale selge häälega ja visalt väljendanud meie veendumust Moskva ja Tallinna suhete tuginemise kohta Tartu rahule.
Siinkirjutajale pole sellist tunnet küll jäänud, kuid Helme seenior väljendas vastavale arvamusele toetudes seisukohta, et nüüd võib Eesti valitsus rahulikult jätkata “riigipiiri” traataia väljaehitamist.
Tühja siis sellest Petserimaa ja kolme Narva-taguse valla loovutamisest Venemaale!
Helme mõttelõngast haaras kohe kinni ühes pikemas arvamusloos Jaak Allik, kes kantseldas eestlasi tungivalt soojemaid poliitilisi suhteid Putini režiimiga arendama.
Alliku isa ja ema, Hendrik Allik ja Olga Lauristin, oleksid selle peale ilmselt aplodeerinud, kui nad siin ilmas veel viibiksid.
Aegajalt on esinenud juhust kirjutada “Stockholmi sündroomist”.
Sellest siis, mis juhtub, kui ühe ühiskonna liikmetel on tulnud kaua elada pahade inimeste võimu all.
Ühe klassikalise näitena sellest sündroomist meenutatakse Patty Hearst’i lugu, kes rööviti aastal 1974 vasakpoolse revolutsioonilise rühmituse SLA poolt, mille ideoloogilise mõju alla Hearst sügavuti langes.
Olles kaua elanud oma ahistajate meelevallas, algab pantvangiks võetud või orjaks sunnitud inimese samastumine oma hädade põhjustajatega.
Seda nähtust illustreerib võigas ekspluatatsioonižanrisse kuuluv itaalia filmi “The Night Porter”, mis käsitleb ühe holokaustiohvri haiglaslikku kiindumist ühte SS ohvitseri pärast Teist maailmasõda.
Hingearstidele on tuttav “õpitud abituse” probleem, milles inimene, kes pandi eelnevalt traumeerivasse keskkonda, mida ta oma käitumisega mõjutada ei saa, ei muuda oma käitumist isegi hiljem, kui ta lõpuks sellest olukorrast pääsenud on.
Vaata näiteks, kuidas Eesti Televisiooni ajakirjanikud ja staarid nüüd, 40 aastat pärast 1980. a. suve “olümpiamängusid”, soojendavad ikka veel üles Kremli vana narratiivi.
“Küll oli uhke tunne, kui venelased korraldasid purjeregati meil siin Tallinnas”.
Ometi tabas toda hüperpolitiseeritud spordivõistlust ju 65 riigi boikott!
Mitmed meie pagulasorganisatsioonid avaldasid tollal protesti regati korraldamise vastu okupeeritud Eestis.
Püüa kujutada seda ette, kui Hitler oleks üritanud organiseerida olümpiaüritusi ikestatud Hollandis või Taanis neljakümnendatel aastatel ja hollandlased või taanlased näeksid oma tänapäeva ajalookäsitlustes midagi hästi positiivset selles.
Et “kui kihvt see ikka oli, kui meie sportlased tassisid areenile haakristi lipu”!
Rahvusringhäälingu juhtkonnal on “ununenud”, et kui eestikeelne televisioon rajati 65 aasta eest, oli selle taktikepp esmajoones Kremli käes.
Iga kord kui siin lähevad jälle eetrisse nõukogudeaegsed eestivastased propagandafilmid nagu “Surma hinda küsi surnutelt” kujutab see endast tegelikult ENSV reanimeerimist ETV juhtkonna poolt.
Asume nüüd ka äärmiselt ebaväärikas situatsioonis, kus rahamees, savisaarlane ja endine miilits Urmas Sõõrumaa on endist Patarei vanglat Tallinna sadamas lõbustuskeskuseks ja korterihooneks ümber kujundamas.
Sedasama Patarei vanglat, mis oli tuhandete inimeste kannatuste teekonna esimene peatus enne Siberisse saatmist.
Sõõrumaa ajas äsja kurikuulsatesse vangikongidesse kokku mingisugused nõiad, kelle ülesanne oli paha karma tollest hoonest “välja ajada”, et inimesed tulevikus saaksid Patarei kohvikutes mõnuleda.
Sõõrumaal on lausa plaan kujundada Patareist “vabaduse sümbol”.
See jutt tundub olevat laenatud otse Vabamu (endise Okupatsioonide muuseumi) uutelt valitsejatelt ja publitsistidelt, kellele ei istu enam ülesanne meenutada puhtal kujul meie ajaloo kõige raskemaid hetki.
Meenub totalitaarne tehiskeel “new-speak”, mille George Orwell leiutas romaanis “1984”, kus sõda tähendab rahu ja orjus kujutab endast vabadust.
Äkki tuleks juutide pearabile kirjutada, et mis te ikka seda Auschwitzi ja Dachau juttu nii palju jahute? Kutsuge kohale sensitiivid. Las nad ajavad minema masendavad mälestused koonduslaagritest ning avage seal ometi spaa ja vorstiputka!
Eelnevaga tänane lugu rõvetsemisest Venemaa perifeerial aga veel ei lõpe.
Üks suurtest kassahittidest eesti raamatupoodides sel suvel on jeestlasest KGB polkovniku Vladimir Pooli raamat “Konstantin Päts. Vang nr 12”, mis toetub Pooli omanduses olevatele salatoimikutele.
Kõnesoleva “teose” eesmärk tundub olevat eestlaste häbistamine koos soola hõõrumisega meie hingede kõige hellematele kohtadele.
Vene salaluurest lahkutakse vaid jalad ees.
Pooli kolleegile Putinile meeldib see raamat ilmselt väga.
Pool kirjutab mõnuga, kuidas kindral Johan Laidoner jäi pärast piinamist halvatuks ja suri vanglahaigla “märjas haisvas voodis”.
Väärikates riikides osutatakse haigestunud kinnipeetavatele meditsiiniabi, kuid meie idanaabri käsilased uhkustavad endiselt sellega, kuidas nad oma väikese naaberriigi inimesi julmalt alandanud ja vaese omaks peksnud on.
