Setomaal, Obinitsa Külakeskuses toimus 3. – 7. augustini lastelaager, millest võttis osa 25 Eestimaa erinevatest maakondadest pärit 8-14-aastast last.
Laagrikorraldajate eesmärk oli lastele tutvustada Setomaa ajalugu ja kultuuri, näidata Setomaa vaatamisväärsusi, õpetada malet ja teisi lauamängude mitmevõistluse alasid ning korraldada lastele huvitavaid spordivõistlusi.
Muidugi, tähtis rõhuasetus laagri korraldamises oli, et lapsed leiaksid endale uusi sõpru ja mõttekaaslasi ja et laste toidulaual oleks tervislik ja värske toit.
Esimesel päeval, peale saabumist laagripaika, saadi omavahel tuttavaks, kehtestati laagri sisekorra reeglid ja määrati ühiselt laagri toimkonnad.
Lapsed joonistasid seinale pandud suurele paberile Eestimaa kaardi ja igaüks kirjutas, millisest Eestimaa paigast tema pärit on.
Iga laagriline andis suusõnalise ülevaate oma kodukandi koolist ja muidugi ka oma hobidest ja harrastustest.
Õhtusöögiks söödi kohalikus söögikohas Taarka Tarõs küpsetatud leiba, kohupiimast valmistatud sõira ja sooja kanasuppi.
Magustoiduks oli Nopri talu kohupiim marjakisselliga.
Kasvataja Tiiu rääkis lastele lauakommetest ja tervislikust toitumisest ja miks on vaja jälgida, mida ja kuidas me sööme.
Köögitoimkonna tublid lapsed koristasid lauad, pesid ja kuivatasid lauanõud.
Seejärel käidi õues veel palli mängimas ja jalutamas, siis pumbati õhku täis voodimadratsid, mis olid Minnesota ärimehe Paul Vestersteini poolt antud laagriajaks lastele kasutada.
Käidi kümblemas ja nii saabuski meditatsioonimuusika saatel mediteerides öörahu.
Järgmisel päeval oli äratus juba kell 8 ja kohe mindi õue noorusliku kasvataja Gerli juhendamisel ühiselt hommikuvõimlemist sooritama.
Terves kehas terve vaim oli ka üheks motoks laagris.
Hommikused kümblustoimingud tehtud, täideti keha sooja pudru, maitsvate võileibade, värskete kurgi- ja porgandilõikudega.
Köögitoimkond täitis oma igapäevast kohustust ja samal ajal moodustati lauamängude grupid.
Kasvataja Viire oli kaasa võtnud 10 malekomplekti ja Obinitsas Külakeskuses oli lastel kasutada piljardi ja koroonalaud.
Lastele pakkus erilist huvi malemäng, mida kasvataja Viire õpetas tõelise pühendumusega.
Seitse poissi teadsid juba eelnevalt malendite käike, väärtusi ning üht-teist ka avangute pōhimõtetest ning neile korraldati välkturniir ajakontrolliga 6 minutit.
Sel ajal kui poisid mängisid malet, suundus tüdrukute grupp koos kasvataja Gerliga Obinitsa Galeriisse, et Evar Riitsaare juhendamisel valmistada kaasavõetud särkidele ja rättidele pakutrükki.
Õpituba galeriis osutus lastele väga huvitavaks, kuna peale pakutrüki tegemise kuulsid lapsed ka, kuidas Evar Riitsaaar valmistab hõbedast kuulsaid seto sõlgesid ja et ka seto motiividega pakutrüki templitega saab valmistada seinatapeeti.
Lõunasöögiks söödi tatraputru lihapallide ja värske salatiga ja räägiti tatra kasulikkusest organismile.
Joodi laimi, sidruni ja apelsini maitsevett ja magustoiduks söödi suurt ja värsket, just ahjust tulnud rosinasaia võiga.
Peale lõunasööki õppis tüdrukute grupp malet ja teisi lauamänge – poiste grupp aga läks oma särkidele puutemplitega uut disaini kujundama.
Tüdrukutel oli vaja ōppida malemängu põhimõtteid ja seekord veel ei olnud võimalik välkturniiri korraldada nii nagu seda tegid poisid.
Kui tüdrukutel oli malemängu kursus omandatud, siis mindi koos jälle Obinitsa Galeriisse.
Kui kõikidel lastel olid oma särkidele uued jumed antud, laulis Kauksi Ülle omaloodud “Vaarikavarre” laulu, mida ta nimetas korilase hümniks.
Laul jutustas vaarikavarte korjamisesest ja kuidas vaarikavarte kaudu saavad lapsed ühenduse oma esivanematega.
Sügisestes vartes on palju vitamiine ja kui vartest talvekülma ajal teed teha, siis neil väga suur raviv toime meie organismile.
Teiseks lauluks oli “Sirelite laul”, mis meenutas lapsepõlve, kui lapsed tahtsid sireliõitest ÕNNE otsida aga mitte koolis antud kodutöid õppida.
Õpetlikud olid ka laulu “Sügislaigid” sõnad, milles aiatööde tegijat segas NOKIA telefoni helin ja kui see telefon võeti ikka vastu, siis pakuti mittevajalikku kaupa ostmiseks.
Kuulates võõramaa kaubapakkujat oleksid jäänud tähtsad aia- ja maa tööd tegemata ning lõpuks leidis telefon oma koha umbrohupanges.
Evar Riitsaar mängis karmoškat ja laulis koos lastega soome rahvaviiviisi “Mullu mina muidu karjas käisin”.
Muusika: soome rahvaviis Sõnad tõlkinud T. Vettik.
Mullu mina muidu karjas käisin,
Mullu mina karjas käisin.
Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
Mullu mina karjas käisin.
Tegin mina pilli pajukoorest,
pilli tegin pajukoorest.
Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
pilli tegin pajukoorest.
Istusin siis mättale mängimaie,
puhuma siis pillilugu.
Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
puhuma siis pillilugu.
Salakesi kuulas minu mängu
karjapõlve kaunim neiu.
Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani,
karjapõlve kaunim neiu.
Külakeskuses pesti enne ōhtusööki korralikult käed puhtaks ja siis asuti sooja ōhtusööki koos Taarka Tarõ jõhvikaleiva või ja moosiga maitsma.
Leiva valmistaja Rieka Hõrn on iseloomustanud omavalmistatud leiba järgmiselt: “lapsepõlvemälestus lemmikravimist aniisitilkadest viis mõttele katsetada erinevate küpsetiste juures maitseainena aniisi, lisaks Setomaal traditsioonilised jõhvikad. Sealt sündis jõhvikaleib. Ühtemoodi hästi maitseb nii rukkijahust kui täistera nisujahust küpsetatuna. Koostis: Mardimäe talu rukki või nisujahu, linnased, jõhvikad, aniis, pruun suhkur, sool. Leib on valmistatud nn keedutaigna meetodil, mis pikendab säilitusaega kaks nädalat.”
Eine söödud, mindi õue Actionboun’i mängu mängima.
Eelnevalt oli kasvataja Viire palunud lastel telefonidesse laadida vajaliku rakenduse.
Selles mängus tuleb telefoni abil leida maastikul üles kindlad punktid.
Igas punktis näeb telefonis ülesannet juhistega, mida järgnevalt teha.
Näiteks tuli salvestada videoklipp, milles lauldi sünnipäevalaulu, teha meeskonnaga grupipilt ja see kasvatajatele saata, vastata küsimustele vōi siis viia kasvatajale lilleõis.
Mäng ōpetas lapsi orienteeruma, tegema oma meeskonnaga koostööd ja kasutama uusi telefoni vōimalusi.
Peale põnevat Actionbound’i mängiti ōues liikumismängu Lippude varastamine ning traditsioonilist rahvastepalli ja siis mindi tuppa, pesti käed ja maitsti juurvilju ja vōileibu.
Koos moodustati veel energiaring ja siis pesti ennast jooksva vee all puhtaks ja mindi oma madratsile mediteerima ja vaikust kuulama – nii saabuski vaikuses teise päeva õhtul öörahu.
Tiiu Nigola