Jüri Estam
Kui USA kogeb poliitiliselt palavat suvelõppu ja kõik märgid viitavad sellele, et enne novembrikuu valimisi läheb tõeliseks “andmiseks”, siis ka Eesti õhus on tunda poliitilist kärsahaisu.
Vabariigi presidendi valimine toimub tuleval aastal küll alles ajavahemikul august-september, ja kaks nädalat pärast seda valime me kohalike omavalitsuste uusi koosseise, kuid juba praegu on eesti ühiskond sel määral erinevatesse leeridesse jagatud, et hoia piip ja prillid!
Sõber Ühendriikidest kirjutas: “See… (mida Eesti president hiljuti tegi) on täpselt seesama mänguplaan… (mis praegu USAs kasutusel on) eelseisvate valimiste võitmiseks – nimelt eri ühiskonnagruppide nagu rassi, soo, päritolu, keele jne vahel vaenupoliitika üleskütmine”.
Toon ühe näite kõnesolevast polariseeritusest.
Meie valitsus asub lähiajal arutama Maarjamäele nõukogude okupatsiooni ajal ehitatud memoriaali säilitamist.
See mere ääres seisev obelisk, mille kohta Muinsuskaitseameti ehituspärandi valdkonna juht Anni Martin on öelnud, et see rajati Nõukogude võimu ülistamiseks.
Siseminister Mart Helme (EKRE) ütles mõne aja eest meediale, et pooldab “nii selle kompleksi kui linnahalli lammutamist”.
Mille peale lausus keskerakondlasest Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart: “Me ei nõustu kunagi selle lammutamisega.”
Aga mis siis tegelikult ikka sündis hiljuti presidendi roosiaias, mis asub kohe tema ametiresidentsi kõrval?
Nende jaoks, kes pole kodumaist meediat jälginud, toimus seal viimastel päevadel mitu poleemikat esilekutsunud üritust, mille kohta Õhtuleht näiteks küsis: “Kas kõige lõhestavam 20. august läbi aegade”?
Mainit lilleaed pole enam publikule avatud, aga esindusüritusteks kasutatakse seda niipalju, kui meie lühike suvi võimaldab.
Kõigepealt läksid eesti massiteabevahendid elevile, kui presidendi juurde ilmus enfant terrible Mikk Pärnits* – mees kleidis, kes etendas Kersti Kaljulaidi kõrval mingisugusel põhjusel transvestiiti, kelle provokatsioonikene sotsiaalmeedia päris korralikult üles küttis.
Kultuurikriitik Pärnitsat, keda tuntakse Eestis “verbaalse vägivallatsejana”, pidi – paljud ütleksid paradoksaalsel kombel – saama vägivallaennetuse auhinna, millest teda hiljem justiitsminister Raivo Aegi poolt küll ilma jäeti.
Ajakirjanikud kippusid keskenduma Pärnitsa kleidile ja mitte tema sõnumile.
Pärnits väitis teiste asjade hulgas, et “traditsiooniline perekond on lapsele kõige ohtlikum koht”.
Mikk Pärnits suutis sellega ilmselt solvata eesti lapsevanemate valdavat enamust, kuna nende kodudes ei esine ei süstemaatilist ahistamist ega pedofiiliat.
Üldisemat tausta silmas pidades tuleks tähelepanu juhtida hoopis sellele, et lähiajal läheb Riigikogus uuele ringile diskussioon “kooselu” teemadel, mis võiks teoreetiliselt tulevikus viia samasooliste abielu legaliseerimiseni Eestis.
EKRE juht Martin Helme on varem väljendanud: “See on (ideoloogiline) projekt, et suruda ühiskonnas riikliku sunnimehhanismiga peale teistsuguseid ja eesti rahva enamusele vastuvõtmatuid seisukohti”.
Vaevalt oli Pärnits (seesama, kes on väitnud, et Eesti on Kolmanda Reichi sünnitis ja et Tallinna tänavail on tunda Vabariigi surma lehka) presidendi kõrval seistes oma “performance’i” ära korraldanud, kui kaks päeva hiljem asus presidendi poodiumi juurde koreograaf ja poetess Sveta Grigorjeva, kes valis üheks oma teemaks selle, kui (rahaliselt) vaesed eesti noored ja paljud teised inimesed on.
Ja kui hirmsasti venelasi Eestis diskrimineeritakse.
Pole sealjuures vist päris tähtsusetu, et üritus, kus Grigorjeva kõneles, oli kokku kutsutud presidendi poolt tähistamaks Eesti taasiseseisvumist 29. aasta eest ehk pääsemist Nõukogude ikke alt.
Grigorjeva kahtles oma sõnavõtus sügavalt selles, kas temasugusest Svetast võiks kunagi Eesti president saada.
Suhtekorraldaja Kadri Lainas kommenteeris selle peale, et tundub nagu meie ühiskonnas käiks praegu võistlus, “kes on kõige suurem ohver?”.
Grigorjeva ei tundu olevat märganud, et Tallinna linnapea on pooleldi eesti ja pooleldi Korea juurtega Mihhail Kõlvart, ja et väga suur osa Tallinna abilinnapeadest ja Ida-Virumaa ametnikest on slaavlased.
Grigorjeva unustas: eestlased võivad olla neis asjus veidi tundlikud, kuna viimane kord kui Kadriorus asus vasakpoolsest luuletajast “president” Johannes Vares-Barbaruse näol, ei kukkunud see ajajärk Eesti jaoks kuigi hästi välja.
President Kaljulaid on seega paremaid nädalaid kogenud.
Nimetaksin seda kõike koguni fiaskoks, eriti kuna ta samal ajal teatas, et oleks valmis Eestist lahkuma tuleval aastal, kui talle saaks pakutud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) juhi koht.
Pretsedendi lahkuda Eestist pärast ametiaja lõppu lõi muidugi Toomas Hendrik Ilves.
Põhiseadus kehtestab, et presidendil tuleb olla erapooletu.
Võiks ju isegi ooodata, et president püüaks olla rahva ühendaja ja liitja.
Kaljulaid on käitunud aga pigem aktivisti moodi, keda sotsiaaldemokraat Eiki Nestor Riigikogu tagatoas nelja aasta eest võimule aitas.
Pole midagi imestada, kui paljud inimesed presidendiga praeguseks rahulolematud on.
Ammu enne sotsiaalmeediat eksisteeris sõnavabadust austavas Londonis selline asi nagu kõnelejatenurk Hyde Park’is, kus teiste hulgas on sõna võtnud Vladimir Lenin ja aastaid enne teda Karl Marx.
On kaheldud ka selles, kas osal neist, kes oma kaasinimesi tolles pargis kõnetanud on, “katus ei sõida”.
Ei tundu tõenäoline olevat, et kuninganna Elizabeth II läheks oma sünnipäeval (Suurbritannias midagi 4. juuli või siis Bastille’i päeva taolist ei tähistata, tähistatakse suure paraadiga hoopis kuninganna sünnipäeva) Hyde Park’i, et sealt peokõnelejaid otsida.
Eesti pagulaskonna vabariigi aastapäeva aktused pole ilmselt alati olnud sama põnevad kui presidendi roosiaia üritused, kuid alati on püüeldud väärikuse poole.
Kõik see paneb ühiskonda ilmselt jälle nuputama selle üle, millisest puust peaks president tehtud olema.
Mitte, et meie valijaile oleks lubatud presidenti ise valida.
* Samal teemal vt siit.
