Eelmises kommentaaris tsiteerisin kahte Kesknädala arvamuslugu. Kõrvuti esinesid Leningradis 1933. aastal sündinud juudi päritolu praegune Eesti majandustegelane Hanon Barabaner ja 1918. aastal Tallinnas sündinud USA eestlane tehnikadoktor Endel Uiga.
Esimene paneb Eesti Kongressile süüks, et kodakondsust ei antud kõikidele vahepeal Eestisse suunatud venekeelsetele, et ei rakendatud 0-varianti, mis oli Rahvarinde juhtkonna sooviks. Mis oleks aga olnud selle tulemuseks, seda näeb juba nüüd, kui neil on õigus hääletada kohalikel valimistel. Kui veel sellega arvestada, et 0-variant poleks ajendanud Eestist lahkuma, oleks nende osatähtsus olnud veelgi suurem ja mõju, koos sõltuvusega Moskvast, palju tugevam.
Endel Uiga arvab, et Rahvarinne oli eestimeelsete kommunistide rahva toetusel loodud institutsioon, kuna Eesti Kongress sai oma algatuse, rahalise toetuse ja instruktsioonid Ameerikast ja CIA kontrolli all olevatelt väliseestlastelt. Mitte sõnakestki sellest, et seda toetas 800 000!
Seda väidet võetakse Eestis faktina. Oleks aga vaja tõestada, nagu kirjutab ka Väino J. Riismandel (VES 08.04.), sest on kummaline, et USA, kes ei tunnistanud Eesti okupeerimist, oleks olnud vabanemise vastane, kuigi ju võis olla ka sedalaadi arvamusi. Ei taheta näha printsiipi: mitte vabanenud liiduvabariik, vaid Eesti Vabariigi taastamine järjepidevuse alusel.
Uiga on Eesti sõjakooli ohvitser, saksa mobilisatsiooniga värvatud lennuväe abiteenistusse. Sõjatee viis ta Kuramaa ”kotti”, kust pääses koos oma poistega miinitraaleri pardal Saksamaale. Seal lõpetas ta 1949 Stuttgardi Tehnikaülikooli doktorinseneri kraadiga. USAs jätkas eduga teaduslikku panust, on ka kõrges vanaduses aktiivne. 80. aasta sünnipäeva puhul kirjutas Victor V. Vinkman: ”Uiga elufilosoofia põhineb sügava jälje jätnud õppetunnil aastatest 1940–44, mil küpses veendumus, et inimkonna suurimad väärtused on demokraatia, vabadus, inimõiguste austamine ning sõna- ja mõttevabadus. Uiga on olnud üks väheseid, kes siinseal esilekerkinud, aegunud rahvuspoliitilist dogmaatikat on julgelt kritiseerinud“ (Eesti Päevaleht 03.03.1998). Neid väärtusi kaitstes on ta aga ka püüdnud õigustada nende hävitajate esindajaid Eestis, seejuures unustades fakte. Näiteks kaitses ta pronksmehe paigalejätmist, väites, et ta polevat punavõimu sümbol, vaid relvata, tõsises mõttes või isegi palves seisev sõdur, kujunenud rohkem vene vähemusrahva mälestusmärgiks (Kultuur ja Elu 2005/2). Ei pane tähele, et sõdur on relvastatud ja tunnustab koloniste vähemusrahvana! Samal kombel taunib ta okupatsiooniaegsete mälestusmärkide kõrvaldamist, väites, et siis ollakse samal tasemel kui need, kes hävitasid endise Eesti Vabariigi mälestusmärgid. Demokraatia ja vabaduse eest võitleja ei näe kahjuks vahet. Eestiaegsed mälestusmärgid austasid eestlaste panust, sovetiaegsed markeerivad vallutajate võimu alistatud eestlaste üle.
Ta laseb kahjuks ennast ära kasutada 1944. aasta vastupanu halvustamises. Kui küsiti, kuivõrd teadsid Saksa sõjaväes võitlevad eesti sõdurid Otto Tiefi valitsusest ja kas sellega seostati ka mingeid reaalseid lootusi, oli vastus, et 1944. aasta augustis-septembris valitses segadus ja informatsiooni puudus. Mõnes väeosas võis olla informatsiooni rohkem, aga tema ise ei teadnud 1944. aasta septembris Otto Tiefi valitsusest midagi. Võideldi bolševismi vastu, isegi küsimata endalt, mis saaks Hitleri võidu korral (Kesknädal 11.11.2009). Sellega aitab ta tugevdada endise süsteemi esindajate väiteid vastupanu mõttetusest. Olin ise Krivasoos, kus me ka ei teadnud midagi Tiefi valitsusest, mis loodi alles 18. septembril, kui oli juba alustatud taganemisega. Olime sinna läinud Uluotsa kutsel ja lootes Atlandi Harta põhimõtete teostumisele. Tervitasime Nor-mandia invasiooni juunis, kuna andis lootust, et lääneliitlased ei jäta ikestatud Euroopa riike N. Liidu võimu alla. Et see oli naiivne, on teine lugu, aga suur osa meist ei jätnud seda ka pikkade pagulasaastate jooksul. Julges sellest rääkida, kuigi isegi mõni meist pidas seda tagurluse ilminguks. Jäime pagulasteks, ei saanud veel väliseestlasteks, nagu tituleerib meid Endel Uiga. Ja meie lootus täitus ikkagi!
Pagulasaastate jooksul nägime mitut Lääne kultuureliidi esindajat, kellel oli umbes sama hoiak. Räägiti demokraatiast, aga samal ajal ”saadi aru” N. Liidu käitumisest ja nõuti selle mõistmist, vastasel korral ähvardas tagurlase silt. Neid kutsuti ”kasulikeks idiootideks”, keda häbematult kuritarvitas see ebainimlik süsteem. Nagu kuritarvitavad Endel Uiga inimlikku ideoloogiat selle mantlivahetanud järeltulijad. Kas on ta kaalunud, kuidas toimus nõukogude võimu ajal tublide ja ideeliste tippkommunistide “ümbersünd” rahvuslasteks? Sarjas ”Eesti mõttelugu” oleks heaks näiteks vaja avaldada kogumik Arnold Rüütli kõnedest.
Vello Helk