Krabi külateatri teatrietendus. Marje Mürgi “Piimäpukijutu” komöödia Metsavenna Talus, Sissi klubi saalis 29. augustil 2020. Ka kõik muuseumid olid avatud – toimus üle-eestiline muuseumide öö.
Kui me augusti viimasel laupäeval Metsavenna Tallu jõudsime, tervitas Metsavenna peremees Meelis Möttus tulijaid väikese napsipitsiga, ta talu metsavendade mälestuse pitsiga – see soojendus sobis vanas suures hoones õhtuhakuks ja mälu äratuseks, sest terve õhtu viis külalised tagasi 1940ndate – 1950ndate aastate atmosfääri.
Metsavenna Talu peab Meelis Möttus oma metsavennast isa Harry Möttuse (1921-1991) mälestuseks ja auks.
Harry Möttus hakkas metsavennaks juba 1940. aastal, tuli metsast välja 1954. aastal ja sai näha Eesti vabanemist.
Paar aastat tagasi otsisime eestiaegse Viljandi aselinnapea Elmar Reisenbergi (1906-1988) lähedasi, kui Reisenbergi tütar Mai-Liis Bartling abikaasaga saabusid Viljandisse oma vanemate kodukohta ja kalmistule.
Elmar Reisenbergigi puhul selgus, et ta oli 1940ndate algul metsavend.
Metsavendlusest pagulus-eestisse läinute lugusid on üldse aga väga vähe talletatud, viimane aeg on sellise elu läbi teinutel endil kirjutada ja paluda oma lähedastel nende metsavennaelu läbielamisi meenutada.
Nüüd on hea teada, et lõunaeesti Metsavenna Talu on selle mälestuse hoidja, elustaja ja viib läbi ka metsavendade elu tutvustavaid ekskursioone.
Nii pikalt muuseumiöö õhtu mõtteid enne “Piimäpukijutte”.
“Piimäpukijutud” Krabi teatris on lavastanud Marje Mürk, kes ka ise elab Krabil ning on kirja pannud ehtsad lood, mis tema kuulis külanaistelt, kui ta koos oma vanaemaga hommikuti piimapuki man istus ja piimamehe veoringi ootas.
Piimapukijuttude etendus ise esitas samuti lugusid, milles omakorda oli tulev noore ja vanema põlvkonna vastandlik arusaam.
Komöödia aluseks oligi üksteise vääritimõistmine ja möödarääkimine.
Seega, ülimalt igapäevane olukord, mis sellisena oli vormistatud kunstina.
Lustlikud piimapukijutud Krabis on aga erilised veel selle poolest, et just Krabi bussipeatuse vastas asubki Eesti viimase piimapuki mälestusmärk – punaseks võõbatud piimapukk, millel on tohutusuur piimamannerg otsas.
Vaatasin seda, kui Krabile saabusin.
Bussijuht hõikas aknast: see piimamannerg on puki külge kinni keevitatud, sest kogu aeg püütakse seda ära varastada…
Piimapukk on ühe ajastu — Eesti kolhoosiajastu – sümbol.
Siis tõid maainimesed oma lehmade piima igal hommikul piimapukile, kus selle üle peeti arvet ja maksti üliväikest tasu.
Aga põhiline oli see, et klassikaline maaelu koos loomapidamisega säilis väiksel määral.
Praegu aga on teatris koolilapsed, kellele vanemad inimesed juba enne näidendi algust vaikselt selgitavad, mis see “piimapukk” laval on.
Ajamärgid on ühtlasi mälumärgid, mida me kultuuriliselt tundma peaksime.
Marje Mürgi näidendite elulised süžeed ja elav murdekeel hoiavad hästi vana ja uue seost, elavdavad mälu ja annavad publikule rohkelt arutamisrõõmu.
Vihmase ilmaga mäng saekaatris, vabandust, Sissi pubis elustas kõheda atmosfääriga ajaloo ja tegusad elujõulised inimesed.
Estonia teatri operetilaulja Voldemar Kuslap esinemas vanas saeveskis, mis nüüd on tehtud Sissi pubiks Metsavenna talus, Vastse-Roosa külas Mõniste vallas, 29. augustil 2020.
Õhtu teisel poolel laulis kolhoosideaegseid laule Estonia operetisolist Voldemar Kuslap (vanus 83), kelle muusikamaailm võlub igavikuliste teemadega ja isikusäraga.
Jälle oli näha, kuidas kohtuvad ja elustuvad vana ja uus, vana ja noor, mälu ja mälulood.
Mälu loob uut kultuuri – see on Metsavenna talu ja peremehe Meelis Möttuse loominguline maailm ja reaalsus, mida ta hoiab nähtavana ja loomingulisena.
Meelis Möttuse loodud KOHT väärib külastamist.
Ja ka teistpidi – võiksime mõelda, et Marje Mürk koos Krabi teatriga ja miks mitte ka Voldemar Kuslap võiksid tulla etenduste ja lauludega ka Eesti Majadesse esinema, kui jälle vabamalt maailmas käia ja kultuurielamusi nautida antakse.
Muuseumiööl Metsavenna talus käis
Maarja Pärl – Lõhmus
