Toreda nimega tuldpurskav mägi on näidanud kuivõrd me oleme kruvikesed looduse suures masinavärgis. Mind on aga hiljuti pannud ahhetama (imestusest “Ah!” hüüdma) üks teine, nähtamatu masinavärk. Rändasin tänu sellele korraks üle ookeani suvilasse, siis aastasse 1700 ja osalesin New Yorgi kunstinäitusel. Ausalt kah.
Elame ikka ühes igaveses masinavärgis. Ma pean silmas neid va tehnoloogiaimesid: pihuarvuteid, taskumuusikahoidlaid ja liiga tarkasid nutitelefone. Minul neid ei ole.
Piirdun uuema aja (digitaal) fotokaga ja arvutiga, millega kirjutan. No muidugi, mobiiltelefon on mul ka, ma elan ju Eestis, aga see on aastast 2003 (reliikvia!) ja ajaks kohalikke teismelisi naerma. Ma ei vaja kõiki vigureid, aga tehnoloogiavõimalused panevad vahel juubeldama küll.
Põldmarja seostan ma suvesooja Kotkajärve teepervega, aga äsja saadeti mulle sealt hoopis Blackberry nimelise imemasinaga foto, mida jäin imetlema nagu uimane uteke karjalaskepäeval. Ega ma esimest korda saanud e-posti teel fotot, kuid see kord pani see mind tõeliselt tarduma, ilmselt kuna tahtsin nii väga ise kohapeal olla ja siis äkki selline sähvatus merede tagant. Kadri nimelt pildistas Suurel reedel Orujärve jäist idapoolset kaljukallast oma “põldmarjaga” ja saatis sama mammu pinnal paar muljumist tehes pildi orbiiti, Eestisse, Maimule. Maimu saatis mulle ja mina uudistasin jääd, mida tund aega hiljem Orujärvel enam ei olnud. Tundsin märja sambla lõhna. Olin kohal. See oli tõeline katarsis.
Sarnaselt juhatasin lugejaid kahe nädala eest arvuti teel jälgima Soomaa suurvett nn veebikaamera abil. Uuendatud pilt ilmub arvutiekraanile iga paari minuti tagant. Sarnaselt on Eestis kure- ja kotkapesi salaja avalikult jälgitud. Lõpuks räägin ma silmast silma oma Toronto perega Skype’i ja samasuguse veebikaamera abil. See pole enam mingi uudis, aga oi, kuidas parandab elukvaliteeti, kui vanavanemad näevad lapselapsi kui filmilindil. Aga see pole, see on hetkereaalsus.
Imestan, kui lihtne oli osaleda täisväärtusliku kunstnikuna Manhattanil toimunud kunstinäitusel: pildistad/kirjutad oma n-ö tagaaias ja laed loodu üles selleks ettenähtud võrgulehel. Pabereid puudutamata teos õilmitseb internetis. Natuke abi oli korraldavalt Jaanikalt vaja, aga varsti oli see kogu maailmale kuuluvale “võrgus” nähtav. Siis keegi kuskil trükib välja ja kaugel sündinud naljakas mõte on New Yorgi Eesti Kultuuripäeva külaliste ees Latatara näitusel Eesti Maja seinal. Tõeliselt uhke tunne!
Millest ma räägin? See on ju igapäevane asi! Kellele on, kellele mitte… Mul on nii hea meel, et olen Facebooki nimelise suhtlusportaali (miks mitte avatud uste) kaudu kontaktis sadade vanade sõpradega, keda pole aastaid näinud. See ei ole vaev, vaid paar teisest maailmast pärit rõõmustavat sõna või mõtet päeva hakul. Mu mees naerab, et see on tiinekate (teismeliste) värk, aga kõik oleneb inimese suhtlusvajadusest. Poola presidendipaari matuste otseülekanne ei olnud kaugeltki tehnoime, aga omamoodi ime siiski, minule, kes ma pole Poolas käinud ja sain niivõrd suure laengu ja õppetunni Krakovi basiilikas ja Waweli mäel “viibides”.
17. märts oli aga tipp ja lagi. See päev läheb minu jaoks ajalukku. Päev, kui e-post teatas: “Dear Riina, Madis Rehepapp would like to collaborate with you on Juhan Kindlam’s profile.” (Sõber Madis tahtab sinuga koostööd teha Juhan Kindlami profiili suhtes.) MIDA?! Tõepoolest, minu vanavanaisa nimi oli arvutiekraanile jõudnud. Profiil, millest juttu, on interneti genealoogiaprogrammis nimega Geni, kuhu olin möödaminnes mõningaid sugulasi aegajalt sisse hakanud toksima. See, et ma Juhanist kaugemale ulatuvatest esivanematest midagi teada saaks, pidasin unistuseks, mis täitub, kui on aega kunagi arhiivis tuhnida, sest keegi ei teadnud Leisis puhkavast vaarisast edasi. Siiski keegi teadis. Ja ühe arvutihiire klõpsuga avanes minu ees viis põlve Valjala Kindlameid, aastani 1700, mil sündis Riimu Käsper.
Ma ei teagi, millega võrrelda tunnet, mis mind valdas. Käed värisesid, süda põksus. Seda oli raske uskuda, et kogu elu ei teadnud ja ühe klõksuga, tänu arvutile… Tänu kuulub tegelikult südile hõimlasele Mart Varvasele, kes on arhiivis kaua istunud, kuid nüüd andmed masinavärki sisestanud ja tänu masinavärgile me kohtusime.
Justkui võluväel ilmunud esivanemate nimed pidin siiski oma käega paberile kirjutama, et asjast natukenegi sotti saada ja harjuda. Muudkui vaatasin ja vaatasin neid nimesid. Mardid, Mihklid, Madlid, Marid. Ingelid, Laasid, Pent ja Eva, Käsper ja Reet! Võtsin veel õhtul paberi voodisse kaasa ja muudkui vaatasin rahvast, kes olid täitnud tohutu tühimiku. Hing juubeldas. Vaaridel polnud nägusid, aga millised nimed! Minu pere! Arvutid arvutiteks, nüüd ootab ees avastusretk Valjala kalmistule, mis õnneks on mehe vanemate suvekodust 10 km kaugusel. Kallis tehnoloogia, ma tänan, tänan Sind!
Riina Kindlam
Tallinn