Selle pealkirjaga artiklis arutab Peeter Kaldre Eesti mineviku meenutamist (Maaleht 05.03.2010).
Ta leiab, et pärast vabariigi aastapäeva ja Tartu rahu sõlmimise juubeli tähistamist jääb mulje, et rahvas hoolib oma riigist ning tahab, et see riik ka edasi püsib.Terve mõistus ütleb, et ligi 20 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist võiks rahvas olla vabanenud kompleksidest ja hirmudest, mis meid rohkem kui pool sajandit rõhusid. Et pole enam vaja tunda seda häbi- ja süütunnet, mille põhjustasid iseseisvuse kaotamine, Nõukogude okupatsioon, sõda ja küüditamised. Et me ei tõrju enam oma mälestusi. Paraku tundub, et mineviku taagast on raskem vabaneda, kui arvata võiks.
Enamgi veel – mõne “teoreetiku” eesmärk näikse olevat süstida eestlastesse häbi ja patukahetsustunnet selle pärast, et meil kunagi õnnestus võita Vabadussõda ja luua oma riik. Piisas kaitseminister Jaak Aaviksool Tartu rahu juubelil lausuda, et võit Vabadussõjas oli Eesti rahvusliku tahte triumf, kui ta valati üle süüdistustega “natsiterminite” kasutamises ja vaat et rahvustevahelise vaenu õhutamises. See ei sobivat kokku euroopalike väärtustega. Targad Euroopa onud panevad kohe tähele, et ju need eestlased ikka ühed “kapinatsid” on!
Viimastel aastatel on süvenenud tendents, kus püütakse halvustada kõike, mis esimese vabariigi ajal saavutati. Ilmjärved ja Turtolad on teinud kõva tööd selle nimel, et eestlased ei häbeneks mitte nõukogude-aegset okupatsioonipõlve, vaid seda, et nad kunagi oma riigi lõid ja selle korralikult üles ehitasid. Seega siis saavutusi, mille riismetele tuginedes Eesti riigi taastamine 1991. aastal võimalikuks sai. Proovige kusagil “soliidses” seltskonnas poetada tunnustav sõna Pätsi või Laidoneri kohta, ning te kuulete hämmastavalt küündimatut stampvastust — ah need, kes Eesti Vabariigi maha müüsid!
Memuaarkirjandus on meil väga moes, aga tundub, et Eesti Vabariigis elanute mälestusi pole väga paljud lugenud. Kui oleks lugenud, siis võiks aduda, milline toimiv ja ühistundel põhinev riik suudeti selle lühikese ajaga üles ehitada. Lugemine ja mõtlemine on muidugi keeruline töö ja ega see igaühele sobigi. Kui masohhismipisik on hinges, siis on seda palju lihtsam toita “tõlgendusega tõlgendusest” ehk tagantjäreletarkusega, mis kogutud idanaabri “autoriteetsetes” arhiivides.
Võib-olla hakkame mõne aja pärast häbenema ka sinimustvalget lippu? See ju ka üks rahvusliku tahte triumfi sümbol, mis võib venekeelset elanikkonda ärritada.
Eesti president on öelnud, et meie julgeolekuseisund pole kunagi nii hea olnud kui praegu. NATO ja Euroopa Liidu liikmeks olek peaks olema piisav tagatis riigi püsimiseks. Sestap ei ole ehk vaja väga muretseda ka Venemaa kava pärast suunata Balti riikidele oma uusimad raketid, sest kui tahetakse Eestiga sõdida, tuleb sõdida NATOga. Võib ka olla tegu tavapärase blufiga. Hoopis halvem on see, kui me ise hakkame kahtlema oma riigis, tema minevikus ja tulevikus. Rahvusluse ja patriotismi trumme pole küll vaja kogu aeg põristada, kuid enda mahasalgamine, saavutatu häbenemine ja nimetu kosmopolitismiihalus on pehmelt öeldes naeruväärne kui mitte suisa ohtlik.
Niipalju Peeter Kaldre artiklist, mis väärib pikka tsiteerimist, sest nagu ütleb üks kommentaator, on need karmid, kuid tõesed sõnad. Kahjuks leiab neid harva Eesti ajalehtede veergudel, mõnikord siiski veel kommentaarides. Aga ka need on üha enam reostatud. Märtsiküüditamise tähistamise puhul võis nentida, et ka kõige jäledamatele kuritegudele leidub õigustajaid. Üks tsiteerib Oudekki Loonet, kes õpetab Tallinna Linnaülikoolis noori sellises vaimus: “1949. aasta küüditamine ei anna isegi massimõrva tingimusi välja, minu teada hukkus umbes 15% küüditatutest, mis on küll suur arv, aga näitab siiski, et eesmärk ei olnud üheselt mõrv.” Kui hakatakse rääkima stiilis “15% on küll suur arv, aga…”, siis iga sellise ‘aga’ taga peitub õuduse õigustus. Küüditamine jääb aga inimsusvastaseks kuriteoks, mis ei aegu, millele pole õigustust ja mida ei tohi unustada. Massimeedias püütakse inimestele sisendada stampmõtteviisi, et seda kõike tuleks andestada, selle all mõeldakse unustamist. Ilma ohvrite nõusolekuta pole aga voli aegumatu kuriteo sooritajatele andestada, nende õudsad teod samahästi kui olematuks kuulutada, tegijad vastutusest vabastada. Probleemiks on asjaolu, et ohvrid kaovad varem ja uue põlvkonna hoiakut mõjutavad nende ahistajate järeltulijad. Rahvatarkus ütleb küll, et ülekohus ei seisa kotis, aga Eestis see nähtavasti ei kehti, sest kotisuud hoiavad kinni ülekohtus osalejate võsud, kes on tihtipeale ka selle kaitsjad ja õigustajad. Või lihtsalt ignoreerijad, nagu näiteks ”unustas” Eesti avalik meedia käesoleval aastal langenud vabadusvõitleja päeva tähistamise, eriti selle 28. märtsi aulakonverentsi.
Vello Helk