Tänavu märtsi keskel ilmusid Eesti tähtsamad päevalehed valgete esilehekülgedega. Väljaanded nagu Postimees, Eesti Päevaleht, Õhtuleht, Eesti Ekspress ja Maaleht soovisid protesteerida justiitsminister Rein Langi (Reformi-erakond) seaduse eelnõu vastu, mis mitmete ajakirjanike arvates ei olnud kooskõlas pressivabadusega.
Eriliselt kritiseeriti uue seaduse allikakaitse punkte. Protesti organiseerinud peatoimetajad pöördusid pealegi abi saamiseks rahvusvaheliste ajakirjandusorganisatsioonide poole. Saksamaalgi avaldasid mitmed meediad Eesti uut pressiseadust puududavaid artikleid. Telekanal ZDF intervjueeris saates “Täna Euroopas” mh Postimehe peatoimetajat Merit Koplit.
Ainukese väljaandena pooldas Justiitsministeeriumi uut seaduseeelnõud kultuurileht Sirp. Peatoimetaja Kaarel Tarand kritiseeris oma artiklis teravalt neid ajalehti, kes olid avaldanud protesti Rein Langi vastu.
Ka president Toomas Hendrik Ilves teatas, et eestlaste pöördumine rahvusvaheliste ajakirjandusorganisatsioonide poole on olnud enneaegne, sest küsimus ei ole lõplikust seadusest, vaid eelnõust, mille juurde on võimalik esitada parandusettepanekuid.
Niisis, kas ajalehtede protest oli ainult enneaegne hüsteeria või hädavajalik samm? Selleks, et sellele küsimusele vastust leida, pöördusin ma institutsiooni poole, kus projekt valmis. Minu küsimustele vastas Justiitsministeeriumi nõunik Sandra Mikli, kes on välja töötamas kritiseeritud konseptsiooni.
Uus allikakaitseseadus tekitas Eestis suurema emotsioonide tormi. Tavainimene ei saanud üldse enam aru, mis lahti. Ka välismaal, mh Saksamaal avaldati lugusid, et Eestis ei toimi pressivabadus. Palun selgitage, mis toimus. Kas uuest seadusest saadi valesti aru, või oli Justiitsministeeriumil tõepoolest kavatsus suukorvistada ajakirjanikke?
Ka meie jaoks oli tekkinud reaktsioon üllatav, sest eelnõu vastu astusid need inimesed, kelle kaitseks me selle koostasime – ajakirjanikud. Tänaseks on esialgne negatiivsus siiski vaibunud ning võib öelda, et sellise esmareaktsiooni peamiseks põhjuseks oli tõepoolest asjaolu, et ajakirjanikud tõlgendasid eelnõu eesmärke valesti.
Põhjus, miks justiitsministeerium allikakaitse eelnõu välja töötas seisneb selles, et soovime anda allikakaitsele Eesti õiguskorras selge õigusliku aluse. Praegu on allikakaitse Eesti õiguses reguleeritud ühe paragrahviga ringhäälinguseaduses, mis laieneb ainult raadio- ja telejaamade tegevusele. Kuid ka nende sätete järgi on ringhäälinguorganisatsioonid kohustatud kohtu nõudmisel esitama kogu nende tegevuses neile teatavaks saanud teabe, sealhulgas ka ajakirjanduslikud allikad. Ja seda nii tsiviil-, haldus- kui kriminaalkohtumenetluses, mis meie arvates on liiga lai võimalus allikakaitset murda. Oleme veendunud, et riik saab sundida ajakirjanikku tunnistama oma allikate kohta ainult raskete kriminaalkuritegude lahendamise eesmärgil.
Eesti kriminaalmenetluse seadustikus ei ole praegu sõnagi ajakirjanike õigusest keelduda tunnistusi andmast. Küll on aga selles seaduses vastavad sätted advokaatide, apteekrite, arstide ja vaimulike kohta. Sellist õigusselgusetut olukorda soovimegi eelnõuga muuta, sätestades selged seaduslikud alused allikate kaitseks nii materiaal- kui ka menetlusõiguses, nagu seda näevad ette ka Euroopa inimõiguste konventsioon ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid.
Välismaalgi elades ei jää märkamatuks, et justiitsministri suhe meediatöötajatega ei ole harmooniline. Samasuguseid rünnakuid võeti ette juba kunagise kultuuriministri Raivo Palmaru vastu. Kõrvaltvaatajale jääb tahes tahtmatult mulje, et küsimus ei ole enam ratsionaalses dialoogis täiskasvanud inimeste vahel, vaid lasteaiamängudes, isegi isiklikus kättemaksus. Miks ei salli ajakirjanikud Rein Langi? Kas meediate rünnakud justiitsministri aadressil on õigustatud?
Seda, kuidas ajakirjanikud kellessegi suhtuvad tuleks küsida ajakirjanike endi käest – seda ei saa justiits-ministeerium kommenteerida. Mis aga puutub kõnealusesse eelnõusse, siis nagu öeldud tekitas antud juhul negatiivse suhtumise eelkõige see, et ajakirjanikud mõistsid eelnõu eesmärke vääriti. Tänaseks on esialgne negatiivsus rahunenud ning eelnõu üle käivad sisulised arutelud õiguskomisjoni töögrupis, millest võtavad osa nii justiitsminister kui ka meediaesindajad.
Eesti võttis taasiseseisvudes eeskuju Saksamaa seadusandlustest. Teatavasti on siinmail olemas laiahaardeline ja täpne pressiseadus. Kas Eesti jaoks uut meediaseadust arendades piiluti ka sakslaste paragrahvideraamatusse?
Eelnõu koostamise käigus analüüsisime 10 võrdlusriiki, seal hulgas ka Saksa seadusi. Täpsemalt uurisime Berliini liidumaa pressiseadust ning Saksa kriminaalmenetluse ja tsiviilkohtumenetluse seadustikke.
Kas kampaania “valged esiküljed” tõi soovitud tulemuse? Või oli see lihtsalt hüsteeria? Teatas ju president Toomas H. Ilveski, et eestlaste pöördumine rahvusvaheliste ajakirjandusorganisatsioonide poole oli enneaegne.
Raske on anda hinnangut, kas tegu oli „hüsteeriaga“ või mitte, kuid kindlasti oli meie jaoks selline lähenemine väga üllatav. Oleksime aru saanud, kui eelnõu vastu oleks negatiivselt sõna võtnud näiteks prokurörid või kohtunikud, kelle tegevusvabadust see eelnõu tegelikult piirab, kuid ajakirjanike poolt oli selline suhtumine ootamatu.
Samas tuleb muidugi rõhutada, et sugugi mitte kõik ajakirjanikud ei ühtinud oma kolleegide arvamusega, kes ajaleheveerud tühjaks otsustasid jätta. Näiteks ajaleht Sirp avaldas tühja esilehe kirjaga „Teile on valetatud!“ hoopis eelnõu kaitseks (vt veebiversiooni http://www.sirp.ee/?issue=3292).
Tühjadest lehekülgedest ja saadetud kirjadest on olulisem siiski see, et tänaseks on nii seadusandjad kui ka ajakirjanikud istunud ühise laua taha ning alustanud sisulist dialoogi eelnõuga seotud küsimuste üle. Sellist suhtumist, et allikakaitse eelnõu üldse vaja ei ole, pole vähemasti mina enam ajakirjanike poolt kuulnud.
Isiklike kogemuste põhjal võin tuua esile, et mitmed Eesti ajakirjanikud suhtlevad omavahel ebaadekvaatses keeles. Mind ennast on üks tuntud raadioajakirjanik pommitanud mitmeid aastaid mitte ainult ebatsensuurses keeles kirjutatud kirjadega, vaid ka loopinud avalikult e-ringkirjade näol minu suunas tõepôhjata süüdistusi. Momendil, nii olen saanud aru, võiksin võtta selle inimese vastutusele ainult tsiviilhagi kaudu. Kuidas on uue seadusega, kas see reguleerib selliseid juhtumeid ehk kas ja kuidas karistatakse sellist ajakirjanikku? Ehk teisi sõnu, kuidas me saaksime lahti mitte räpasest ajakirjandusest, vaid hoopis räpastest ajakirjanikest? Kas uue seaduse abil saavad ka need inimesed paremat kaitset, kelle kohta on ajakirjanduses avaldatud valeinformatsiooni? Praegu käsitleb nende avaldusi Avaliku Sõna Nõukogu, kelle otsused pole aga siduvad, vaid on iga väljaande enda otsustada, kas ta reageerib nende hinnangule või mitte.
Selliste olukordade ärahoidmisele, kus inimesele tekitatakse mittevaralist kahju näiteks tema hea nime mustamisega (olgu siis ajakirjanduse vahendusel või muul viisil), on eelnõus eraldi mõeldud. Võttes muuhulgas aluseks Saksamaa asjakohaste kohtupraktika, soovime tuua eesti õigusesse nn tõrjuva kahjuhüvitamise põhimõtte.
Täna saavad Eesti kohtud mittevaralise kahju hüvitise määramisel lähtuda vaid sellest, et taastada tuleb kahju tekkimise eelne olukord. Nii on lihtsa inimese au ja väärikuse hinnaks kujunenud Eestis parimal juhul summa, mis jääb vahemikku ühest paari tuhande kroonini (avaliku elu tegelaste puhul võib hüvitis ulatuda paarikümne tuhande kroonini). Halvimal juhul jääb hüvitis, aga sootuks määramata, kuna inimene ei suuda mittevaralise kahju tekkimist kohtule tõestada.
See olukord paraneb seadusemuudatuste jõustudes kindlasti, kuna kohtutel tekib võimalus määrata tõrjuvat kahjuhüvitist, mille eesmärk on tagada, et mittevaralise kahju tekitajal ei oleks huvi sellist kahju taas tekitada.
Kehtiva õiguse ja eelnõu erinevust on kõige lihtsam selgitada näite varal. Oletame, et üks restoraniomanik on levitanud konkurendi kohta laimu ja öelnud, et konkurent pakub halvaks läinud toitu ja paljud külastajad on saanud sealt toidumürgituse. Tänasel päeval saab sellise laimu osaks langenud restoranipidaja pöörduda küll kohtu poole, kuid esiteks on tal pea võimatu tõendada, et laim on tema äri kahjustanud ning teiseks ei saa kohus ka vajalike tõendite puhul kuigi suurt kahjuhüvitist määrata. See tähendab aga, et laimu levitajal on oma äri huvides kasulik mustamist jätkata, kuna see toob tema restorani rohkem kliente. Eelnõu kohaselt on mittevaralise kahju tekitamist esiteks kohtus kergem tõestada. Teiseks saab kohus võtta arvesse laimaja majanduslikku seisundit ning huvi laimutegevust jätkata ning määrata kahjuhüvitise, mis sunnib teda edasisest laimukampaaniast loobuma.
Täpselt sama olukord kehtib juhul kui ajakirjanik on avaldanud kellegi kohta pahatahtlikult valeinfot. Siinjuures peab siiski märkima, et eelnõu kohaselt ei saa tõrjuvat kahjuhüvitist välja mõista juhul, kui kohtu hinnangul oli valeinfot sisaldav kirjutis või saatelõik tehtud avalikes huvides.
Kas uus pressiseadus reguleerib ka blogipidajate tegevust?
Eelnõuga sätestatakse, et allikakaitseõigus laieneb kõikidele ajakirjanduslikul eesmärgil infot töötlevatele isikutele, kes edastavad avalikkuse jaoks olulist infot. Seega juhul kui blogipidajad edastavad avalikkuse jaoks tähtsat informatsiooni, laieneb allikakaitse õigus neilegi. Kui tegemist on ebaolulise või suisa valeinfoga, siis ei ole neil ka õigust allikakaitsele. Seda, kas edastatud teave on avalikkuse jaoks oluline või mitte otsustab igal konkreetsel juhul kohus.
Mis puutub aga võlaõigusseaduse muudatustesse, millest eelmise küsimuse vastuses juttu, siis need ei ole seotud vaid ajakirjandusega. Võimalus nõuda tõrjuvat kahjuhüvitist kehtib igasugusuguse mittevaralise kahju puhul – sh ka blogipidajate tekitatud mittevaralise kahju.
Mida Te ise arvate Eesti ajakirjanduse kvaliteedist? Ehk kas Eesti ajakirjanikud on piisavalt koolitatud, piisavalt informeeritud ja piisavalt asjasse süvenenud? Kui lugeda anonüümseid kommentaare, siis jääb mulje, et Eestis pole mitmed meediatöötajad võimelised informeerima nii, et lugeja saaks loetust aru.
Mina ei ole kindlasti õige inimene ajakirjanduse kvaliteedile hinnangut andma. Selle küsimuse võiks esitada näiteks Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõududele, Avaliku Sõna Nõukogule või Eesti Ajalehtede Liidule.
Sandra Mikli on õppinud õigusteadust nii Tartu Ülikoolis kui Università degli Studi di Genovas (Itaalia). Magistrikraadi sai ta Tartu alma materist. Peale õpinguid asus jurist tööle Justiitsministeeriumi nõunikuna.
Proua Mikli on täielik keeletalent. Peale emakeele räägib ta hästi inglise, itaalia ja prantsuse keelt ning saab aru saksa, vene ja hispaania keelest.
Aino Siebert
