Kaja Weeks kui peakõneleja konverentsil, mis leidis aset 2018. a. Bank Street College of Education ruumes New Yorgi linnas.
Mõned nädalad tagasi ilmus Vana Eesti Sõnas (nr 39, 1. okt.) ülevaade omapärasest luuleraamatust, mille avaldas Marylandis elav loominguline ja mitmekülgne eestlanna, Kaja Parming-Weeks.
Olles hariduselt laulja, on ta esinenud solistina ja ansamblites.
Tegelenud süvapsühholoogiaga ja suhelnud tuntud kirjanikega, on Kaja peamiselt pühendunud puuetega väikelaste õpetamisele.
Samas on temas arenenud meisterlik inglise keele oskus, mis avaldub tema luuleridades.
Luulekogu nimeks on autor valinud ,,Mouth Quill“, millel on otsene ühendus eesti rahvalauluga.
Esitasime talle rida küsimusi, püüdes avastada mõndagi luuletajas peituvat omadust.
Seda on aga juba iseloomustanud üks hiljutine suurepärane kodumaise ilmega avaldus: ,,Kaja luule läheb sügavale alateadvusse ja Eesti maapõue, rahva hällilauludesse, regilaulu, mere sügavikku ja puude latvadesse ja hakkab sünnitama midagi uut ja ainulaadset.” (Imbi Paju, kirjanik)
Mõeldes Sinu mitmetahulisele tegevusele, küsiksin, mis tõmbas Sind end väljendama luulevormis?
See väljendus on olnud loomulik, kuna olen muusik aga armastan sõnu ja keelt võrdselt lauluga.
Paljud loomingulised kaaslased ja õpetajad on kommenteerinud, et minu proosa on ka tihti luuleline (“poetic prose.”)
Elemendid nagu rütmilisus, fraseerimine, kõla ja tempo leiduvad nii muusikas kui kirjakeeles, eriti märgatavalt luulevormis.
Loovmäng nende vahel on väga huvipakkuv mulle.
Muidugi luules leiduvad kohesed ja sügavad tähendused sõnade kaudu, mida muusika edastab abstraktselt.
Sa väljendad end üsna meisterlikus ning loomingulises inglise keeles. Kas Sinu keelevõimed on arenenud Sinu suhete kaudu kirjanikega või on mõned ülikoolikursused Sinule tugeva aluse andnud?
Ma olin juba lapsena entusiastlik lugeja ja noorena püüdsin kirjutada lühijutte ja luuletusi.
Mu õpetajad alati julgustasid mind ja ma kaalusin tõsiselt, kas õppida kirjandust peaainena ülikoolis, kuid valisin muusika.
Siiski, karjääris olen tihti olnud seotud kirjutamisega.
Keskealisena otsustasin koolitada end ilukirjanduse alal.
Esiteks osalesin ühes unikaalses intensiivses programmis, mis oli kolmeaastane, kuid kestab tänaseni vilistlaste kaudu.
See toob kokku õpetajaid, kes on kirjanikud igast žanrist ja ka spetsialiste süvapsühholoogias.
Peale selle õpin edasi privaatselt valitud luuletajatega ja osalen tihedalt erakursustel.
Kas enne käesoleva luulekogu üllitamist oled varem avaldanud luuleridu?
Mu varajased luuletused ilmusid keskkooli ja ülikooli väljaannetes.
Viimastel aastatel on mõned luuletused ilmunud ilukirjanduse ajakirjades.
Oled Sa aegajalt ka eestikeelseid luuleridu kirja pannud?
Olen vahel seda teinud oma naudinguks.
Teame, et oled hariduselt laulja. Kus oled Sa oma elu jooksul soleerinud?
Noorena olin mezzo-sopranina solist New Yorgi ümbruses asuvates klassikalise muusika ülikooli ja privaatkammerkoori kontsertidel, milles laulsin ka koorilauljana.
Hiljem spetsialiseerusin varajase (renessanss ja keskaja) laulu alal.
Ma laulsin pikemat aega koos lautomängija Erik Rydinguga, kellega esitasime salongides Elizabethi-aegseid palasid ja ballaade Prantsusmaalt 17. sajandist.
Eestlastele laulsin vahetevahel jumalateenistustel ja kultuuriüritustel.
Üks mälestusväärne soolokontsert toimus New Yorgi Eesti Majas, kus esitasin Itaalia “bel canto” stiilis rahvalaule, prantsuse impressionismi ajastust laule ja Priit Ardna “Juba varsakabi.”
Millistes ansamblites oled kaasa löönud?
Just pärast minu ülikooliaastaid arenes New Yorgi kandis mitmeid vähem tuntud, kuid agaraid varajase muusika ansambleid.
Mõned olid nõnda nimetatud “kolleegiumid”, mis seotud ülikoolidega (näiteks laulsin Columbia Ülikooli grupiga), teised kirikuga ja siis veel privaatsed, näiteks Manhattanil Living Loft Players, millega ma laulsin koos autentsete varajaste pillidega.
Lauluansambel ,,Kannel” 1970ndate aastate algul esinemas eesti rahvalauludega Skandinaavia festivalil, New Jersey’s, USAs. Ansamblist lühike kirjeldus käesolevas intervjuu-artiklis. Vasakult Ursula Brady, Kaja Parming (juhataja), Kaie Põhi (kitarr), Anneliis Elmend, Anne Pleer ja Angela Dupin (puuduvadTina Karm ning Tiiu Messner).
Kas oled ka lähenenud eesti ürgsemale rahvalaulule, nagu nn runoviisid või regilaulud?
Mul on sügav huvi ja armastus eesti iidse muusika vastu.
Minu kasvamise ajal paguluses ei olnud lihtne ligi pääseda arhailisele muusikale ja poeetilisele materjalile.
Aga tagantjärele ma saan aru, et juba noorena mu kõrv otsis just neid kõige arhailisemaid väljendusi, kus üldse neid oli leida, kas kajastused mingis koorilaulus (ema viis hälli kesa peale … alleaa… alleaa) ehk sõnu, mis olid kestnud üle aegade (“laululõngast”, “hõbenoka häälitsemisest”, jne.)
Need meloodiad, rütmid ja maailmavaated tõmbasid mind.
Kaheksateistaastaselt külastasin Helsingis arhiivi, kus säilitati rahvalaulude salvestusi Eestis toimunud ekspeditsioonidest.
Üheksakümnendate aastate keskel olin suures vaimustuses, kui kuulsin esimest korda Veljo Tormise põimitud regilaule külla tulnud Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdil.
Tänapäeval on nagu ime, et saan Eesti muuseumite ja esinejate materjalile pääseda arvuti klõpsuga!
Mul on ka palju raamatuid ja helisalvestusi ja hiljuti täiendasin oma teadmisi haruldase kursusega – Põline Tarkus -, mida pakkus veebi kaudu Eestist rahvakultuuri uurija Ahto Kaasik.
Ma armastan laulda regilaule.
Paari aasta eest sai Kanada Metsaülikoolis seda mõnusalt tehtud, aga ma olen ka oma ameerika muusikasõpradele õpetanud neid; vahel laulan kaasa arvuti kaudu mingi Eestis oleva üritusega või eesti hämmastavate noorte muusikute vana/uue loominguga, ja vahel laulan ainuüksi.
Mis oli Sinu ühendus Ellen Parve-Valdsaarega?
Ma kuulsin Ellen Parve-Valdsaare leelotamist esimest korda, kui olin noor tüdruk.
Ma täielikult imetlesin tema lauldud helletusi.
Minu luuletus “The Songstress” on pühendatud temale.
Temalt õppisin veel palju vanade rahvapillide ja laulude kohta.
Elleni kaunist sopranihäält sain kuulda ka klassikalise stiili repertuaaris, kuna ta esines tihti eesti üritustel.
Ta toetas minu lauluhuvi ja õppimist ja kinkis mulle minu esimese regilauliku, mille olid just koostanud Ülo Tedre ja Veljo Tormis.
Ma olin Elleniga ühenduses kuni tema surma aastani.
Sa moodustasid 70ndate aastate alguses lauluansambli nimega ,,Kannel”. Mis sorti laule teie peamiselt esitasite?
Lauluansambel ,,Kannel” sai alguse 1969. aastal ja oli tegev kuni 1978.
Me esinesime eesti rahvalauludega “Pill oll’ helle”, isamaaliste lauludega, meeleolukate paladega ja vaimulike lauludega.
Esitasime Eestist salaja toodud laulu “Öö pime” 1970. aastal kohe peale selle levimist Saksamaa suurlaagris.
Tollel ajal kirjutati sellest Vaba Eesti Sõnas.
Esinemised toimusid gaidide/skautide koosviibimistel, pidulikel aktustel, Spordiballil, jumalateenistustel ja festivalidel nagu Skandinaavia Fest ja New Jersey Garden States Arts Center.
Üks meeldejäävam külalisesinemine oli Toronto eestlaskonna jaoks.
Sa pead laulmist eriti oluliseks oma elus ja oled seda põiminud oma tööga väikelaste juures. Kuidas oled seda rakendanud oma praktilises tegevuses?
Olen arendanud viisi, kuidas põimida laulmist laiema metoodikaga, mida on leiutanud tuntud spetsialistid, kelle peamine huvi on puuetega lapsed, eriti need lapsed, kellelt ei ole oodatud suhtlemise võimet kõnelemise juures.
Kas saaksid seda lähemalt selgitada?
Kuigi minu tööl ja tegevusel on palju sarnasust muusikateraapiaga, olen avastanud oma mooduse.
See siis pikaajaliste kogemuste alusel imikute ja väikelaste õpetamise juures, ka treeningus ja koostöös lastepsühhiaatritega, logopeedidega, tööterapeutide ja pedagoogidega ja, kõige enam, oma arusaamise kaudu laulu mõjust.
See tähendab, kuidas muusika elemendid laulmises üldse mõjuvad inimestele, eriti imikutele ja lastele.
See arusaamine aitas mind kõige rohkem – õpetamise ja treeningu kõrval – arendada oma moodust.
Seda tööd rakendan privaatses multidisiplinaarses kliinikus.
Olen ka palju kirjutanud ja esinenud teaduslike ettekannetega mainitud teemadel.
Peale muusika, millised eesti mõjud olid olulised Sinu kasvamise eas?
Väliseesti gaidlusel oli tähtis mõju. Alustasin “õrnakesena” austatud gaiditegelase Marta Lannuse tütre Aet Lannuse juhtimisel New Yorgis.
Eriti köitvad olid suvelaagrid, kaasa arvatud Saksamaal toimunud maailmalaager 1970. aastal, kus olin USA gaidide all-laagri juht.
Lõpetasin Eesti Täienduskooli, kust sain sõprust ja tarkust.
Pereliikmed ka tegelesid usinalt eesti projektidega, näiteks ajakirjanduses, iluvõimlemises, fotograafias ja teaduslikel ning ajaloo teemadel.
Mäletan, et luuletaja ja literaat Ilmar Laaban kord Metsaülikoolis mainis, et noorema põlve eestlasel on kergem end väljendada minimaalsemas vormis nagu luule. Kas oled mõelnud mõnele tulevasele luulekogule, mida avaldaksid puht eesti keeles?
Mulle isiklikult meeldib minimalistlik vorm — muusikas, kirjakeeles, arhitektuurilistes kujundites ja kunstis.
Suudan oma luuletustes edasi anda tunnetusi ja ideid minimaalsete sõnadega.
Nagu “valge ehk negatiivne ruum” maalides, vahest see, mis puudub, ütleb sama palju, kui see, mis on värvirikas.
Mis puudutab puht eestikeelsete luuletuste loomist, arvan, et pigem prooviksin tõlkida oma ingliskeelseid luuletusi eesti keelde.
Ei tea veel millised oleksid tulemused!
Tänan Sind, Kaja, haarava jutuajamise eest!
Andres Raudsepp
