Ajakirja “Keel ja Kirjandus” kaksiknumber 8-9, 2009, sisaldab tosina autori artikleid, mis käistlevad vana kirjakeele ajalugu, alates ladinakeelse Liivimaa kroonikaga a. 1224 kuni Anton Thor Helle piibli tõlkimseni a. 1739.
Seda 500-aastast ajavahemikku on varemgi küllaldaselt uuritud, siiski on huvitav jälgida artiklite autorite erisuguste aspektide põhjal lähenemist vana kirjakeele ajaloole.
Eesti kirjakeel tekkis vaimuliku keele erialana, mille loojateks olid läänest tulnud saksa rahvusest kirikuõpetajad.
Kirjakeele loomise eesmärgiks oli kohaliku rahva vaimu valgustamine kristliku kultuuriga. See sai toimuda ainult kahe poole suhtlemisel, kus-uures siiski rahvas jäi passiivseks, vaimulikud aga pidid rahva keelest kuigivõrd aru saama või tarvitama tõlkijate abi.
Selles niinimetatud suulise suhtluse ajajärgust on säilinud mõned keele katkendid, mida võib leida ladinakeelsest Liivima kroonikast (1224-1227). Need on kirja pannud sakslasest katoliku preester Henrik, keda nimetati ka Läti Henrikuks, kuna ta elas ja tegutses Põhja-Lätimaal. Ta oskas arvatavasti ka läti, liivi ja eesti keelt ja teda tarvitati tõlgina. Selles kroonikas on mõned eestikeelsed sõnad: magetac, malewa, maja ja ka kohanimesid. Sealt on teada ka esimene eestikeelne lause: Laula, laula, pappi!
Teiseks oluliseks eesti keele kirjapanekutest on ka Taani hindamisraamat 13. sajandist, mis sisaldab üle 500 eesti kohanime. Nimedes esineb veel omastava käände vana tunnus –n, näiteks maantee, Soontaga, Meintacus (Mäetaguse), Katenszape (Kassisaba), Odenpe (Otepää), Othengat (Ohekatuku).
Lisaks neile kahele olulisele allikale on keskaegsetes alamsaksa või ladinakeelsetes dokumentides säilinud veel üksikuid eesti ja liivi keele sõnu. Tõhusat teavet eesti keeleainese kohta annab Tallinna saksa kaupmehe Helmich Ficke kaubaraamat, kus leidub isiku- ja kohanimesid ja nende puhul tarvitatud käändeid.
Üldiselt on kuni 17. sajandini säilinud vaid üksikuid tekstikatkeid, kuid alates 17. sajandist on eestikeelset teksti juba üsna rohkelt. Põhja-eesti kirjakeelt esindasid Georg Müller ja Heinrich Stahl.
Tallinna Pühavaimu kiriku õpetaja Georg Mülleri 39 eestikeelset jutlust säilisid käsikirjas ja leiti alles õnnekombel 19. sajandi lõpul. Need annavad värvika pildi autori keelest ja arusaamadest.
Esimese eesti keele grammatika autor Heinrich Stahl, Kadrina pastor ja Ingeri ning Alutaguse superintendent (1600-1657), kellelt on ilmunud ka kiriku käsiraamat ja jutlustekogu, pani maksma üsna rõhuvalt saksapärase kirjakeele normi, mis kestis veel aastakümneid pärast tema surma.
17. sajandi keskpaigas oli eesti kirjakeele arengus keskne koht kahel grammatikakirjutajal ja piiblitõl-kijal: Urvaste pastor Johannes Gutslaff (?-1657), kes oli esimese lõunaeesti grammatika autor ja kellelt on säilinud peaaegu täielik piibli tõlge. Teiseks Heinrich Göseken (1612-1681), kelle sõnavarast on vaatluse all 20 sõnaartiklit, milles ühtekokku on 30 üksiksõna. Need sõnad esinevad Gösekeni käsiraamatus “Manductio ad Linguam Oesthonicam. Anführung zur Öhstnischer Sprache” (1660), mille juurde kuulub saksa-eesti sõnastik. Vaadeldavad sõnad on kõik vananenud, kas päris tundmatud või vähe tuntud. F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus (1869) esineb neist siiski mõni.
Näited:
Madias (maadjas, madal, lühike); sahrikas (saarikas, pikajalgne); imb (norus, uimane): junckar, (junkar, jääpurikas); kartz (karts, julge); müggamet (mügam, heina-, viljakuhi); sõrrima (sorima, lobisema); tuncklick (tunglik, konarlik, künklik); uhhine (uhinem, juurdetulnuk). Võrdle uhiuus!
Heinrich Göseken elas ja töötas Lääne- ja Loode-Eestis. Ta oli 40 aastat Kullamaa pastor. Oma koguduse liikmetega suheldes õnnestus keeleandekal sakslasel üles kirjutada tuhandeid saksa sõnade eestikeelseid vasteid ning talletada suur kogus neist oma saksa-eesti sõnaraamatus (1660), mis on suurim eesti sõnavarakogu 17. sajandil.
Eesti kirjakeele ajalugu 17. sajandil on uuritud peamiselt vana kirjakeele tekstide põhjal. Ühenduses kirjakeele ortograafia reformiga on sel ajal palju vaidlusi tekitanud nn. “Tähesõda”, kirjatähtede sõda. Vana saksa keele ortograafia vastu, mis polnud foneetiliselt eesti keele kohane, astusid mitmed Soome ja Rootsi taustaga õpetlased, kes Tartu Ülikooliga seoses moodustasid omaette rühma. Nad argumenteerisid, et eesti keel on sugulane soome keelega ja et selle õige kirjaviis peaks olema foneetiline ortograafia. Püüti eesti keele kirjaviisi uuendada, teha see rohkem eesti rahva kõnekeelele häälduspärasemaks. See eesti keele ortograafia vaidlus kestis kuni 18. sajandi keskpaigani. Piibli ilmumisega a,. 1739 sai põhja-eesti kirjakeel normiloojaks.
Juba 1995. aastal alustas tegevust Tartu Ülikooli eesti keele osakonna vana kirjakeele töörühm. Huviobjektiks on olnud vanimad trükis ilmunud eesti keelt sisaldavad sõnastikud, kus leidub seni veel avastamata keelevaramuid.
Leksikograafiline eeltöö algab nii, et sisestatakse faksiimiletrükis gooti kirjas sõnastike kogu teave tabelisse ja lisatakse originaali märksõnadele tänapäevakeelsed märksõnad. Seejärel vahetatakse sõnastiku keelesuunda nii, et esikohale tõuseb eesti aines ning analüüsitakse materjali statistiliste andmete kättesaamiseks. Üksteise järel lisatakse sel moel töödeldud sõnastike aines vana kirjakeele korpusse.
Korpuse täiendamist sõnastikega alustati H. Stahli 1637. a. ilmunud saksa-eesti sõnaraamatust (pöördvariant valmis a. 2002). Käsikirjalisena on valminud Johannes Gutslaffi saksa-eesti sõnaraamatu (1648) pöördvariant (a. 2005) ning töötlemisjärgus on Heinrich Gösekeni saksa-eesti sõnaraamat (1660). Stahli ja Gösekeni sõnastikud toovad välja 17. sajandi põhjaeestikeele ning Gutslaffi sõnastik lõunaeesti ainese.
Neid tõlkesõnaraamatuid uurima asudes on eesmärk olnud muuta keelesuunda, et teha eesti keelematerjal tänapäeva uurijale mugavamalt kättesaadavaks. Neis kõige varasemates trükisõnaraamatutes on eesti keel olnud sihtkeelena teisel koha. Sõnastiku tolleagne eesmärk oli täiendada sakslaste eesti keele oskust. Praegune eesmärk on tundma õppida mitmesaja-aastast eesti keele sõnavara.
Nende vanade 17. sajandi saksa-eesti sõnastikkude töötlemisel on mitmesuguseid probleeme. Ühe mitmesajaaastase saksa-eesti sõnaraamatu arvutisse sisestamisel ja edasisel muutmisel eesti-saksa sõnastikuks on ettetulevatel takistustel vähemalt kaht liiki põhjus: ajaloolised asjaolud ja valitud töötlusmeetod.
Tolle ajastu leksikograafias kehtisid teistsugused põhimõtted. Sõnastike autorite emakeel polnud eesti keel. Kopeeriti varasemaid sõnastikke koos nende keelevigadega. Käsitsikirjutatud sõnastikud tegid arusaamise raskeks.
Teine probleem oli keelesuuna muutmine. Eesti keele esikohale toomine tähendab muudatusi keelestruktuuris. Sageli on märksõnapesadel ja nende lahutamisel mitu lahenduse võmalust.
Kolmas probleem on märksõnastamine ja tähenduste seletamine sõnadel, mille tähendus on teistsugune või puudub praegusajakeeles.
Probleemiks on ka tuhmunud või kustunud tähemärgid, mille lahendamiseks on siiski abi olnud saksa keele vasteist.
Keelesuuna vahetamine saksakeelsest lähtekeelest eestikeelsele võib pealiskaudsel vaatlemisel tunduda ainult tehnilise küsimusena. Kuid see ülesanne nõuab paljusid põhimõttelisi otsustusi. Vana kirjakeele uurijate kogemus näitab, et keelesuuna vahetamise meetodil on palju positiivseid tulemusi.
2010. aastal on Heinrich Gösekeni saksa-eesti sõnaraamatu ilmumise 350 aasta juubel. Selleks ajaks on Tartu Ülikooli eesti keele osakonna vana kirjakeele töörühmal plaanis selle sõnaraamatu trükivalmis seadmine, kasutades kirjeldatud keelesuuna muutmise meetodit.
Jääb ainult soovida, et H. Gösekeni sõnaraamatu keelesuuna muutmise ja eestiainese esiletoomisega astutakse arvutiajastul tubli samm süsteemikindlalt, nii et peagi 350 aastat vana väljaanne ilmub lugejate ette uues tänapäevases keeles.
Hildegard Rink
