Eesti Vabaõhumuuseumi Virumaalt pärit Härjapea talu interjöör kujutab 1930. aastate lõpu olustikku. Seal küpsetas 2020. aasta maski kandev perenaine parasjagu küpsiseid, mida kadrisantidele kotti pista. Ahjupotis valmis vaikselt tangupuder. Noorte neidude ja naisõpilaste kaitsepühak Katariina, kelle eestipärane nimekaim on Kadri, oli igasuguste ketrus- ja kudumistööde patroon ning siinnegi perenaine võttis käsitööde pärimise peale kapist välja siidipaberisse pakitud omakootud Haapsalu sallid. Näputööde hooaeg jätkub kohe, kuid kadripäeval olid kõik sellised tööd rangelt keelatud. Karja eest hoolitseti sel päeval aga eriti hästi – söödeti paremini ja loomi ei tohtinud kadripäeval tappa.
Sepa talu Ülle kandis ajastukohastele rõivastele lisaks ka plastist visiiri näo ees. Tegemist on elamu-laudaga, mis 1880.-1890. aastail Rõuge kihelkonnas ehitatud ehk lambad on lähedal, teisel pool ust. Vokk ei vurisenud, kuigi lapsed sedagi lunisid. Ülle näitas aga villa kraasimist (vill on foto esiplaanil laastukorvis) ja heitas – nii villakiudu (heiet) kedervarrel venitades kui jutustades. Fotol on Ülle parasjagu kadriema rolli astunud ja sülle haaranud kadritite, riidest nuku. Pererahvas, kelle juurde santima mindi, pidi lapsele hambaraha andma. Laps pissis niigi (pritsiti vett) ja loobiti vilja õnneks. Kapi otsas uhkeldav kõrvits on ka justkui teatrirekvisiit: maakera või täiskuu, mis heitis varju.
Kadrisandid riietuvad valgesse, et sulanduda lumisesse maastikku, mis võiks juba novembri lõpus kohal olla, kui nad kadrilaupäeval ehk ööl vastu 25. novembrit või kadripäeva õhtul karjaõnne perega levitama läevad.
Vanasõna ütleb: “Mart on üle maa (põllu), Kadri üle karja” ehk mardid toovad vilja-, kadrid karjaõnne.
Lunima (pealkirjas) tähendab “manguma, nuruma, pealekäivalt paluma”.
Korra läinud nädalal oli maa Eestis valge, aga meie ilm ei vaheldu järsult, nii nagu teil seal mandrilises (kontinentaalses) kliimas kombeks ja seega on ka vähem toredaid üllatusi.
Kadrilume üllatus oleks kihvtide killast sel aasta kõige pimedamal nädalal enne advenditulede süütamist, kui kohale on saabunud teie maa mõisted “must reede” ja kogu “must nädal”!
Läinud pühapäeval tutvustati Eesti Vabaõhumuuseumis selle vana pühaga seotud kombeid.
Selgus, et mitte ainult valged, vaid ülevoolavalt uhked võiksid olla kadri rõivad – kübar olgu suur, pitse palju, satse ja patse ka (tehti lausa võltspatse) ja rääkida võiks – välismaa keeltes! Oh, seda müstikat!
Parem segadust külvata ja tundmatuks jääda.
Maskid on alati tekitanud müstikat ning kadri piilub tihti varjava loori tagant, kaasas hulga “rekvisiite” – teatris kasutatavaid esemeid (ingl. props).
Suleliste armastajana tundub mulle kadrihane roll väga ahvatlev.
See võis vahel olla lõtv topis kadriisa kaenlas, aga ka inimesemõõtu, piraka, plaksutava, näpistava nokaga!
Kuna kõik see pere praeguses olukorras lauldes ja tantsides naabrite ukse taha ja üle läve ronima ei sobi, siis on välja pakutud, et kadrid võiksid tänavu lihtsalt akna all laulda ja pilli mängida.
Andide sadu on garanteeritud.
Peen prantsuse P.S. – Internetis Vikipeedia teemalehe “Kadripäev” alajaotuses “Mujal maailmas” kirjeldatakse, kuidas omal ajal Prantsusmaal kogunesid iga aasta 25. novembril, Aleksandria pühaku Katariina mälestuspäeval 25-aastased vallalised tüdrukud Katariina kuju juurde, et asetada ta pähe müts lootuses abikaasat leida.
Sellest kombest tekkis kõnekeelde väljend “Katariinale mütsi pähe panema” (coiffer sainte Catherine), tähendusega “olla vallaline veel 25-aastaselt”.
Naisi, kes sellistest pühadest osa võtsid ja ka 25-aastaseid endiselt vallalisi tüdrukuid kutsuti Prantsusmaal Catherinette’ideks (vt foto all).
See ajale jalgu jäänud komme ja sildistamine ning ka mütsiasetamise traditsioon hiljem kadus, “kuid ka tänapäeval kannavad üle 25-aastased naised, kes osalevad nn kadriballil, spetsiaalset endatehtud mütsi, mis näitab nende vallalisust ja vihjab pühale Katariinale mütsi pähepanemisele”.
Riina Kindlam,
Tallinn
Les Catherinettes, kadrinetid! Pariisis a. 1909\.Wikipedia
Kommivabrik Kalev on paar aastat tootnud Halloweeni komme, aga õnneks ka mardi- ja kadrikomme. See kinnitab uue aja uskumust, et kui üht asja turustada ehk äriks keerata ei anna, siis seda justkui pole olemas. Siin peotäis kompvekke Kalevi mardi- ja kadri kommisegu pakist. Maskid nagu muiste. Kombestik kuulutab: et nokaga plaksutav kadrihani (tihti maskeeritud poiss) lastele kurja ei teeks, pidi pereema andma kadridele kingitusi: linu, villu, õunu, herneid, mett või vööpaelu, kindaid, sukki, rätte… või Kalevi maasikamaitselist marmelaadikommi. Hani kontrollis ka laste lugemisoskust. Tänu- ja hüvastijätulauluta oleks kõigi õnn olnud ohus. Fotod: Riina Kindlam
