Külmapühade aegu

Kristel Vilbaste, 
[email protected]

Eestis on elu segi nagu Kört-Pärtli särk. Ühed poliitilised parteid teevad ettepanekuid Eesti liitmiseks Venemaaga ja lumememmedega abiellumiseks, teised saavad nahutada ametiautoga laste sõidutamise eest. Siis aga panevad need kaks suurt teerulli leivad ühte kappi ja inimesed vangutavad pead. Mõtled, kas lubadus pensioni teise samba väljamaksmiseks jääb kehtima, oled avalduse raha väljavõtmiseks teinud, sest näed, kuidas 2% su tuludest vaikselt sambakontol sulavad. Siis aga hurjutavad pankurid sind vastutustundetuks, kes oma pensionipõlve peale ei mõtle, aga näed, et samamoodi mõtlevad juba üle 50 000 inimese. Loed lehest, et koroona ajal on töötuid juba 55 000, mis on Eesti rahvaarvu kohta üüratu hulk. Millest need inimesed praegu elama peavadki, ehk sügiseni, teise samba väljamakseni peaks vastu. Ja leevendust ei paista kusagilt tulevat, vaktsiinidesse inimesed ei usu, vaktsiine tuleb tehasest aina vähem ja nendestki püüavad haiglajuhid lisadoosi oma tuttavatele sahkerdada. Pühadeaegne Põhja-Eesti toidu- ja lõbustusasutuste sulgemine toob Lõuna-Eesti Tallinna inimesi ja koroonat täis. Koroonaviirust leitakse kõikjalt üle Eesti reoveest, samas küsitlus näitab, et peaaegu pool eestlastest enam viirusest ei hooli, ei häbene ka koroonahaigega kokkupuudet. Ja miks peakski, sest president, kes saatis ettevaatlikkusele ja ühtehoidmisele pühendatud uusaastakõne justkui Kadriorust, olevat sel ajal hoopis eralennukiga Šveitsi suusatama põrutanud. Siis kui ajakirjanikud selle avastavad ja presidendi vaibale kutsuvad, ei vabanda tuntud vabandajana tuntud naisterahvas poole sõnagagi. Aga üks, millesse eestlaste usk mitte kunagi ei kao, on see, et talv on üks ütlemata tore aastaaeg. Poed ostetakse tühjaks suuskadest ja kelkudest, inimesed müttavad rabaradadel ja kükitavad Peipsi järvejääl kala püüda. Linnuvaatlejad loevad kesktalviseid linde ja mitte kunagi pole loendajaid nii palju olnud, kuigi linde on tänavu vähevõitu, Läänemeri on veel külmumata. Talisuplus jääaugus on populaarne nii peale sauna kui ka lihtsalt hommikuvärskenduseks, terve rida inimesi leiab uue kutsumuse paljajalu lume peal käimisest ja külmas matkaonnis lõkke ääres magamises. Taliharjapäev on möödas ja pool talve läbi. Läbi on talve soojem ja pimedam pool, tulemas külmem ja valgem pool. Hangelindude tulek Põhjalast ennustab, et sel aastal saame ka korralikku pakast tunda. Juba on külmarekord -22,6 kraadi, ikka meie külmapealinnast Jõgevalt. Aga rahvas ärkab hommikul vara, et näha päikesetõusul, kõige külmemal ajal, kas külmapügalad suudavad langeda alla -30 kraadi. Jah, kui Hispaanias puhkeb sellistel kraadidel paanika, siis maarahvas toob hommikul tuppa koorma ahjupuid, paneb ahju kütte ning naudib kohvi juues ja aknast vaadates härmas õuepuid. Siis läheb paneb auto soojenema ja lükkab tee lahti, kontrollib ega kuskil pole külmunud mõni toru. Natuke ärevamaks läheb olukord siis, kui temperatuur langeb tõesti väga madalale. Muretsetakse viljapuude ja rooside pärast ning otsitakse soojemat lauta, kuhu viia koroona ajal võetud kanad. Midagi on sel aastal aga teisiti. Varem rõõmustas kõva pakane ka lapsi. Seda teab põlvepikkunegi poisikegi, et siis saabuvad KÜLMAPÜHAD. Lapsed võivad jääda koju ja teha seda, mida tahavad. -12C kraadiga ei tohi väljas olla väikesed lapsed ja kehalise kasvatuse tunde ei peeta õues. -20C kraadi on luba koju jääda algkoolilastel ja -25C kraadi põhikoolil. Viimased kaks aastat selliseid temperature olnud pole, tuleb ehk mõnel päeval sel aastal. Aga tänavu lapsed külmapühast rõõmu ei tunne. Paljud kooliklassid olid koroona tõttu kodus juba detsembris, jaanuaris lubati kooli tulla, aga juba on esimesed klassid isolatsioonis. Koolis käimine on rõõm. Külmapüha pidamisest Eestis võib lugeda juba eelmise sajandi algusest, kui koolijuhatajatele saadeti ringkiri, et lapsed tuleks pakasega koju jätta. Tollal oli põhiprobleem see, et koolimajad olid sageli väga kõrgete lagede ja suurte ruumidega, mida soojaks ei õnnestunud kütta ka mitme kütmisega, ahjud oleks lihtsalt lõhki läinud, seinadki ei pidanud sageli tuult. Nõukogude ajal läks asi veelgi hullemaks, sest uued betoonist ehitatud koolimajad olid külmad kui hundilaut, akendevahedest puhus tuul läbi ja kehva soojustusega kiviseinad jahtusid nädalaga täiesti, isegi kui õnnestus tõelise pakasega katlamaja töös hoida, siis koolijõudnud lapsed kükitasid radiaatorite ääres. Õpetajad lugesid vähestele kasukates ja kinnastes klassisistuvatele lastele raamatuid ja koolitädid tõid teed või kakaod. Tõsi, ka katlamajad ja veetorustikud lõpetasid sellistel päevadel lõhkedes veevoolu ja jäid soojenemist ootama. Aga kuna külmapühad oli seadustatud, siis passisid lapsed hoolega hommikul termomeetrite juures. Laste kasuks mängis hommikune kõige külmem aeg, päeva peale läks soojemaks. Poole päeva pealt aga kooli enam ei sunnitud. Ja nii tirisidki lapsed külmapühade ajal natuke paksemad riided selga ja kihutasid suusatama ja kelgutama. Eks liikudes oligi soojem, kui koolis pinkide vahel toas istudes. Juhtus ka seda, et mõnel põsesarnad või kõrvad külmusid, aga külmapühad enamasti jaanuari lõpus-veebruari alguses oli tõeline õue pidupäev. Nutitelefonid olid tollal leiutamata ja minagi mäletan, kuidas ikka mõnel eriti külmal külmapühal sai istutud ahju ääres ja raamatut loetud. Ma usun, et just selline külma trotsimine nii õues kui poliitilises elus ja igas olukorras hakkamasaamine on meile põhjamaalastele juba geenides kaasa antud. Aga küllap aitab ka sisemine tarkus, mille on hästi sõnastanud Mikk Sarv: “Kolm tõde, mille järgimine aitab eluga toime tulla ja edasi jõuda. Esimene: ära pinguta rohkem kui tööga toimesaamiseks vaja on. See pole laiskuse ülistus, vaid mõistlik viis, kuidas end hoida avatuna kõigeks, mis veel juhtuda võib. Teine tõdemus on: ära paranda seda, mis toimib. Taas on olulisem olla avatud kõigele juhtuvale selle asemel, et sekkuda korralikult toimivasse tegelikkusesse. Ja viimane, kolmas tõdemus võtab eelnevad kaks kokku, väites: ära eales arva, et suudad kõike kontrollida. Püüd kõike ise kontrollida lahutab meid isejuhtumise väest, mis varem või hiljem nagunii võimust võtab.”