Ülle Ederma
Just möödunud aasta märtsis tulid uudised uuest viirusest – Hiina, kust see tuli – oli juba oma maa kinni pannud, aga viirus aina lendas üle maailma. Statistika näitas hirmuäratavaid arve haigetest ja surnutest – pandeemia levis kiiresti. Oleks nagu üks nõid oma tuustikuga viibanud ja terve maailma kinni pannud. Sellised pandeemiad on ju maailmas varem miljoneid tapnud. Oli hirm, kas meie oleme nüüd uued ohvrid? Nende arv suurenes päevast päeva. Inimesed olid sunnitud kodusteks jääma, algas uus eluviis.
Noorematele inimestele ühe aasta “kaotamine” ei ole just eriti suur tagasilöök. Isegi annab vaba aega, vähemalt alguses. Aga eks me kõik ole sotsiaalsed olendid – on vaja inimestega suhelda, on vaja meelelahutust – kontserte, teatrit, kohvikuid, baare, restorane, trenni, sporti, nii et see vabaduse piiramine mõjus isegi noortele.
Vanemas eas on ühe aasta kaotamine väga kahjulik. Kui oled jõudnud sellesse ikka, kus iga aasta loeb, on tõesti kahju, kui elu siis terveks aastaks seisma jääb. Reisid, mis varem plaanitud, olid edasi lükatud – aga terviseprobleemide suurenemisega võivad need hoopis tegemata jääda. Paljud vanemad inimesed ei saanud oma majadest – korteritest väljagi, selline üksildustunne ja maailmast isoleerimine mõjub halvasti vaimselt ja ka füüsiliselt. Viiruse levil ei paistnud lõppu niipea tulevat. Paljud on ikka depressioonis, mille põhjuseks on igavus ja teadmatus.
Mida teha? Tuli leida mingi ajaviide, mis oleks siduv ja huvitav. Ristsõnad ja sudoku olid head, kellel nende vastu huvi, lugemata raamatud otsiti üles, mõned panid laua üles, millel pusle, mis pani terve pere tööle. Nii et tegevust pidi otsima. Kõige hullem ajaviide on muidugi TV ees istuda või siis sotsiaalmeedias elada.
Nii et tegevust pidi leidma enda päästmiseks! Mina olen alati fotograafiast huvitatud olnud, mul on tublisti üle saja fotoalbumi, hakkasin neid vaatama, mis oli iseenesest tore, aga see andis mulle idee neid pilte joonistada ja värvida – otsisin välja oma vesivärvid ja nii algas minu väga huvitav “hobby”. Ma ei ole just kunstikoolis käinud, aga küll kunstnike juures õppinud, nii et tehnikat ma tunnen. Sattusin kohe hasarti, aias oli just palju suvelilli, oli ka palju pilte eestipärastest lilledest. Oli ka palju pilte Tallinna tänavatest ja tornidest – need võtsid rohkem aega, neid pidi joonistama. Ja peagi tulid rannapildid. Maalida laineid vees on päris suur pingutus. Peale suve tulid nii ilusad sügisvärvid – ja siis tuli lumi. Mulle eriti meeldis teha kasepuid, eriti kerge lumega, paber on ise juba valge! Mul tekkis täitsa “covid collection” enda maalidest.
Kui sa neid pilte maalid, siis keegi peab neid ju ka nägema. Nii panin kõik Facebooki üles – kena on “näha” sõpru sellel ekraanil ja nende kommentaare lugeda. See on ka omamoodi suhtlemine – tunnen, et olin sõpradega kontaktis üle maailma, keda pole kaua näinud. Kui tore see on! Tekkis ka zoomi kaudu suhtlemine, mis kohe varsti sai populaarseks. Imelik oli perega koos olla tänupühadel ja jõuludel sadade miilide kauguselt. Aga tänu zoomile olime ikka kuidagi koos. Oli ka huvitav EV aastapäeva virtuaalselt tähistada nii Floridas kui ka ERKÜ aktusel. Aasta jooksul jäi tähtsaid sündmusi siiski tähistamata, mida enam korrata ei saa.
Olen enda tegevusest kirjutanud, aga selgituseks, ma ei kujuta ennast kunstnikuna ette, on ainult huvitav ajaviide ja ka teraapia sellel isoleeritud elamisel. Tegelikult, eks natuke on ka geenides, minu õed on andekamad kui mina ja mu vanemad mõlemad harrastasid kunsti.
Kui ka see aasta tuleb piirangutega, siis soovitan seda “hobby” kõikidele. Saab maalida oma isiklikus stiilis, tõlgendus jääb vaatajale. Harjutus teeb meistriks, õpid tehes, ainult ettevõtlikkus ja huvi peab olema. Vanasõna ütleb, et igaüks on ise oma õnne sepp. Püüame oma aega sel aastal paremini kasutada, isegi kui ikka on piiranguid. Vaktsineeritud inimesi on aina rohkem ja rohkem, loodetavasti läheb ka elu normaalsemaks. Ei tohi ka seda aastat kaotada!
