Mida Markus korjab? Seljas on tal roheline skaudi/vormi pluus ja matkakaaslasteks teised hundud, kellest enamik on tüdrukud. Nii on Eestis. Oli 16. lehekuu (mai) Tädu loodusõppe/rajal Tallinna külje all Viimsi pool/saarel (peninsula).
Poiss nopib midagi oma pihku ehk peo/pessa nii nagu linnud viivad toitu poegadele pessa. Marju veel ei ole ja seeni päris otse metsas nii ei sööda – aga Markus pistab koguaeg midagi põske! Kindlasti pole see ka väike värske naadi-, või/lille-, ega nurme/nuku/leht, (veel vähem kõrve/nõgese!), mida ema küll salatisse kevadel puistab. Sööma kutsub varjulise metsa all midagi tugeva/maitselist, mis meelitab sööma aina veel ja veel.
Metsa varjus on maa kaetud just/kui ristik/heina (clover) lehtedega, mis õitsevad väikeste valgete kellukõitega. Pimeda ja jahedaga tõmbavad õied ja isegi lehed keskelt kokku ja kinni. See pole ristik, vaid jänese/kapsas, mis ometi pole mingi kapsas. Kapsa/pead ju pole, rahva antud nimi lihtsalt selline. Aga hapu on ta küll, sest selles on palju C-vitamiini ja hapet (acid). Seda lapsed metsa all kevadel söövadki! Eestis on see üksainuke liik – harilik jänesekapsas (wood sorrel), aga mujal on neid sadu erinevaid sorte, ka Põhja-Ameerikas. Taime ladina/keelne nimi oxalis tähendabki HAPU, sest temas on oblik/hapet, (oxalic acid), mis väga suure söömise puhul võib isegi tunda anda – ärge minge liiale! (Liia kes?) See oli nali. Liiale minek tähendab liiga kaugele minekut ja mitte heas suunas.
Kõik Liiad, Miiad, Piiad ja Markused metsa põhja/maist sidruni/salatit sööma, nii nagu teie esi/vanemad aastasadu maiustanud on!!
Fotod ja tekst:
Riina Kindlam,
Tallinn
