Julian Assange, USA sõjaväelane, kes asutas veebikülje Wikileaks, avaldas 92 000 USA sõjaväe salastatud raportit Afganistani sõja kohta, sest talle ei meeldi, mida teeb USA armee Afganistanis ja Iraagis ega ka see, mis toimub Pakistanis. Nüüd istub ta Quantico vangilaagris Virginia osariigis ja ootab kohtuotsust, milles teda süüdistatakse spionaažis.
Mis mind selle juures kõige enam hämmastab, on see, kuidas üks E-5 seersant on üldse sattunud sellisele kohale, et tal on olnud võimalik alla tõmmata tonnide viisi salajast infot. Minu meelest on julgeolekusüsteem ise märksa enam süüdi kui Assange. Riik võiks talle tänulik olla selle eest, et ta näitas ära süsteemi nõrgad kohad. Selle asemel, et USA nimetab teda reeturiks, peaks julgeolekuteenistus hoopis unest ärkama ja ümber hindama oma süsteemi kindluse ja usaldusväärsuse ning tegema seda rahulikult ning vaikselt, mitte aga oma vigadele ja ebaõnnestumistele tähelepanu tõmmates.
Irooniline on see, et kõik on nõus asjaoluga, et nii meie poliitika kui ka taktika Afganistanis ja Iraagis ei vii kuskile. Miks kaitseminister Gates kaebleb, et meie sõjaline strateegia on praegu hädaohus? Hästi, USA peab muutma oma strateegiat ja mida varem, seda parem. Minister kinnitab ka, et info lekkimine seab tsiviilisikud ohtu. Kui see lekkimine paneb meid asjade üle uut moodi mõtlema ja meie strateegiat muutma, siis sellega me ehk päästame palju elusid. Muidugi on see halb, et lekitati kaastööliste nimesid ja nemad on nüüd tõesti hädaohus, aga arvatavasti pole nad seda rohkem, kui olid enne.
See kõik meenutab mulle Daniel Ellsbergi kohtuasja ja Pentagoni dokumente Nixoni presidendiks oleku ajal 1960-ndate aastate lõpus. Tol ajal oli vabariiklastel isegi ilma Vietnami sõja küsimustele vastamata piisavalt tegemist, et ellu jääda. Ja Nixon ei tahtnud, et oleks liiga palju dissidente. See ei erinenudki väga palju Stalini tegudest, kes saatis need inimesed, kes olid maailmas ringi käinud ja näinud, mis sünnib, Siberisse. Enamus ameeriklasi aktsepteeris seda, millega Ellsberg hakkama sai, eriti need, kelle pojad ei pidanud hiljem sõda jätkama. Tõesti, Vietnam võitis sõja. Ja mis on saanud lubatud doomino-efektist? Vietnam elab oma naabritega rahulikult kõrvuti ning ameeriklasi nähakse seal turistidena sisseoste tegemas, mitte aga püssidega ringi kõndimas.
Vabas maailmas on inimestel õigus teada, mis tegelikult toimub nende riigis. Omaaegne Kambodža pommitamine pidi ka salajane olema, aga tekib küsimus – kelle eest salajas? Kas tsiviilelanike eest, kes pidid pommide eest varjuma? Või meie sõdurite eest, kes pomme viskasid? Ei, see pidi olema salajas Ameerika rahva eest.
Kindral Wesley Clark ütles CNN-ile, et Julian Assange peab lahkuma teenistusest või peab vähemasti kahetsema oma tegu avalikult. Olles ise olnud USA armee ohvitser, ei saa ma muud kui selle arvamusega nõustuda.
Üksik sõdur on küll sõjaväljal tähtis, aga sõdur ei tea alati midagi suurtest strateegilistest plaanidest, samuti ei või eeldada, et ta mõistab kõike, mis toimub. Nürnberg õpetas meile, et „Ma ainult täitsin käsku“ pole piisav vabandus. Me oleme kõik vastutavad maailmas toimuva eest.
Julian Assange, kes istub praegu USA sõjaväe vanglas, ei peaks kuuluma samasse kategooriasse kui reetur Herman Simm. Simm ei tahtnud paremat Eestit või paremat maailma, tema tegutsemise motiivid olid teistsugused – need olid egoistlikud. Tema pani andestamatult ja teadlikult löögi alla kogu NATO.
Noor ameeriklane peab muidugi saama oma karistuse. Aga ometi on ta saavutanud oma eesmärgi – USA ja paljud teised riigid juba ongi hakanud oma strateegiaid ümber töötama.
On naljakas, aga kui sa natukenegi pimedat nurka valgustad, siis on lihtsam näha, kust ja kui palju puhastama peab.
Viido Polikarpus