Setod ja ekraanil Ivan Ubaleht, kes elab Krasnojarskis, Siberis – on Tartust pärit vanevanemate lapselaps. Nüüd palub ta setodelt, et nad tuleksid Krasnojarski kraisse seto keelt õpetama. Eesti sarnasus ja eripära tulevad elevalt esile sündmustel.
Kongressile kogunes 14 rahva esindajaid. Soomeugri kongressid erinevad teistest käidud konverentsidest erilise kodususe poolest, oleks nagu suure hargnenud pere sündmus.
Räägitakse erinevaid keeli, millest võib aru saada piisava sarnasuse tõttu, aga abiks on ka tõlked inglise ja vene keelde. Tartu on soomeugri maailma üks keskpunkt, siin on etnoväärtusi kogutud kohe Eesti Rahva Muuseumi loomise algusest 1909, esimese direktori Ilmari Mannineni aegadest ning see suund ongi jäänud.
Muuseumi direktor 1958-1992 Aleksei Petersoni aegadel tehti arvukalt ekspeditsioone sugulasrahvaid uurima ja nende kultuuri ning mälu talletama, mis varandus on praegu Tartus hoiul.
Konverentsi suur arutamisteema on, kuidas jääda ellu kiirelt moderniseeruvas maailmas nii, et ei kaotataks rahvuslikku identiteeti ja sidet oma maaga, asualaga, et saaks seda hoida ja pärandada järgnevatele põlvkondadele.
Udmurditar kõneleb lugu, kuidas ta Tartusse õppima saabus: kui astusin Tartus rongilt maha ja vaatasin ringi, siis kõik oli väga kodune, Tartu sai mulle omaks, nii jäi ning see on praegu minu kodu.
Suur samm keeleõppes on sõnaraamatute ja entsüklopeediate tegemine.
Sulev Jüvä veab võrokeelse Wiki tegemist, ta kirjutab, tellib ja toimetab artikleid, kaasab ka üliõpilasi, õpetajaid. Tema töö on näide, kui palju suudab üks inimene teha kultuuri säilitamisel ja arendamisel, kui ta seda tõsiselt teha võtab ja teeb. https://tinyurl.com/3uvfmvww Liivi keele ja kultuuri elavdaja Valts Ernštreits tutvustab liivi keele sõnaraamatut, liivi keelt on võimalik õppida ka FBs https://www.facebook.com/livuval/ Tuomo Feodor Kondie karjala kultuurist rõhutab, et Soome on pingeridades küll maailma kõige õnnelikum maa, aga kui minna ametnikega arutama, kuidas oma emakeelset karjala kultuuri arendada, siis pööratakse jutt pigem muule või kõneldakse kodanikualgatusest ja MTÜ-dest, kohalik kultuur justkui ei vääriks riigi raha ega tuge.
On aeg hakata kuulama ja arvestama noore põlvkonna vajadust oma juurte ja identiteedi järele.
Identiteeti ei saa noortelt ära võtta, neist ei saa teha “midagi muud”.
Maailmas on unikaalne see küpsus meie kultuuriküsimuste ja perspektiivide arutamisel, millesse poliitika püüab sekkuda tootmistedendavalt, ent noored ise soovivad, et eelkõige ja kõigepealt oleks tagatud nende väärtustamine inimestena – nende juurte ja põlvnemise väärtustamine, nende identiteedi tugevdamine.
Selles on kaasaja maailma üks kõige keerulisemaid vastuolusid inimeseks olemise raskel võitlusteel.
Eesti kirjanik Arvo Valton kõneleb, et tema ise 14-aastasena on olnud Siberisse küüditatud 1949. a. “satsiga” (nii ütlebki).
Valton ütleb, et imestab, et eesti ajakirjanikest mitte keegi ei ole temalt mitte kunagi uurinud ta reaalseid kogemusi, ta lapsepõlve elu kohta küüditatuna Siberisse, ellujäämisvõitluste ja kogemuste kohta. Mälu ei saa hävineda, mälu tuleb edasi kanda, pärandada.
Indrek Jääts on valmistanud suurepärase soome-ugri rahvaste ajalooliste etnograafiliste fotode näituse ERMis, milles on esitatud 19. sajandi portreefotod eri rahvastest, seda näitust tuleks tulla vaatama – see on avatud sügiseni: https://tinyurl.com/5ascueun Keeleteadlane Tõnu Seilenthal on kogu kongressi tervikut haldamas, tema on üle 30 aasta kogu soomeugri rahvaste kogunemisi ja koostööd korraldamas.
Nüüd on loota, et aastal 2022 algab ÜRO dekaad, mille eesmärk on väärtustada väikekultuure ja väikerahvaid.
18. juunil kongress lõpetamisel tulid helilooja Olavi Ehala ja saksofonist Lembit Saarsalu mängima popurriid hõimurahvaste viisidest.
Lembit Saarsalu ussitants koondas rahvad kokku sümboolsesse ussiringi, et kultuurid hoiaksid inimest, oleksid tugevad.
On loodud kultuuride unikaalne koostöövorm maailmas, mis aitab aktualiseerida iga inimese olulisima küsimuse:
kes olen
miks olen
kuidas olen
Kongressi üks nael on just kongressiks valminud dokfilm “Unustatud rahvad”, mille süžee on Veljo Tormise hõimurahvaste muusika motiividel loodud laulude esitus rahvaste külades Liivimaal, Vadjamaal, Isurimaal, Ingerimaal, Karjalas. Filmi režissöör on Erle Veber ja toimetaja Ruth Alaküla.
Suurepärases Collegium Musicale esituses, dirigendid Endrik Üksvärav ja Miina Pärn mõtestamas vanarahvaste laule ja elu.
Filmis tiksub küsimus eestlastele, sest ekraanilt loeme:
1934 oli eestlasi 992 520
2021 on eestlasi 914 896
Mida järeldada? Mida teha? Kongressil käis ja arutas
Maarja Pärl Lõhmus
Autori fotod
