Miks ei ole Eestis nii nagu Soomes?

Viimasel kahel aastal on poliitikud eriti intensiivselt kõnelnud Põhjamaadest, Eesti kuulumisest Põhjamaade hulka.

Kultuuriliselt see kindlasti nii ka on – veelgi enam, Eesti on kultuuriaktiivsuselt maailma esireas, meie lugemisarmastus, koduste raamatukogude rikkus, muusikute-kooride-tantsurühmade esitus miljoni elaniku kohta, mis rahvaarvult võrreldav ju näiteks mõne Ameerika eeslinnaga, näitab mitmekesist aktiivsust ja elurõõmu. Nii ongi Eesti riik ja Eesti poliitika riigini sündinud Eesti rahva sisemisest tahtest ja tegutsemise aktiivsusest.

Kultuurilise avalikkuse kõrval on olemas teine, poliitiline avalikkus ja poliitjuhtimine, mis peab Eesti riigis otsustama.

Otsuste puhul on oluline nende loogilisus, ratsionaalsus ja arusaadavus.

Miskit on Eestis aga põhimõtteliselt teisiti kui Soomes ja teistes Põhjamaades.

Mis siis on viltu?

Toon kõige värskema näite selle nädala algusest.

Teisipäeval, 26. oktoobril külastas president Karis Soome presidenti Niinistöt. Muuhulgas andis Karis intervjuu telekanalile MTV.

Alar Karis lausus MTVle: Võrreldes Eestiga, on usaldus valitsuse ja presidendi vastu Soomes palju suurem.

Edasi ütles Karis tervisekriisi kohta: Meie poliitikud ja tervishoiutöötajad jagavad koroona kohta valeinfot, seeläbi toppab vaktsineerimine. Klaarida tuleb meie oma poliitikute valeinformatsioon koroonaviiruse kohta. *

Samal ajal, 28. oktoobril kõneles peaminister Kaja Kallas ETV saates “Esimene stuudio”: Põhjamaades on erinev see, et seal on ühiskondlik kokkulepe, seal on tervise kriis ja seal pole hakatud poliitiliselt tekki rebima, sellepärast et seal on kõik elud olulised. Eesti haiglates on sõjaseisukord. Probleem on, et valitsusjuhi enda hoiakud ja korraldused on vastuolulised – näiteks kui vaadata 17. oktoobri poliitikute parteipidusid, kus ühiskonnale esitatud nõudeid maskistamise ja distantsihoidmise kohta ei täidetud.

Argumenteerimises puudub loogika, inimesed ei näe, et neid tegelikult väga kaitsta soovitakse, piiranguid kasutatakse sorteerimiseks ja kehtestamisvõitluseks (näiteks ei kehti Eestis enam negatiivse proovi andmine, kuigi välisreisidele minnes see kehtib; valitsusjuht keeldub loomast vaktsineerimiskahjustuste fondi (fond annab “vale signaali”), mis on Soomes oma kodanike kaitseks ammu olemas jm).

Kallas: Miks seda fondi ei soovitata eraldi teha – meil on jäänud inimesed, kes kõhklevad ja vaktsiinivastased. Kui teeme fondi, mis puudutab vaktsiinikahjusid, siis nendele inimestele, kellel see ongi peamine hirm, anname teistsuguse signaali, et nad loovad fondi, sest kahjusid on tohutult.

Märkame, et poliitilist retoorikat “signaalist” on peetud olulisemaks kui reaalset tegutsemist ohtude vähendamiseks ja vältimiseks.

Koroonavaktsiinimise kahjustuste fondi ja kindlustuse süsteemi loomist soovivat isamaalast Seederit sildistab peaminister “poliitiliseks viroloogiks”, ega võta Riigikogu liikme mõtet tõsiselt.

Kahjuks selline suhtlemine on tüüpiline Riigikogu ja valitsuse vahel.

Eestis on kujunenud olukord, kus kriisi lahendamisse, otsuste tegemisse pole valitsus Riigikogu kaasanud; võib isegi öelda, et Riigikogu on otsustusprotsessist välja lülitatud, peaminister pigem naeruvääristab infotunnis riigikogulast (näiteks kolmapäev, 27.10. Infotund).

Veelgi hullem on see, et valitsusjuht ei aruta mitte ettepanekut, mis Soomes ammu olemas, vaid halvustab ja naeruvääristab ettepaneku teinud riigikogulast isiklikult.

Selles olukorras Kallase päev varem lausutud mõte “Põhjamaades on erinev see, et seal on ühiskondlik kokkulepe, seal on tervise kriis ja seal pole hakatud poliitiliselt tekki rebima, sellepärast et seal on kõik elud olulised’ näitab, et tema on ise üks näide, mispärast Eesti poliitiline otsustuskultuur, kus Riigikogu on praktiliselt välja tõrjutud, on langemas tagasi totalitaarriigi aega.

Poliitilise otsustamise haaramise suurim varjukülg on ka sisuline: otsustamine ei ole ratsionaalne ega mitmekülgseid meetmeid rakendav, vaid mitmekülgseid meetmeid tõrjuv, halvustav ning mõtete esitajaid isiklikult ründav. Avatud ühiskonna tunnus on ratsionaalne adekvaatne informatsioon ja analüüs

Praegune valitsus on salastanud ka Riigikogu liikmete eest osa terviseinfot, ametkondlik salastamine kehtib 5 aastat. Terviseinfot Riigikogu liikmete eest salastamist võib pidada põhiseadusvastaseks, sest kõrgeim otsustaja – Riigikogu – peab olema täielikult informeeritud, et teha informeeritud otsuseid Eesti riigis.

On täiesti ebaadekvaatne, et valitsus, mis on Riigikogu otsuste praktiline täidesaatev võim, ei jaga kõike olulist infot Riigikoguga. Eestis on vaja riiklikku teabelehte koroonaolukorrast

Riigikogule ja valitsusele on head nõu andmas erialaeksperdid, epidemioloog ja meditsiinidoktor Jaak Uibu (Postimees, 18.10.2021) rõhutab, et vaja on teabelehte adekvaatse infoga, et kujunenud koroonaolukorras tuleb riiklikul tasemel ühtlustada seisukohad ja need elanikele kättesaadavaks teha. Praegune info andmine koroonaviiruse kohta pole piisavalt kättesaadav ja süstematiseeritud. **

Dr Jaak Uibo kommenteerib keeldumist: kui valitsus riiklikku teabelehte ei tee, on see häbiks valitsusele, ülikoolidele ja Eesti Teaduste Akadeemiale, kes lasevad inimestel põdeda ja surra. Kui seda ei tehta, annab see tunnistust valitsuse ja teadlaskonna soovimatusest edastada tõest teavet inimestele.

Riikliku teabelehe loomist on peaminister Kallas kolm korda tagasi lükanud. Protestimiiting laupäeval, 23. oktoobril Vabaduse väljakul

Eelmisel nädalavahetusel kogunes Vabaduse väljakule palju inimesi üle Eesti, et nõuda valitsuselt kodanikega ja põhisesadusega arvestamist, et seista vastu sundvaktsineerimisele ja laste massvaktsineerimisele.

Kõned ja muusika rohkem kui 10 000 inimese kogunemisel algasid Tõnis Mägi lauluga “Koit” ja lõppesid tema lauluga “Palve”, miiting kestis neli tundi vaatamata külmale, sajusele, tormisele ilmale.

Järelikult on, mida vaja ühiskonnas tõsiselt arutada, et liikuda ühiskondliku kokkuleppe suunas.

Olukord on jätkuvalt konfliktne, sest selle nädala poliitesinemised näitavad, et laupäevase protestimiitingu mõtteid arvestada ei kavatseta, uued tüliõunad on juba valminud. Kas Soome poole või Soomest kaugemale?

Meile kõigile on Eesti ja Soome poliitika peamised erinevused selgelt näha.

Meile on näha poliitikute tegevusloogika erinevus. Meile on näha poliitikute tegevuse eesmärkide erinevus.

Usaldada saab seda, kelle eesmärgid on siirad, kes ei kasuta olukordi ja inimesi poliitmängu vahendina.

Kui Eesti poliitsfääris kaugeneb Soomest ja Põhjamaadest, mõjub eriti grotestselt ja näitlejalikult poliitiku õhkamine “Miks Eestis pole nii nagu Soomes”.

Viited: * https://www.delfi.ee/artikkel/94974011/president-karis-soome-telekanalile-klaarida-tuleb-meie-oma-poliitikute-valeinformatsioon-koroonaviiruse-kohta ** https://arvamus.postimees.ee/7341806/jaak-uibu-on-vaja-covid-19-riiklikku-teabelehte