Kui Eesti Kultuurifond Ameerika Ühendriikides aasta alguses Lakewood, New Jersey’s asuvat Eesti Arhiivi külastas, siis eesmärk oli eelkõige organisatsiooni ajaloolise tausta uurimine ja võimalikud möödunud tegevuste jäädvustamise võimalused.
Jutu käigus arhiivi ja kohalike kirikutegelastega tuli kõne alla rahvariiete teema: osa neist on eksponeeritud mannekeenidel arhiivi eesruumis ja mõned teised, pärandatud või annetatud kirikule kadunud eestlaste poolt – on hoiul arhiivi kappides. Sellest tekkisid küsimused rahvariiete soetamise, valmistamise ja säilitamise kohta. Kõiki rahvariideid ei saa näidata erinevatel põhjustel, olgu see siis ruumipuudus, mittekvaliteetne väljanägemine, puudulikud esemed jne.
Eesti rahvarõivaid ei kanta ainult mitte tantsu- ja laulupidudel, neid saab selga panna ka muudel tähtsamatel sündmustel. Rahvariiete soetamine on investeering tulevikku ja kui võimalik, järeltulevatele põlvedele edasikandmiseks. Komplektid ei ole sugugi mitte odavad osta, võtavad aega ja teadmisi, et valmistada, ja nende eest peab hoolt kandma. Rahvariiete kandmine seob inimesi, loob rahvus- ja ühtsustunde, rahvariiete kandmine on omamoodi elamus.
Mida siis teha rahvariietega, mis kas juba kaua aega pere valduses on olnud, või alles nüüd teie omandiks on saanud?
Milliseid komplekte endale soetada ja kuidas see õige valik teha? Kuidas väljaspool Eestit elavad rahvariiete huvilised ja kandjad saaksid endid sel teemal harida ja kust infot leida?
Need, kes rahvarõivaste teemaga kunagi varem kokku pole puutunud ja rohkem teavet soovivad saada, võivad alustuseks uurida teemaalast infot Eesti rahvarõivaste kodulehel: https://rahvaroivad.ee. Rahvariideid Eestis hoitakse muuseumi fondides, kus püütakse rõivaid säilitada ja komplekte kihelkondade kaudu jäädvustada. Rahvarõivaste teema haarab enda alla palju erinevaid osi, mille haldamiseks on vaja aega ja teadmisi: kõikidel kihelkondadel olid omad komplektid ja spetsiaalsed rõivad naistele, meestele, lastele jne. Detaile on palju, mida silmas peab pidama, kui autentset tulemust soovitakse.
Et rahvariiete teemat avastada, arutada ja infot saada, võtsin ühendust veebilehe Eesti Rahvariided tegijatega Eestis: MTÜ Rahvarõivas juhatuse liige on Anu Randmaa, kes mulle Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu tegevjuhti Kätli Saarkoppel-Kruuserit ja juhatuse esimeest Liina Veskimägi-Ilistet tutvustas. Augusti lõpus õnnestus mul Tallinnas käies nende aktiivsete daamidega kokku saada ja rohkem teadmisi koguda.
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit (https://folkart.ee), mis loodi aastal 1929, on vahepeal erinevaid nimesid kandnud, aga eesmärk on enamasti samaks jäänud: käsitöö edendamine ja koolitus. Käsitööliidul on alaliidud, millest suurim on rahvarõiva alaliit. Kõikide rahvarõivaalaste tegevuste paremaks läbiviimiseks ja toetuste taotlemiseks loodi 2008. aastal alaliidu põhjal juriidiline asutus MTÜ Rahvarõivas.
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu maja asub Tallinna vanalinnas aadressil Lühike Jalg 6a, majas korraldatakse koolitusi huvilistele ja organiseeritakse muid erialaseid ettevõtmisi. Huvitav fakt maja kohta on see, et seal asub allikas, mis voolab Pika Jala tänavalt Lühikesele Jalale läbi hoone. Mul õnnestus allikat näha, see on peidetud seinte vahele ukse taha ja voolab vanade paekivi müüride vahel pimedasse põhja.
Rahvarõivaste valmistamine ja omamine on elamus, paljude jaoks isegi elustiil. Eestis on aktiivsed rahvarõivastealased koolitused ja uuringud pidevalt käimas ja olenevalt huvist võib rahvariiete alal omandada kõrghariduse Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias. Lisaks peab mainima ametikoolidest Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli käsitööeriala, kus rahvariiete valmistamist õpetatakse. Muidu organiseeritud rahvariiete õmblejatele, kudujatele, huvilistele – haridusseltside poolt korraldatakse huvikursusi, mis kestavad tavaliselt 2-2,5 aastat. Anu Randmaa tõi oma kirjas esile järgmise moesuuna rahvariietes: viimastel aastatel on väga põhjalikuks läinud värvide uurimine rahvarõivastes, et kuidas nad on pleekinud ja mis värvi ese algselt on olnud, samuti ka tehnika. Paljud meistrid soovivad oma rahvarõivaste tarbeks ise lõngad kedrata ja kangad kududa, liigutakse järjest veelgi rohkem detailsuse poole.
Liina Veskimägi-Ilistega kohtusime Eesti Rahvarõivaste esinduse poes Tallinnas Pikk tn 22. (Linnas on veel teinegi pood aadressil Vanaturu Kael 8). Poes müüakse kõike, mis rahvarõivastega seostub: erksavärvilisi kangaid, kirjusid sokke, mustrilisi salle. Müüjad oskavad nõu anda, kui küsimusi tekib.
Liina Veskimägi-Iliste (fotol)
Tantsu- ja laulupidudel esinejad saavad endale ühesugused rühmariided osta kultuurkapitali projektide toetusel, ja et rõivaste kandjad korralikku autentset versiooni kannaksid – selle eest vastutab komisjon, mis rühmade rõivad kriitiliselt üle vaatab.
Eesti rahvarõivaste huvilised USAs, kellel on huvi rõivaid endale soetada või ise valmistada: Chicago rahvarõivakool alustas rahvarõivaste valmistamise kursusi septembri lõpus, ja need jätkuvad Zoomi teel kaks aastat. MTÜ Rahvarõivas koos Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liiduga, Eesti Rahva Muuseumi, lokaalsete muuseumidega, Rahvakultuuri Keskusega, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia ja käsitöömeistritega arendab rahvarõivavaldkonda Eestis, ja toetab ka Chicago rahvarõivaste veebikoolitust.Lisaks on käsitööliidu koordineerimisel ette valmistatud veebiloengud Caroli Leimaniga, need kursused algavad 7. novembril 2021, vaata: https://www.westcoastestoniandays.com/old-wedding-traditions.
Minu algne Eesti Kultuurifondi külaskäik arhiivi äratas minu tähelepanu rahvariiete saatuse vastu USAs, millest arenes huvi, uurimised, huvitavad kohtumised ja see artikkel Vaba Sõnale. Ehk on teisigi, kellele rahvarõivaste pärandi teema lähedane on, ja võib-olla on meie ajalehe lugejate seas neid, kellel endil rahvariided olemas ja peate otsustama, et mida nendega edaspidi teha – ehk leiate neile väärilise järglase Ameerika eestlaste kogukonnast.
Ave Kaegi
