Pax Americana’le järgnev maailm on segaduses ja ohtlik, seda enam, et maailma-riigi teatepulka pole keegi üle võtmas, kirjutab Soome Ringhäälingu YLE välistoimetaja Jarmo Mäkela 14. septembri 2010 Postimehes.
Kui Saksamaade ühendamisest oli möödunud kümme aastat, külastasin uut Saksamaad. Pealinnana oli väikese ja koduse Bonni asendanud suurlinn Berliin, kust müüri langemisega oli kadunud linna varem iseloomustanud salapärane pinge.
Välispoliitiliselt oli riik võrreldes Kohli ja Genscheri aegadega muutunud nii palju, et mul oli raske seda samaks riigiks pidada. Läksin juttu ajama oma sõbraga välispoliitika instituudist. Mu hämmastus muutuste üle tegi talle nalja ja ta küsis: «Kas sa tõesti ei saa aru, mis on juhtunud?» Kui ma oma teadmatust tunnistasin, siis tõdes ta ühemõtteliselt: «Meil lõppes raha otsa! Me ei saa enam kunagi lahendada poliitilisi probleeme rahakoti abil. See aeg on pöördumatult kadunud.»
Olen hiljem palju kordi mõelnud, kas paljude tahkudega ühiskondliku nähtuse seletus saab üldse olla nii lihtne.
Hinnatud ameerika lehemees Thomas L. Friedman kirjutas hiljuti, et nüüd narrib ta oma eurooplastest sõpru, meenutades, kuidas USA ülivõim maailma asjades neid veel hiljaaegu häiris. Praegu on neil põhjust valmistuda maailmaks, kus USA mõjuvõim on vahelduseks liiga väike. «See nähtus on teie geopoliitilisse koduteatrisse tulemas varem või hiljem,» irvitab Friedman.
Väärtuslik Pax Americana
See üldine kasu rahvusvahelisele poliitikale, mida Pax Americana on rohkem kui pool sajandit loonud, on märkimisväärne. USA va-rustas ja rahastas natsismi kukutamist Euroopas ja tagas oma osalemisega Euroopa lääneosa vabaduse.
Külma sõja ajal juhtis USA Nõukogude Liidu väljakurnamise poliitikat ja hoidis ära lääneriikide sattumise kommunismi ikke alla. Teise maailmasõja järel tagas just USA meresõidu ja rahvusvahelise kaubanduse vabaduse. Ilma USAta pöörduks ülemaailmne võitlus terrorismi vastu demokraatiate kaotuseks.
Friedmani arvates on see kõik lõppemas: «Nüüd ei suudaks me okupeerida isegi Grenadat, meil ei ole selleks enam raha.»
Neile, kes peavad kogu juttu ebaoluliseks, tõdedes, et seda kõike on ajaloos kogetud juba mitu korda, viimati brittide impeeriumi nõrgenemisel, on Friedmanil vastus valmis. Kõigil varasematel aegadel on mõni teine maa olnud valmis võtma üle vastutuse rahvusvahelise süsteemi eest. Kui Pax Americana lõpeb, siis asendavat jõudu pole. Euroopa on rikas, aga poliitiliselt võimetu. Hiina tõuseb, aga selle riigi sajad miljonid elanikud on meie mõõdupuude järgi endiselt kotiga kerjused. Naftast purjus Venemaa suudab tekitada probleeme, aga ei ole võimeline pidama üleval rahvusvahelist korda.
Pax Americana’le järgnev maailm on segaduses ja ohtlik.
Õppetund Ameerikale
Friedman on oma provokatiivsed mõtted laenanud tuntud rahvusvahelise poliitika uurijalt Michael Mandelbaumilt Johns Hopkinsi ülikoolist. Oma trükisoojas raamatus käsitleb Mandelbaum sellel sajandil juhtuma hakkavat rahvusvahelise süsteemi murrangut. Tema järgi ootab ameeriklasi ränk õppetund: laenurahaga võib elada hetke mugavalt, aga sellega ei saa üleval pidada püsivat geopoliitilist juhtrolli. Selleks oleks vaja konku-rentsivõimelist ja püsivalt kasvavat rahvamajandust.
Kui USA soovib säilitada juhtivat kohta maailma poliitikas ka selle sajandi lõpul, on riigil vaja teha kolm uuendust. Esmalt on vaja uus tööstus rajada kestva kasvu põhjale. Teiseks on vaja maa sise- ja välispoliitilised eesmärgid asetada tähtsusjärjekorda, milles tuleb kokku leppida rahvusliku üksmeele vaimus. Kolmandaks on vaja vähendada oma rahvamajanduse puudujääki ja lõigata ära vaenlaste ülejääk. Kiireim tee selleks oleks suurendada kohe ja tuntavalt naftatoodete maksustamist.
Mitte ükski neist eesmärkidest pole tõeks saamas.
