Jüri Estam
Olin atra seadmas ühe jõuludemeelse veeru kirjutamiseks, kui üks sündmus ja üks areng muutsid järsult mu esialgseid plaane.
Kõigepealt rabas mind üks Eesti Televisiooni uudistelõik ühe palagani kohta, mida etendati mõne päeva eest Saaremaal. Olen kirjutanud siin aeg-ajalt ikka sellest, kuidas liiga tihti esinev “nõukaihalus” või siis “sovetonostalgia” mulle vastukarva on. Riiklikud “muinsuskaitsjad” hoiavad näiteks stalinistlikut Sillamäed Kirde-Eestis nagu silmatera, nagu see oleks olnud mingi fantastiline kingitus eesti rahvale, mis ka praegu endast nähtavasti suurepärast arhitektuurilist kooslust kujutab. Sealjuures ei oska ma ette kujutada, et norrakatel näiteks võiks olla Hitleri fetiš, kus kohalikul turuväljakul eksponeeritakse haakristilippusid või et sakslased asuksid Berliinis füürerpunkrit taastama.
Olen varem maininud, et minu kodukandis asub üks tehnoülevaatuse punkt autode sõidukõlbulikkuse kontrollimiseks, kus klientide ooteruumis “ilutseb” punanurgake koos suure kommunistliku lipu ja muu okupatsiooniajastu atribuutikaga. Väga muhe!
Nüüd avati maksumaksja raha eest Sõrvel üks pikk remonditud teelõik, mis taastekitab Nõukogude tegelikkuse nii, nagu Stalini režiim selle eestlastele peale surus pärast sõda. Teesildid on kollased, täpselt nagu need olid kogu NSV Liidus ja okupeeritud Balti riikides sõjajärgsetel kümnenditel. Teeviitadel esinevad ka vene keelde transkribeeritud kohanimed. Nõukogude vene liiklussildid, betoonist maanteepostid jms on nüüd suure pühendumuse ja vaevaga Sõrvel reprodutseeritud, nii nagu oleks tegemist mingisuguse kiiduväärse saavutusega. Idee autorid nimetavad seda kummardust suurele juhile Stalinile “museaaliks”, nagu selline fraas seda lollust legitimiseeriks. “Midagi sellist mujal Euroopas ei eksisteeri”, praalivad mehed-naised, kes selle meistriteose taga seisavad. Tõepoolest ei eksisteeri, kuna taanlastele näiteks poleks pähe tulnud mõtet saksakeelsete maanteesiltide ja teiste visuaalsete “tarvikute” taastekitamiseks, mis püstitati II MS ajal sakslaste poolt okupeeritud aladel. Prantsusmaa võiks siis rajada autobahne, mida kaunistaksid saksakeelsed maanteesildid ja suured “vana Aadu” portreed… Ka Iisrael võiks asuda hitlerlasi taga igatsema. Eesti näitab julgelt neile teed!
Sõrvele kogunes selle algatuse sisseõnnistamiseks hulk praeguse EV transpordiameti, kohaliku omavalitsuse ja maanteemuuseumi funktsionääre, kes ilmusid välja rohelist värvi militaarses stiilis kolhoosi veoautode kastides, peas kaukaasia karvamütsid ja seljas sõjajärgsed kostüümid. Klounaadikõne pidas kange slaavi aktsendiga jeestlasest komsomolisekretär. Kõik naersid laginal ja pidasid oma nõukogudeliku maanteelõigu “happeningu” vaimukaks saavutuseks. Jube pull teater! Maksumaksja poolt finantseeritud Rahvusringhääling tegi selle nalja samuti rõõmsalt kaasa. Uudistesaate vastavas lõigus fraasi “nii nagu toona okupeeritud Eestis” aga ei esinenud.
Tegelikult on Sõrve poolsaar meie hilisajaloo üks kõige traagilisematest kantidest, kus kõnesoleval teel ja selle lähistel langes tuhandeid eesti mehi 1944. a viimastes vägagi veristes lahingutes, seda nii saksa kui ka vene mundris. Sealsed talud pühiti maa pealt. Sakslased vedasid kohalikud elanikud endaga kaasa Reichis sunnitööd tegema. Pärast sõda kestis seal vastupanuvõitlus, kuni lõpuks kehtestasid end seal rangete peremeestena venelaste piirivalvurid.
Kuidas võib paljudes keskealistes eestlastes edasi kesta selline haiglane või koguni orjameelne fetišikultus? See ei saa isegi nostalgia olla, kui arvestada sellega, et need vähesed inimesed, kes veel mäletavad, kuidas venelased asendasid eestiaegsed maanteesildid ja -sümbolid enda omadega, on kas 90 aastased või isegi vanemad. Säh meile Eestit okupeerinud võõra riigi sümboleid siis!
Olen sattunud sellisesse ühiskonda, kus pean tunnistama omaenda suhtelist jõuetust siinseid arenguid muuta või väärata. Kuid keegi ei saa mind sundida suuri rumalusi protestita niisama alla neelama. Ja mõned meist jätkavad vastuvoolu ujumist kõigele vaatamata.
Tegelikult on see eelnenud lugu küll vaid suhteliselt triviaalne köki-möki, kui keskenduda nüüd aga hoopis sellele, mida Vladimiri Putin on püüdmas viimastel päevadel oma ultimaatumitega Läänele või õigemini Ida-Euroopale peale suruda. Sest läinud reedel avalikustas Moskva (olles neid mitmete riikide juhtidele juba varem isiklikult tutvustanud) oma nõuded Ida-Euroopa maade ehk venelaste “lähivälismaa” ehk siinse nö puhvertsooni ligitäielikuks demilitariseerimiseks. Kreml esitas oma nõuded kahe dokumendi ehk õigemini lepingu mustandi näol, mis on oma olemuselt väljapressimiskatsed USAle ja NATOle, ka kui venelased neid ehtsate bojaaride kombel “mitteultimatiivseteks” nimetanud on. Ent samas ootab Moskva vastust ruttu!
Kaja Kallase juhitud Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus ongi ilmselt nõus nõrga kaitsepoliitika ideega Venemaa lääneserval, kuna valitsus ignoreeris absoluutselt äsja väljakuulutatud “Riigikaitse arengukavas aastani 2031” Riigikogu riigikaitsekomisjoni konsensuslikku ettepanekut (25. novembrist) valitsusele, luua Eesti kaitseks keskmaa õhutõrje võime aastaks 2025.
Washington reageeris venelaste nõudmistele (NATO vägede taandumine Venemaa läänepiirilt; teatud relvakategooriate mittelubamine Ida-Euroopa aladele) eitavalt, kuid samas on Valge Maja esindajad öelnud, et mõningad venelaste nõuetest väärivad kaalumist. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson kommenteeris meediale, et “õhus on tunda Müncheni hõngu”.
Jõulud on teiste asjade hulgas aeg olla tänulik kõige hea eest, mida oleme elus kogeda saanud. Siinkirjutaja on tänulik, et vähemalt meie uus president Alar Karis tundub äkki olevat inimene, kellele toetuda saab, olles selgesti öelnud Eestisse lähetatud diplomaatidele möödunud reedel, et mõjupiirkonnad ei kuulu praegusesse sajandisse.
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu