Aime Andra
Pühapäeval, lumisel 30. jaanuaril toimus New Yorgi Eesti Ev. Luteri Usu Kiriku virtuaalne jumalateenistus umbes 30 osavõtjaga.
Tehnilise osavõtu korraldas Rauno Jõks, muusika oli Mall Kiili osavates kätes ja eestlauljaks Leevi Kiil. Külalisõpetaja Markus Vaga pidas huvitava ja õpetliku jutluse ja eestpalve meie kodumaa eest ning lõpuõnnistuse viis läbi õp Uudo Tari.
Õp M. Vaga jutlus põhines Luuka evangeeliumile 5:1-11, kus Jeesus kutsub omale järgnema esimesed jüngrid. Õpetaja alustas mõttega, kui teistsugune oleks olnud Jee-suse kutsumise kõnelus tule-vaste jüngritega tänapäeva vaatevinklist.
Kas poleks Siimonil ja Peetrusel olnud ehk küsi-musi nagu: kui kaua neil tu-leks järgida Jeesust, kas see oleks vabatahtlik töö, kas puhkused on võimalikud, jne. Piiblist teame, et mehed, keda Jeesus kutsus end järgima, jätsid kõik maha. Nende käitumine oli erinev isegi teistest kristlastest läbi aega-de. Kes meist oleks valmis jätma kõik, et astuda äkitselt misjoniteele? Kuigi need mehed olid lihtsad kalamehed ja nende perekondade olemasolu seisnes kalastami-ses, olid nad siiski valmis kõike jätma, et järgida Jeesust ristini ja sealt edasi maailmasse.
Oluline õpetus meile kristlastele on alaline valmisolek alluda Jumala kutsele – isegi keset tegusat päeva. Kutse – järgida Jeesust – ei juhtunud ainult, kui Jeesus Galileas oli ja oma jüngreid kutsus. Ei, vaid Jeesuse kutset kuuleb kristlane iga päev. Nagu jüng-reid, on ka Jeesus meid nimepidi kutsunud teda järgima. Ja mitte ainult siis, kui meid ristiti ja leeritati, ja mitte ainult, kui kirikus oleme. Ei, vaid Jeesus kutsub meid igal hommikul, kui üles ärkame, ja igal õhtul, kui magama läheme. Jeesus kutsub meid igas olukorras, mida iganes oleme tegemas. Küsimuse all ei ole, kas Jee-sus kutsub, vaid kuidas meie vastame.
Kui tihti vastame Jeesuse kutsele, et praegu ei ole aega? Oleme teel sõbra juurde või kohe ootab meid tööl väga tähtis koosolek, või oleme minemas lõbusale peole. Ja sellepärast just sel momendil, kahjuks, ei ole meil aega. Võib olla mõtle-me ka, et Jeesus ei ole lihtsalt meid kunagi kutsunud. Meie oleme ju elu siin läänemaades elanud. Jumal pole meid kutsunud misjonäriks. Aga ma mõtlen, et see on vale arusaamine kutsest.
Tegelikult kutsub meid Jeesus iga kord, kui oleme olukorras, kus on võimalus näidata teistele, et Jumal neid armastab. Niisuguseid olukordi on igal pool. Kas teame, et sõber on kurb? Käigem teda siis vaatamas ja palvetagem temaga. Kas keegi on haiglas? Külasta-gem teda. Kas teame et kusa-gil on inimesi, kes näljas? Andkem oma aega, et nendele toitu valmistada või jagada. Ja nii edasi. Võima-lusi Jeesust järgida on lõpu-tult, sest nagu Jeesus ise meile õpetas Matteuse evan-geeliumis: „mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“ (Matt 25:40) Kui teenime teisi, teenime ja järgime ka Jeesust.
Aga meil on ka teisi vabandusi. Vast tunneme, et me ei oska hästi rääkida või ei oska toitu teha. Ehk me pole enam võimelised kodust kaugemale minema või leiame, et me pole head õpetajad ja me ei suuda kedagi aidata.
Aga Jumal ei vaja meie võimeid, vaid Ta vajab meie tahet.
Õpetaja tõi näiteks piiblist Jumala kutse Moosesele, et oma rahvas Iisraeli orjusest kodumaale viia. Mooses polnud hea sõnamees. Aga ta oli valmis Jumalat kuulama ja järgis Jumala kutset. Samuti võime lugeda piiblist ka lihtsa, väikese karjase Taaveti lugu, kes järgnemisest Ju-mala kutsele kardetava Kol-jati võitis ning Jumalalt ku-ninga kohustused vastu võttis. Taavet oleks sama hästi võinud ütelda, et tal selleks mingisugust haridust ei ole ja ta ei ole valmis Jumalat järgima sellise kohustusega. Aga ta ei teinud seda, vaid alistus Jumala tahtmisele.
Suurem osa Jeesuse jüng-ritest olid lihtsad mehed: kalurid, tölnerid ja töölised. Paulus oli esimene, kellel oli haridust, aga isegi tema leidis, et see ei olnud, miks Jeesus teda kutsus. Ei, Jeesus ei kutsu ainult neid, kellel on spetsiifilisi andeid, vaid ta kutsub meid, sest meie oleme tema jüngrid ja ta tahab et meie järgime teda. Eks kuulutanud jüngrid, need harilikud mehed – need lihtsad inimesed – Jumala sõna igasse maailma nurka. Ja meiegi oleme siin täna sellepärast, et Peetrus ja Johannes ja Jaakobus – ja teised jüngrid, kuulsid Jee-suse häält, kui ta kutsus neid ennast järgima.
Mida saavutame, kui järgi-me Jeesust? Ükski meist ei suuda seda vastata. Aga mis iganes see on, on osa Jumala tööst siin maailmas. See ei pea olema mingisugune aja-looline, maailma muutev tegu. Võib olla Jeesus lihtsalt tahab, et me abistame kedagi või siis palvetame sõbraga. Võibolla näitame kellelegi risti- ja usuvastasele, kes kristlased tõesti on – täis Jumala rahu ja Jumala ar-mastust. Igapäevane elu on õnnistatud, kui elame teeni-des Jumalat.
Jah, Jeesus kutsub meid ja tahab, et jätame maha vana elu. See ei tähenda alati, et vahetame oma elukutset ja oma kombeid ja läheme kau-gele misjoniteele. Ei. Aga kui meie kuuleme Jeesuse häält ja otsustame nagu Peetrus teda järgida, siis leiame, et meie igapäevane elu muutub teiseks. Järsku leiame, kuidas igas olukorras on meil võimalusi Jumalat teenida. Igas väikeses asjas näeme Jumala armu ja ar-mastust ja kuidas tema on meid õnnistanud. Isegi kui asjad on viltu läinud ja elu- mured tungivad peale, võime leida, et Jeesus kutsub meid. Ta pakub meile armastust ja rahu. Sest kui meie järgime tema kutset, leiame, kuidas iga asi särab Jumala valgu-ses. Kas oleme tööl või ko-dus, Eesti majas pidutsemas või sõpradega vestlemas, väljas looduses või haiglas paranemas – Jumal on meie ligi.
Järgnes lühike omavaheline jutlemine Zoomi kaudu ja tänusõnu kirikulistelt nii korraldajale, organistile kui külalisõpetajale. Oli ilus teenistus.