Kes on Barbara?

Indrek Lepson

Barbarat on minu lugudes tihti nimetatud ja küsimus võib tekkida, kes tema on.

Kohtusin temaga 1979. aastal Fidžis, kui olin kipper kuunaril “Constellation”, millest olen varemgi kirjuta-nud.

Tema oli Uus-Meremaalt sinna seilanud oma vanema-te ja kahe õega, ja olid läbi elanud ühe hiigeltormi, said palju kahju ja tulid Fidžile paadi ja endi kahjusid parandama. Sama torm veidi tuu-seldas ka meid, aga “Cons-tellation” oli 71 jalga pikk ja nende paat oli ainult 38.

“Constellationi” pardal oli kuus inimest, kaasaarvatud naisomanik ja mina, ja vaja-sime kokka, kes võtab üle köögitoimkonna, kuna siiani seda tööd tegi paadi omanik.
Barbara oli mitu korda par-dal käinud, nad tundsid tei-neteist ja otsustasime teda munsterdada kokaks, sest ta oli ka vilunud purjetaja.

Kui Fidžist lahkusime teel Solomoni saartele, selgus et Barbara oli parem madrus kui mitmed meeskonnas ja ma vabastasin tema koka ametist ja panin ta meeskonda, kus mul oli temast roh-kem kasu, ning paadiomanik muutus jälle toiduvalmistajaks. See muudatus talle muidugi ei meeldinud, aga laeva kaptenil on võim.

Honiaras, Solomoni saartel, lahkusime “Constella-tionist” ja sõitsime kohaliku praamiga Kolombangara saarele. Kuna meie olime ainukesed valged inimesed, arusaadavalt tekitasime palju huvi, sest miks reisivad val-ged inimesed kohaliku praa-miga ja ööbivad koos pärismaalastega teki laadungi vahel.

Seal üks mees tahtis, et viiksime tema 40-jalase terasest julla, “Andante”, Uus-Meremaale, kus ta elas. Keerulised kohalikud seadu-sed nägid ette, et välismaa paat ei tohi nii kaua seal seista, ja tema oli seal mitmeks aastaks, et õpetada farmiloomade kasvatamist.

Sõit Uus-Meremaale kestis paar kuud, sest tegime mõ-ned peatused saarestikel. Olen varem kirjutanud seiklustest “Andantega” ja neid on veel.

Kui Uus-Meremaale jõud-sime, jäi Barbara sinna, kus oli tema kodu, ja mina len-dasin tagasi Hawaile. Seal ostsin ühe vana lekkiva 41- jalase purjeka, ja mõtlesin, et Barbara oli hea madrus ja kaaslane, tulgu ta mulle abiks, et paat korda teha ja jätkame katkestatud seiklusi. Ja nagu öeldakse, “The rest is history”, ja meie oleme koos maapinnal “purjetanud” üle 30 aasta. Nagu merel, elasime üle tormid, mis para-tamatult tulevad pikkadel reisidel, aga kõik tormid lõpevad kord.