MÄRKMIK: Luuvalupäeva liikumiskeeld

Riina Kindlam, Tallinn

Sain liiga hilja teada, 9. veebruar oli luuvalupäev. Käisin kahes trennis! Vana-rahvas uskus (olen ise ka ju-ba piisavalt vana), et see on puhkepäev – “tuli hoiduda töötegemisest, eriti aga luu-de ja liikmete koormamisest, et need oleksid terved ega valutaks”. Seetõttu on öeldud, et luuvalupäeval pole mõtet tantsida, joosta ega rasket füüsilist tööd teha. Ai, sa raks! (Tegi puus.)

Nüüd läks küll väga nihu. Ise olin sedavõrd uhke, et hommikune ja veel õhtune trenn, millal viimati nõnda?! Ei mäletagi. Oskasin ikka valida päeva ja narrida saatust. Õnneks mingi seitsmes meel suunas vahepeal ka sauna. See võis olla võtmetähtsusega lüke!

TRENNiks nimetatakse igasugust sportlikku treenin-gut ehk füüsilist koormust ja sarnast niivõrd laiahaardelist üldmõistet inglise keeles na-gu polegi. Laps läheb näiteks suusatrenni, kus tema treener ootab ja annab juhiseid – mida ja kuidas ja kui palju teha. Ilma treenerita minnak-se ka trenni, näiteks spordi-klubisse. Minul oli luuvalu-päeva hommikul grupi rühi-trenn Signega, kes juhib Rühikliinikut. RÜHT on posture ja hea rüht oleneb suuresti selja- ja kõhulihaste tugevusest. Tugevad lihased on nagu korsett, mis selg-roogu ja kogu keha toetavad. Vanasti tehti korsette vaala-luust naiste “keha piirjoonte ohjamiseks”, hiljem ka orto-peediliste abivahenditena. Inimeste enda tugev LUUSTIK ja lihaskond on mõistagi parim, millele toetuda ja sportlik koormus tugevdab luid. Talviti kulub põhjamaades kindlasti ära ka lisa D- ehk päikesevitamiin, mis aitab kehal paremini omandada kaltsiumi ja fosforit. Need on kriitilise tähtsusega luude ja hammaste heaoluks, k.a luudehõrenemise (osteoporoosi) enneta-miseks, mis küll luuvaluna märku ei anna.

Luuvaluvaigisti

Vaigistama on vaikseks tegema. Muusikat võib vai-gistada, aga ka valu võib vä-hendada ehk vaigistada. Painkiller on eesti keeles valuvaigisti. Luuvalu võib ka sooja või külma panemisega vahel leevendada, näiteks kui varba korralikult ära lööd. Seda kipsi ei pane. Luu võib jääda painama elu-päevade lõpuni. Sõna luuvalu meenutab prantsuskeel-set libahundi nimetust loup-garou. P tähte lõpus ei hääldata, vaid päris tuttavlikult “luu karu(u)”. LUUPAINAJA on öösel magajat segav üleloomulik (supernatural) olend, kes painab, piinab. See võib olla halb unennägu või nägemus, näiteks liba-hunt või “luu karu”, äkki ka-ru luukere. Libapõder on mind uneilmas kimbutanud ja talvisel Kotkajärvel taga ajanud. Noori võib öösiti painata kasvuvalud, eelkõige sääreluudes. Mäletate voodis vähkremist?

Kujutage ette, kui jõuate Nõmme spordikeskusesse ja lint on tõmmatud suusarada-dele ette ning silt teatab: SUUSARAJAD LUUVA-LUPÄEVA PUHUL SULETUD. Kui uskumus olekski nõnda juurdunud! Sellist silti muidugi ei olnud. Kas kellelgi oli meeles, et on luuva-lupäev? Minust jupike va-nem treener Mati väitis, et oli juba kehalise kasvatuse õpilastega oma kilomeetrid maha sõitnud. (Äkki vassis?!) Mina siis asusin hea meelega tütre sõbralikuks suusasaatjaks rajal. Tuju oli aga kohati mõru, sest noorsportlased muudkui möödusid vuhinal, justkui olek-sin post. Jonn tuli peale ja uljalt mäest alla laskumise tuju kadus. Küllap oli see alateadvusest ja tähtpäevaga põimunud aegade hämaru-sest pärinev ohutunne.

Nõmmel on lumekahurid ja suur mägi varutud lund, liustiku (glacier) sarnane moodustis, mille abil on võimalik radasid heas korras hoida. Kui kiirus allamäge läheb liiga suureks ja kõhtu ilmub LIBLIKAS (inglise keeles on neid korraga rohkem, eestlastel ilmub tihtilugu vaid üks suur), siis aitab, kui suusaotsad eest kokku suunata ehk teha SAHKA. Sahk puhastab tänavaid lumest eesoleva te-raga, mida igaüks võib oma suuskadega matkida. Kui oled nõlvapidi laskudes suuskadega sügava raja sees, siis on muidugi saha tege-mine välistatud ja pead lihtsalt olema igas mõttes tugev ja tasakaalukas. Või tõstma ühe suusa rajast välja paksemasse lumme. Ka taguots ehk istmik on varuvariant.

Meie metsades esineb ka LUMEVAAL. Ei, see pole inimeste poolt lumest voolitud skulptuur. Üldtuntuim on lumeVALL, mida lükkab kokku sahk, südi lumerookija või tuul. LumeVAAL on sarnane, “pinnatuisuga pikka kuhjatisse kandunud lumi”, mis näebki välja nagu vaal ja mille kunstnikuks on tuul ja tuisk. Raju, rado ja radu.

Praegu on teistele kuunimetustele lisaks käsil RADOkuu – sõnast, mis tähendab tuisk ja torm võro keeles. Võro “radoaig, -ao, -aigo” on huntide jooksuaeg veebruaris.
Masinaga niidetud muru võib jääda ka vaalu, kuhjatud viirgu ning sahk võib lükata lume vaaludesse. N.B. käänamise vahe: vaal, vaalu (lumevaalu) ja meres elav loom vaal, vaala (sinivaala loivad).

Avastus! Allakirjutanu ko-mistas enda jaoks täiesti uue mõiste peale. Fenomen ni-mega lumeVAALIMINE, mida oleme kõik näinud – “enamasti noorte puude paindumine kuni maapinnani, kui puuvõradesse ko-guneb märg ja raske lumi”. Vaalida võib ka pesu (sir-geks) või tainast (õhukeseks) rulli abil. Ehk maha virutama, laiaks litsuma. Lume raskuse all kooldunud puud on ometi ka vaala kujuga, täpsemini KÜÜRvaala, humpback whale.

Oleme otsaga jälle sirge-selgsuse püüdluse ehk luude ja rühi juures tagasi. Vana-rahvas oleks itsitanud, kuul-des raha eest rühitrennis käi-misest, aga LUUavars, rühi-trenni põhilisem abivahend, oli mõistlike talupoegade ja -tütarde igapäevaseks luu-valu vaigistavaks rohuks. Iidne homöopaatia – sarnase ravimine sarnasega, luud luudele toeks.