Eesti Vabariik on lähenemas juba 20. taasiseseisvumise aastapäevale. On seepärast loomulik arutada, kas ja kuidas tuua tagasi Eestisse 2. Maailmasõja keerises välismaadele paisatud eestlasi. Nii ilmus 26. oktoobril internetis koduleheküljel ERR News artikkel “Older Estonian Expats Urged to Consider Returning”. Selles kirjeldati EV sotsiaalminister Hanno Pevkuri hiljutist külaskäiku Torontosse, kus ta kohtus sealse väliseestlaste kogukonnaga. Pevkur kinnitas, et EV on valmis tagasipöördujaid igati aitama ja toetama.
Uuritakse näiteks võimalusi, kuidas välismaade abiga veelgi tõta arstiabi tõhusust – vanematele inimestele erilise tähtsusega. Minister rõhutas ka, et Eesti vanade- ja puhkekodude tase tõuseb iga aastaga. Pealegi on sealsed puhkekodud USA hindadega harjunud isikule kättesaadavamad kui paigad Ameerikas.
Eestisse tagasipöördumine on lai teema, millest on varemgi kirjutatud. Üldistada siin ei saa, sest kõik oleneb vanusest, olukordadest jne. Mu alljärgnevad kommentaarid piirduvad seepärast pensionieas vanuritega, nagu ma ise.
Esiteks tuleb tunnustada EV huvi võõrsil elavate eesti vanurite vastu ja riigi abivalmidust neid Eestisse tagasi aidata. Juba aastaid tagasi on rida vanemaid väliseestlasi Eestisse siirdunud vanuspäevi veetma, kuigi vahelduva eduga. Mis on siis asjaolud mida peab sellise otsuse tegemisel arvesse võtma?
Ilmne on muidugi probleem perekonna ja sõpradega. Need jäävad paratamatult maha. Seda teab igaüks. Aga on veel kaks faktorit, mida harva mainitakse.
Esimene on kliima. Eesti laiuskraad (+59º) tähendab, et Eesti talv on mitte ainult pikem ja külmem, vaid ka tunduvalt pimedam. Talvisel pööripäeval tõuseb päike Tallinnas kell 9:19 ja loojub 15:21. Kui siis juhtub olema pilves ilm, näeb päevavalgust vaevu viis tundi, ülejäänud 19 tundi valitseb pimedus. See võib mõjuda üsna depressiivselt inimesele, kes on pool sajandit elanud +40º laiuskraadil (nagu enamus eestlasi USA-s), kus kõige lühem päev on ikkagi üheksa tundi pikk. Teine oluline tegur on erinevused mõttemaailmas. Inimene on paratamatult oma aja, asukoha ning mineviku produkt. Kodu- ja väliseestlased elasid pool sajandit eraldi, äärmiselt erinevates tingimustes. Et selle tõttu on meie ühiskondlikes tõekspidamistes ja elufilosoofias vahed, on selge. Vanusega jäigastuvad erinevused veelgi. Olgu kohe rõhutatud, et ma ei mõtle sellega kvalitatiivset võrdlust, et kumb meist on parem või halvem. Ei, see on vaid elu ühe tõsiolu tunnustamine. Eestisse tagasipöörduja peab seepärast otsustama, kuivõrd suudab ta eeltoodud teguriga toime tulla, eriti kuna vanusepäevil on inimese kohanemisvõime nõrgem.
Nii seisame paratamatult tõsiolu ees, et, jah, oleme kõik eestlased, aga… Kui soovitakse sarnast suurt elumuutust ette võtta, on tingimata vaja otsekohest ja kõiki tegureid arvesse võtvat kaalutlust. Isamaalike lööklausete peale loota ei saa, sest inimene on ikkagi indiviid.
Raul Pettai
