Siinsetes kommentaarides on varem juhitud tähelepanu Saksamaa ja Venemaa püüdlustele leida ühist ajalooversiooni. See hõlmab ka Eesti ajalugu, milles sakslastel on roll kui ”kultuurikandjad”, venelastel aga vallutajate ja haldajatena. Viimati käsitlesin neid püüdlusi venestuse ja Vabadussõja tõlgendamisel, aga palju aktuaalsem on vaatekoht okupatsioonile, milles mõlemil on oma osa. Siin tulevad vene ajaloolastele appi saksa kolleegid, kes oskavad viisakamalt põhjendada. Seda olen paar aastat jälginud ja ka kommenteerinud. Alustasin topeltartikliga “kriminaalsest hoolimatusest” ja ENSV legaliseerimisest (VES 29.11. & 4.12.2008), jätkasin topeltartikliga “Kas Vabadussõda taas jutumärkides?” (VES 13. & 20.05.2010), millele järgnesid artiklid välisabist Eesti ajalooteadusele (VES 10. & 17.06.2010) ja viited ulmelisele ajaloole (15. & 22.07.2010). Ka on olnud juttu katsest ümber hinnata Vabadussõda (26.08. & 30.09.2010).
Ajendiks on artiklid, milles püütakse leida kuldset keskteed Eesti ja Vene ajalookirjutuse vahel. Neile pole Eesti ajaloolased tähelepanu pööranud. Erandiks on Toomas Karjahärm, keda viimati tsiteerisin: ”oma ajaloo konstrueerimisel tuginevad eestlased põlvkondade praktikale, rahvuslikule mälule ja väikerahvalikule defensiivsele enesetunnetusele, mis välismaalastel Eesti mineviku osas puudub” (VES 04.11.2010). Kas Tallinna ülikool ei leidnud ühtegi sellist Eesti ajaloolast, kui tuli asendada okupatsiooniaja kasvandikud? Valiti Eesti ajaloo professoriks sakslane, kes võib olla tubli aja-loolane, aga on saanud põhihariduse Saksa-maal ja esmajoones huvitatud Venemaa ajaloost.
Nii Brüggemann ja ka tema Tartu kolleeg Mertelsmann on kõigest hoolimata oma tausta produktid, mida möönab ka viimane. Taustaks on sõja kaotanud Saksamaa, tulemuseks jätkuv kapitulatsioon, millesse tahetakse kaasata ka Eestit. Selmet koondada tähelepanu baltisakslastele, milleks neil peaks olema eeliseid, lasub nende panuse rõhk Eesti ja eestlaste vahekorral Venemaa ja venelastega. Ei saa mööda eesti rahva kannatustest, aga leevendavad idapoolsete põhjustajate süüd. Võivad küll olla tublid ajaloolased, aga ikka oma tausta vangid. Nende huvi keskuses on Venemaa ajalugu, esindavad ajaloolist Balti erikorda. Umbes sama lugu on USA’s sündinud nooremate Eesti ajaloolastega, kes on mõjutatud seal kehtivatest poliitkorrektsetest suurriigi hoiakutest.
Meil kõigil on taust, mis mõjutab meie hoiakut. See kehtib loomulikult ka minu enda kohta. Võõrsil läbiviidud ajaloo-õpingutel on minu taustaks olnud eestiaegne haridus koos sõjaaegsete kogemustega. Vahepeal olen näinud kaht uut ajaloolaste põlvkonda, kes on kohandunud muutuva taustaga. Viimase mohikaanlasena pole veel enda tausta halvustama hakanud ega muljeid revideerinud. Seda püüavad nüüd teha need kaks ajaloolast. Vahel mõistlikult, aga siis paistab läbi, et püütakse leida N. Liidu okupatsioonile põhjendust ja õigustust. Olen varem maininud Mertelsmanni katset iseloomustada küüditatute julma kohtlemist kui ”kriminaalset hoolimatust”, väites, et ”olgu stalinism nii julm kui tahes, etniline hävitamine ei olnud Stalinil päevakorras”. Ei saa mööda eesti rahva kannatustest, aga arvab siiski ”oleks’ite” abil, et tuleks eelistada N.Liidu okupatsiooni. Ka ütleb ta, et olevat mõnikord jäänud kahe silma vahele fakt, ”et suurem osa represseerituid olid tavalised inimesed, kes arreteeriti ja saadeti välja enamasti kriminaalsüüdistuse alusel, mitte po-liitilistel põhjustel” (Sirp 7.11.2008). Ei näe, et kehtiva korra vastased olid tookordse ”õiguse” kohaselt kriminaalkurjategijad. Samas mainib ta hävituspataljonide laastamist ja tapmist ning lisab, et see põhjustas kohalike seas mõistmatust ning nii tervitati sakslasi ja nendega liitunud kaasmaalasi kui vabastajaid. Kas tõepoolest ainult ”mõistmatust”? Ta kirjutab aga ka, et suurim sotsiaalne katastroof tabas Eestit 1940. aastatel (Sirp 14.10.2010). On asjalikum kui tema kolleeg, aga vahel vastuoluliste vaadetega. Nad vaatlevad peamiselt kaht okupatsiooni, jättes üldiselt kahe silma vahele kolmanda võimaluse: Eesti vabaduse ja rahva iha selle järele. Sellel on sugulust nende Läänes levi-nud vaadetega, mille vastu pagulased oponeerisid enne Eesti taasvabanemist. Meenutab neid arvamusi, mida püüdsin tõrjuda Taanis Eesti taasvabanemise kulgedes 20 aasta eest.
Karjahärm ütleb ka: ”et eestlased kirjutavad Eesti ajalugu eestlaste vaatepunktist, on sama loomulik kui see, et sakslased kirjutavad Saksamaa ajalugu sakslaste vaate-punktist”. Kui loomulik on aga see, et saks-lased kirjutavad Eesti ajalugu venelaste vaatepunktist? Ajalugu pole piirideta füüsika või keemia. Kuulub kokku keelega, mille kasutamist veel ei püüta muuta, peale mõne üksiku, kelle arvates eesti keel sobivat köögikeeleks, mitte ainult teaduslikuks, vaid peamiseks keeleks olgu inglise keel. Saksa ajaloolased saadavad ka Vabadussõja ja ve-nestamise kööki, eestlaste sisemiseks tarbimiseks.
Vello Helk
