Järgmised Riigikogu valimised toimuvad vähem kui nelja kuu pärast, 6. märtsil. Kõigepealt meenutagem lühidalt, missugused olid tulemused 2007. aastal. Riigikogu käis tol korral valimas 61% Eesti hääleõiguslikest kodanikest. Riigikokku kandideerisid 11 erakonna nimekirjas 968 inimest ning üksikkandidaadina seadsid ennast üles 7 inimest. Kõige enam kogusid hääli Eesti Reformierakond (27,8%) ja Keskerakond (24,1%). Riigikokku saamiseks ette nähtud viie protsendi künnise ületasid kokku kuus erakonda. Kuidas arenevad sündmused seekord? Oma panuse saab anda iga hääleõiguslik kodanik. Kutsume VES lugejat varakult kaasa mõtlema, omalt poolt üritame lugejale pakkuda võimalikult mitmeküllast pilti seekordsetest kandideerijatest, samuti nende seisukohtadest ning lubadustest.
Mäletame hästi kahe aasta eest toimunud Euroopa Parlamendi (EP) valimiste tulemusi, kus ajalugu tegi üksikkandidaat Indrek Tarand.
See on EP kõikide aegade rekord, sest 25% häältest pole varem üksikkandidaadile osaks saanud. Tänane usutletav ongi just 46-aastane Indrek Tarand.
VES: Kelle võit see 25% suurune rahva toetus oli, kas Teie isiklik või…?
I.T.: See pole minu isiklik võit, vaid nende inimeste võit, kes soovisid partokraatiale sõnumi saata. Sõnumi, et kinnised nimekirjad on demokraatiale sobimatud ja kuskilt maalt panevad kodanikud parteilisele ülbusele piiri. Ning me võime hetkel nentida, et Riigikogu on valimisseaduse muudatuse vastu võtnud ja avatud nimekirjad taastanud. Rahvasuus on selle seaduse nimi Tarandi seadus ja ma olen saavutatu üle õnnelik.
Kas te kavatsete osaleda eelseisvatel Riigikogu valimistel?
Ma ei kavatse osaleda kandidaadina 2011. aasta Riigikogu valimistel, sest see oleks valijate petmine. Just see, mille vastu Euroopa valimistel välja astusin. Küll aga kavatsen ma valimas käia ja valimiseelsesse debatti sekkuda, et debatt oleks senisest ehk pisut sisulisem ja kvaliteetsem.
Kui tihedad on teie suhted Eesti praeguste poliitiliste organisatsioonidega? Kas Teie vaated ühinevad mõnega neist praegu, hilissügisel 2010?
Minu suhted erinevatesse erakondadesse kuuluvate eesti poliitikutega on laialdased. Muinsuskaitse Seltsi, Eesti Kongressi, ka Rahvarinde ja omaaegse Inter-Fronti inimestega on tehtud nii koostööd kui ka võideldud. Olulisi poliitikuid ma tunnen ja nemad tunnevad mind. Aga vaadetega on sedasi, et olen oma kodulehel enne valimisi maailmavaate olemusest kirjutanud ja kokkuvõtvalt tunnustan nii konservatiivsust (teatud asjades), demokraatiat (nii sotsiaalset kui kristlikku) ja ka liberaalsust (aga laiemalt kui vaid kaubanduses). Kuid planeedi Maa ees seisvate probleemide lahendamissoovi poolest on rohelistel väga pikk edumaa teistega võrreldes. Eesti erakondade puhul täheldame üldiselt tendentsi, et maailmavaade on enamasti nagu vorst, mida saab viilutada võimu omamise igikestva eesmärgi nimel.
Missugused on Teie arvates need sisulised teemad, mis saavad seekordse valimisvõitluse võtmeks? Või määravad lõpptulemuse emotsioonid, eelarvamused ning eeldatavad skandaalid?
Lõpptulemuse määravad seekord veel emotsioonid ja ehk ka eelarvamused. Kuid 2015 aasta valimistel loodame näha olulist arenguhüpet. Praeguste valimiste eel ei ole tark kodanikkond veel piisavalt löögivõimeline, et erakondadele teemasid defineerida pädevate küsimuste kaudu. Aga 2015 juba on. Ise ma sooviksin, et erakonnad arutleksid teemaderingi üle, mis otsiks lahendusi küsimustele stiilis “kuidas siiski võimalikult paljudele eestlastele oleks elu kodumaal rõõmupakkuv”. Olgu selles keskkonna aspektid, tööturg, rahanduse küsimused, prügikäitlus, haridusuuendus ja palju muudki. Aga olgu vähem loosungeid ning olgu ka oponendi austamist. Niisugust valimiseelset debatti ma naudiks.
Eelseisva valimisvõitlusega kaasnevad kindlasti erakondade suured lubadused. Kuidas Te soovitate saabuvat infotulva selekteerida – mida uskuda, mida mitte? Sõltumatu eurosaadikuna oskate kindlasti anda nõu just Eestist eemal olevatele valijatele – nii noorematele kui eakamatele.
Lubadusi muidugi antakse palju. Nende analüüsimisel on kindlasti abi mitmetest üldteadmistest, aga ka taustateadmistest. Näiteks kui reformierakond lubab, et Eesti saab viie rikkama rahva hulka, siis haritud inimesel kerkib küsimus: aga kuhu kaovad norralased, taanlased, ameeriklased, sakslased ja hollandlased? Saavad meteoriidiga pihta või? Aga harimatu inimene muidugi ei lase ennast sellest segada ja hääletab ikka reformierakonna poolt. Taustteadmiste puhul aga on algatusi, mida aktiivsed kodanikud on tegemas (vaadata poliitikauuringute keskuse Praxis veebilehelt) ning püüan ka omalt poolt valimiseelset lubadustelaviini jälgida ja analüüsida. Loodan ikkagi eelmistest valimistest palju sisutihedamat, ehkki, jah, lootus sureb ju viimasena…
Peatuksime paaril teemal, mis kindlasti tihedalt ka eelseisvaid valimisdebatte läbima hakkavad. Esiteks – mida on riigi juhtimisel tehtud viimase 20 aasta jooksul valesti, et nii suur protsent Eesti elanikkonnast elab praegu otseses vaesuses? Äsjane majanduskriis pole ju põhjus, see on pigem taolise olukorra süvendaja.
Tegelikult võiks ka lausuda, et palju asju on tehtud väga õigesti, me oleme ikka väga hästi suutnud enamusele nõukogude minevikust hüvasti öelda. Aga ma ei atributeeriks neid õigeid asju ainult juhtide teeneks, eks juhitavadki, igaüks meie seast on andnud oma panuse muutuseks.
Ja vaesuse osas ma leian, et tegelikult oleme ikka maailma mastaabis rikaste rahvaste hulgas.
Probleem on selles, et see rikkus ei jaotu liiga ühtlaselt, vaid on mahajääjaid. Ning ehk suurim viga ongi meil olnud see, et me püüame seda asja maha vaikida ja nõrgemate abistamist peame halvaks tooniks. See suhtumine muutub alles siis kui endised kommunistid ja nende vaimset pärandit kandvad noorparteilased vähemusse valitakse. Kommunist oli vene ajal saama peal väljas ja nüüd on ta sedasama asja ajamas, ainult nimetab ennast sagedasti liberaaliks.
VES: Kuidas oleks võimalik kokku tõmmata lõhet Eestis elava kahe kogukonna, eestlaste ja muulaste vahel? Eesti keele- ja hariduspoliitika ümber on taas piike murdma hakatud.
Piike on muidugi murtud, aga status quo pole eriti laita. Eestis ei ole võimalik tuvastada konflikti ja mädanevaid rahvastikuprotsesse. Muidugi, me igapäevaselt ka omavahel ei kallista ja kaelusta.
Kuid olukorda, nagu Thilo Sarrazin Saksamaast kirjutab, meil ka pole. Ainus tegelikult segav faktor eri rahvuste vahelise kooselu korraldamisel on impeeriuminostalgiat põdev putinism Venemaal. Kuid elasime üle impeeriumi, elame ka selle nostalgia üle ning tulevik on pigem helge. Isiklikult soovitan venelastel Eestis senisest veelgi avatumalt suhtuda eesti kultuuri ja keele varasalvedega tutvumisse. On kasulikum kui nutta taga okupatsiooniaegseid privileege.
Väliseestlusest tänapäevases kontekstis. Kodumaalt on viimaste aastatega lahkunud väga suur laine Eesti kodanikke. Põhjus pole ju selles, et nad oma kodumaad ei armasta.
Majanduslik väljaränne ei ole ainult Eesti eripära ja pole meiegi ajaloos esmakordne fenomen.
Mäletame ju, et astuti kasu saamise lootuses vene õigeusku ja rännati nii Ameerikasse kui Siberisse vabatahtlikult. On selge, et palkade erinevus meelitab inimesi Soome, Rootsi, Iirimaale ja kuhu iganes. Ainus asi, mida saaks selle vastu teha, oleks maksta kodus veel kõrgemaid tasusid. See aga pole meile jõukohane, eks ole. Niisiis ei ole minul lootust, et väljaränne mingi imevitsaga katkestatud saaks. Kuid arukas inimene teab, et elus on ka muid kvaliteedi parameetreid kui sissetulek ja ostujõud. Ning kui me suudaksime pisut neid aspekte arendada, siis arvatavasti inimesed mõtleksid kaks korda enne lahkumist ja võimalik, et mõned tuleks heal meelel koju tagasigi.
Lõpetuseks Teie tööst Euroopa Parlamendis, esindate ju seal nii Eestit kui eestlasi. Mida olete kahe aastaga suutnud oma valijaile tagasi anda?
Euroopa Parlamendist valijale midagi käegakatsutavat on väga keeruline anda. Isiklikult arvan, et minu panuseks on informatsiooni edastamine. Et mis me teeme ja miks ning ka kuidas me seda teeme. Sest ega ju eesti või ka hollandi või portugali kodanikku nii väga ei vaeva, mida sisaldas väliskomisjoni Afganistani strateegia raporti parandusettepanek 316. Aga eesti valija saab soovi korral minu käest seda teada. Ja mitte piduliku pressiteate vormis, mida harrastavad mõned EP liikmed (“aga ma neile alles ütlesin”), vaid koos kontekstiga. Kui tundub, et ma ilmaasjata siin uhkustan, siis soovitan vaadata kõikide Eestist valitud EP liikmete kodulehekülgi veebis ja veenduda ise.
Teie isiklik mission statement enne valimisi oli “to make Estonia visible and respected”.
Sellest juhindun oma igapäevases tegevuses. Lahtiseletatult üritan teha nii, et minuga arvestataks ja teataks, et ma olen sõnapidaja inimene. Kui luban midagi, siis ka teen. Ja et selline arvamus valguks siis ka kõikide eestlaste peale ja meie kui väikerahva maine ehk imago oleks selliselt positiivne. Vahel nõuab see üsna nüri ja tuima töö tegemist, teinekord aga pakub loovat ja rõõmustavat lähenemist ka. Ja kui huumorivalda põigata, siis mina olen 2. põlvkonna euroopa parlamendi liige (isa töötas siin 2004-09) ning seetõttu võin vahetevahel lubada endale seisukohavõtte, mis pole ehk poliitiliselt kõige korrektsemad, ent siiski teisi inspireerivad…
Rane-Ly Haas