Anne McCullom: Kohvik jääl – talvine seiklus Pärnus

Anne McCullom

Juba mitmendat aastat on Pärnus tavaks avada kohvik Pärnu lahe jääl, aga mitte lihtsalt rannaäärsel alal, vaid palju kaugemal merel.

Teatavasti on talv sel aastal Eestis pikalt väga külm olnud, 5 F ehk -15 C oli pidevalt, ja ka lumerohke. See kõik on soosinud merejää laiaulatusliku külmumise. Kalatakso, firma, mis tavaliselt kalastusreise teeb, võttis sel talvel jälle ette rajada 2.5 kilomeetri kaugusele rannast pop-up kohviku. Miks just nii kaugele, sellele ma vastust ei saanud. Õnneks ei pidanud seda maad jala käima, ehkki paljud, k.a mina seda tegime (läks umbes 45 minutit), sest kohvikusse sai sõita ka avatud autokastis 10 minutiga. Ees ootas soe supp, kohv, tee ning kes tahtis, võis sooja saamiseks ka napsu osta.

Sel jaanuari pühapäeval, kui mina jääle sattusin, oli seal uudistamas käinud ligi 1000 inimest, ütles üks kohvikupidajatest ning isegi üks Eesti telekanal oli tulnud seda melu filmima. Kohviku juures jääl oli ka väike metall-tünn, kuhu oli tehtud lõke, et end soojendada. Lauakesteks olid suured kandilised jääkamakad.

Kui hämarduma hakkas, siis oli mulgi aeg tagasi maale pöörduda, koos minuga tegid seda kümned kalamehed, kes päev otsa ahvenat läbi jääaugu olid lantinud. Mingi kummaline hea tunne tekkis – vaatamata talveilmale oleks tahtnud jääle pikali visata, kaaslaseks tuul. See, et reaalsuses oli minu jalge all võib-olla mitme meetri sügavune meri, ei tulnud pähegi, ei kohutanud. Ent eemalt kutsusid Pärnu linna tuled ja kuna adrenaliin oli nii tugev, siis marssisin ühe jutiga kesklinna välja.

Nüüd märtsis enam merejääle kõndima minna ei tohi, hiljutine rüsijää on juba kaldale uhutud. Kui tuleb suvi ja Pärnu taas suvepealinna tiitlit kannab, siis vaatan merele hoopis teise pilguga – meri on ürgne.