Protestantlikud kirikud seisavad uue kriisi ja selle lahendamisega seotud küsimuste ees. Keda usaldada? Tagasi vaadates on kirikus olnud mitmeid kriise, nimelt seoses naiste ordineerimisega, vabaabieluga, rasestumise vältimisega, seksiga väljaspool abielu, abielulahutuse ja lahutatute taaslaulatamisega jne. Kellel on autoriteet kriisi lahendamiseks?
Autoriteedi küsimust kirikus käsitleb oma raamatus „Christianity’s Dangerous Idea“ Oxfordi professor ja Kings College’i dekaan dr Alister McGrath. McGrath tegeleb protestantismi peamiste punktidega nagu Lutheri õigeksmõistuõpetus, Calvini arusaam ettemääratusest, pühakirja ülimuslikkus jmt. Keskne probleem on tema jaoks aga autoriteet kirikus. Milles on probleem? Kust leida lahendus?
Probleem tõstatus Lutheri arusaamaga „kõigi usklike preesterlusest“. Luther ütles, et Jumala Sõna ei kuulu üksnes kiriku eliidile, vaid pigem on igal ristitul õigus lugeda Piiblit, sest kõiki lugejaid on juhtimas Püha Vaim. Luther arvas, et Piibel on igaühele enesestmõistetav ja selge ning andis oma tõlgitud Piibli lugemiseks kõigile.
McGrath tunnistab, et isegi Lutheri eluajal osutusid asjad palju keerulisemaks. Oli kõikvõimalikke erimeelsusi, näiteks kiriku struktuuri, kiriku ja riigi vahekorra ning sakramentide küsimuses jms. Juba Lutheri ajal kerkis esile suur hulk erinevaid protestantide liike. Selgus, et Piibli „enesestmõistetavus“ ei olnudki väga mõistetav, tekkis lugematuid lahkarvamusi.
McGrath tunnistab uut ja segast olukorda, mis on tema jaoks probleemiline eriti Jeesuse ülempreesterliku palve valguses, et Tema jüngrid oleksid üks, nii et maailm võiks Temasse uskuda. McGrath sedastab, et on vaja autoriteeti, aga seda mitte mingi absoluutse isiku näol, vaid probleeme saab lahendada konsensusega. Ta peab silmas justkui protestantluse põimimist demokraatiaga ja arvab, et poliitilised läbirääkimised loovad konsensuse probleemide lahendamiseks – ja sellest saakski kirikus autoriteet.
Aga see teooria on meile vastukarva. Protestantlik maailm käärib tohutuis vastuoludes ja vastasseisudes. Vajame lõpuks ometi häält, mis kinnitab, mis on tõde. Poliitilise analoogiaga jätkates: kujutage ette riigikogu, millesse kuulub 30 000 erakonda – vähemalt nii palju on eri liiki protestante. Kas mõni mõistlik inimene võiks arvata, et selline asi on teostatav? On võimatu uskuda, et niisugune riigikogu leiaks kunagi konsensuse.
On kena unistada elavast diskussioonist teoloogide ja õpetajate keskel ning kiriku õpetuse arendamisest, ent lõpuks tuleb päev, mil tuleb teha kindlaks, mis on Tõde ja mis on kiriku tõeline õpetus, mida on alati ja kõikjal jagatud.
Kaalume asja korvpalliturniiri näitel. Me armastame kohtunikku, aga mõnitame teda, kui ta saabub väljakule. Siiski, kui me võtame mängu tõsiselt, siis meile meeldib, et on olemas kohtunik.
Ilma temata – eluhääleta – ja tema läbilõikava vileta vajuks võistlus vaidlemiseks. Kui armastad mängu ja tahad, et see jätkuks, siis on vaja selget häält – eluhäält –, mis teeb kindlaks, mis on õige ja mis vale, mis on lubatud või keelatud.
Samuti on kirikus. Tõe üle otsustamine ei tohi olla autokraatik ega repressiivne, vaid selline, et see lubab diskussioonil loovalt jätkuda. See oli oluline 16. sajandil ning jääb kirikutevahelises dialoogis oluliseks ka tänapäeval.
Oli aeg, mil arvati, et üksmeeleks piisab kirikuisade – s.t kiriku esimese kuue sajandi teoloogide nagu Johannes Kuldsuu, Hieronymuse, Augustinuse jt – kirjutiste autoriteetsest häälest. Taolise arvamuse nõrgaks küljeks on see, et need austatud kirikuisad on surnud. Nad ei ole eluhääl, mis võib otseselt tegeleda päevakohaste probleemidega. Võime nende kirjutisi põhjalikult tundma õppida, et nende varal edasi liikuda, aga ainult see, kes on elus, on võimeline tooma kuuldavale autoriteetset häält ehk eluhäält.
On olemas koht, kus kohtuniku-analoogia enam ei kehti. Tõepoolest, kohtunik eksib vahel ja teeb vale otsuse. Kiriku puhul me ei saa öelda, et „vaata lindist mängu kordust, see oli halb otsus“. Kogu kiriku traditsioon tuleb taas esile tuua, kuna see on tagatud Püha Vaimu poolt. Kui Jumal pidas vajalikuks ilmutada kirikule Tõde, siis pidas Ta vajalikuks anda talle ka autoriteedi, mis võiks Tõde lõplikul viisil tõlgendada. Sest mis väärtus sellel muidu oleks: Jumal ilmutab lunastava Tõe, aga seda Tõde tõlgendatakse seinast seina, nii et see kaotab oma väe.
Püha Vaim on kiriku õpetuse garantii seal, kus kiriku autoriteet on ühel piiskopil koos piiskoppide koleegiumiga. Seda nimetatakse õpetusametiks. Püha Vaim juhib õpetusameti õigele teele – selles on autoriteet.
Protestantide seisukoht on, et Püha Vaim elab igas üksikisikus. Seepärast tohib igaüks tõlgendada Jumala Sõna nii, nagu ta on võimeline. Probleem on aga selles, et on olemas ohjeldamatul hulgal radikaalseid lahkarvamusi – kuidas see saab olla Püha Vaimu töö, kui kristlaste seas valitseb selline dramaatiline lahkmeel?
Pühakirja autoriteet kirikus teostub läbi ametliku kirikustruktuuri ja vastavate kanalite. Kuid tuleb meeles pidada, et mitte kohtunik ei mängi korvpalli. Kohtunik üksi ei ole kogu mäng. Tehakse viga, kui kohtunikust saab keskpunkt. Mängust teevad mängu meeskonnad ja nende omavaheline heitlus. Mäng teostub mängides, selle si-suks on korvi visatud pall või hästi kaitstud värav. Kohtunik sekkub aeg-ajalt – nii peame nägema kiriku autoriteedi õiget rolli: see ei tohi kirikuelu varjutada, vaid peab sekkuma, kui mäng muutub segadusttekitavaks.
Ka heatahtlikust liberaalsest kriitikast võib olla kasu, et vajadusel ärgitada kohtuniku tehtud otsuseid üle vaatama, ja kiriku autoriteet ehk õpetusamet ei peaks liiga palju kirikuelule vahele segama. Sellegipoolest peab ta kiriku elu jälgima, et siis, kui vaja, sekkuda. Sest karjasekeppi kasutatakse karjatsemiseks, mitte lonkaja toeks.
õp. Walter Johanson
Vancouverist
