Eesti koreograaf kutsuti lavastama kuulsat Telluride AIDS Benefit Gala’t
Veebruari keskel toimus Telluride’is, Colorados 29. Telluride AIDS Benefit Gala, pikaaegse traditsiooniga teatraalne moeshow, mis on olnud aasta üks olulisemaid sündmusi kohalike ja külastajate jaoks. Organisatsiooni eesmärk on läbi aegade olnud teadlikkuse tõstmine HIV ja AIDSi teemadel, selle globaalne mõju ning stigmatiseerimise vähendamine.
Igal aastal toimub selle raames uhke moenädal, mis kulmineerub võimsa teatraalse moeshowga. Sel aastal oli etenduse koreograaf ja kaaslavastaja eesti koreograaf Diina Tamm. Diina on Tallinnast pärit tantsija ja koreograaf, kes on viimased üheksa aastat tegutsenud New Yorgis. Tema karjääri lemmikhetkedeks on näiteks esinemine US Openil, Macy’s Thanksgiving Parade avanumbris, New York Fashion Week’il ning paljudel kohalikel eesti üritustel.
Kuidas sattus eesti päritolu New Yorgi koreograaf Telluride show’d lavastama?
Olin nendes etendustes kaasa löönud tantsijana kolmel korral, mõne aasta eest tõi Telluride Aids Benefit oma show’d New Yorki ning produtseeris neid siin, eelmisel suvel ehitati lava lausa Telluride lennujaama maandumisradadele. Sel korral sain pakkumise üles astuda koreograafi ja assistant director’ina.
Telluride erineb New Yorgist päris palju ja ta asub oluliselt kõrgemal altituudil, kas tuli midagi erilist ette võtta seal aklimatiseerumiseks?
Erinev kõrgustase andis kindlasti tunda! Võhma oli tantsides oluliselt vähem, olin algul suisa mures, et kas ikka jaksan selle tantsumaratoni vastu pidada. Õhk on samuti väga kuiv, kui pidin algul proove läbi viies üheaegselt tantsima ja muudkui rääkima ja seletama, siis suu kuivas korralikult ja muudkui rüüpasin teed ja vett iga paari minuti tagant. Aga nädala, kahe pärast oli juba veidi kergem. Muidu soovitatakse juua palju elektrolüütidega vett ja korralikult magada.
Telluride toob kokku palju erineva taustaga inimesi, kas Sinu eesti taust andis ka mingit erilist “super power’it” juurde?
Kõigile teadaolevalt on eestlased töökad ja ning see oli kindlasti superpower, ettevalmistustööd oli väga palju. Teatraalsete elamustega on ikka nii, et kui vaataja tuleb saali, näeb ta vaid viimistletud valmisprojekti. Lavatagust töid ja detaile jagub aga kümneteks ja kümneteks pikkadeks tööpäevadeks ja töö-öödeks.
Tegelikult oli naljakas ka see, et projekti käigus tuli välja, et ühe esineja vanavanaema, kellega tal oma elu jooksul ei õnnestunud kohtuda, oli olnud eestlane. Tal oli kohe Eesti kohta mitmeid küsimusi, väga lahe oli talle eesti kultuuri tutvustada ning koos kartulisalati tegemist õpetada. Kuna juhtusin ka vabariigi aastapäeval seal olema, korraldasime ühe mõnusa eesti peo, see võeti super hästi vastu. Etenduse peakorraldaja Molly Wickwire-Sante koordineeris endale isegi eesti lipuvärvides outfiti.
Kui palju tööd kulub ühe esinemise kokku panemiseks?
Meie show oli umbes 65 minutit pikk ja koosnes 26 erinevast numbrist. Kokku oli koosseisus 48 artisti. Sellise projekti kokku panemine võtab aega kuid. Kontseptsioonide kokku panemine, muusika valik ja muusika lõikamine, erinevate numbrite karakterite ja lugude välja mõtlemine, koreograafiate seadmine, casting’u korraldamine, audition’ite läbiviimine, sobivate artistide selekteerimine, prooviperiood, videoklippide tegemine, kostüümide kokkupanemine ja palju muud. Viimistletud produkt laval näeb välja särav ja lihtne, sellele eelnev tööperiood on aga palju magamata öid, higi ja pisaraid. Aga iga hetk on seda väärt!
Sinu lemmikud show’s?
Neid oli nii palju, kõige lahedamad on hetked, kus esinejatel on numbrid piisavalt selged, ning nad hakkavad oma lavalist karakterit väljendama. Meil oli niivõrd suurepärane koosseis, kõik trupi liikmed üllatasid meid ühel või teisel moel oma lavalise olekuga. See oli vägev tunne. Samuti publiku ülisoe vastuvõtt etendusele.
Tantsu loomisega on ikka nii, et usud millessegi, mida pole veel olemas ning hakkad oma visioonile justkui välist vormi andma. Ja korraga see siis eksisteeribki, see on võimas! Väga lahe oli, et osalejad olid vastuvõtlikud mu erinevatele ideedele, mehed tantsisid toolidega tangot, panin esimest korda kokku inimõhupalli numbri, tantsisime lisaks ka õuntega, täispuhutavate rannaloomadega, jne.
Segan vahele: Oot…”Panite kokku inimõhupalli numbri”?
Jaaaa… (naerab). Inimõhupall tekitab väga palju elevust, veidi saab sellest aimu fotodelt vaadates, aga tulevaste põnevate teatrielamuste huvides sellest siinkohal pikalt ei räägi.
Muidugi andis tohutut lisaväärtust ka kogu projekti heategevuslik missioon, mul on väga hea meel, et projekt oli väga edukas fundraiser ja tõstis taaskord globaalset teadlikkust HIV-ga seotud teemadel.
Viimati nägime eesti kogukonnas Teid esinemas Jose Amor Christenseniga eelmise aasta sügisel. Mäletan, et kogu publik elas kaasa, andes Teile eriti hoogsa püstiseistes aplausi!
Kas on fännidel loota Teilt tulevikus jälle midagi eesti teemadel näha?
Jah, ikka on! Praegu käivad ettevalmistused Eesti muistenditest ja tavadest inspireeritud tantsu- ja rahvamuusika kaasaegse etenduse taaselustamiseks. Koostöös Valev Laube ja mitmete andekate muusikute ja tantsijatega esitasime seda aastaid tagasi National Gallery’s D.C-s nüüd saad lavastus uue kuue ja tuleb esitamisele juuni alguses New Yorgis ning loodetavasti ka muudes kohtades üle ameerika.
Küsis: Leelo Linask
