Õhtusöök pere keskis ühes Eesti väikelinnas naistepäeval 1970. aastate lõpul. Nõukogude ajale omases keelekasutuses esineb arvukalt vene laensõnu ja -väljendeid.
Nõukogudeaegne eesti keel erineb tänapäevasest eeskätt sõnavara poolest – öeldakse ju, et sõnavara on oma ajastu peegel. Kuna tollal oli eesti keel tugevas vene keele mõjuväljas, esinebki Nõukogude ajale omases keelepruugis eriti arvukalt just vene keelest tulnud laensõnu ja -väljendeid. Näiteks: kammaijaa, kamorka, kefiir, kissell, kolhoos, kopikas, maika, mannerg, masuurikas, matsalka, morss, padavai, palagan, paraadna, patsaan, poslamasla, rajoon, rubla, sardell, sefiir, spartakiaad, tavaar, tolku olema, truup, uhhaa, vot.
Paljud vene laenud olid kõnekeelsed, see tähendab, et neid kasutati omavahelistes vestlustes, kuid kirjakeelde need ei jõudnud. Näiteks: davai, kakrass, ladna, pastoi, privet, tutkit, (täitsa) nitševoo. Vene keelest võeti üle ka tuletusliiteid, näiteks -uška (Liina > Liinuška). Teadlikus, haritud keelepruugis püüti venepärasustest siiski hoiduda.
Klipis esineb mõningaid just tollasele eluolule viitavaid väljendeid, nagu kalapäev, kogu kollektiiviga, leti alt saama või vorstisaba. Kõik eesti keelde tulnud vene laenud ei ole aga pärit Nõukogude ajast. Naaberkeelena on vene keel olnud meile üheks laenukeeleks juba sadu aastaid ning nõnda on paljud algselt võõrast algupära sõnad meie keeles kodunenud ja omaseks saanud (nt kapsas, kasukas, lesima, tubli). Siinses klipis on vanemaid vene laenusid veel näiteks sõna kruttima.
Vabariigi aastapäevaks valmisid ERR ja Eesti Instituudi koostöös keeleklipid, mis näitavad, kuidas eesti keel aastasadade jooksul muutunud ja arenenud on. Teksti autor Annika Viht, keelekonsultant Iris Metsmägi.
Kuula ja vaata 45 aasta tagust eesti keelt siit:
https://tinyurl.com/muykrw8k
