Ülle Ederma
Vaadates pilte Ukraina põgenejatest meenuvad mulle tahestahtmata minu endagi põgenemisaastad.
Keegi reporter vaatas põgenejaid lapsi ja ütles, et on südantlõhestav pilt, aga õnneks lastel ununeb see niipea, kui on “uus elu”. Tema ei tea palju laste ajude arenemisest – need algaastad on eriti mõjuvad. Ja ma pean ütlema, et need sireenid, pommide plahvatused, tulekahjud ja see inimeste mass põgenemas kuhugi teadmatusse jätavad sügavad haavad. Lapsed tunnevad seda kõike vaistlikult, neile ei pea midagi ütlema. Ja see mälestus jääb kauaks, nagu üks halb unenägu.
Kui ma meie põgenemisele mõtlema hakkan, siis pean taustaks natuke ajalukku minema, et aru saada, miks põgenemise idee üldse tuli. Aastad 1940/41 olid verised hirmuaastad Eestis. Nõukogude okupatsiooniaeg oli pingeline ja hirmuäratav, inimesed kadusid, neid tapeti ja siis küüditati. Kui mõelda, et küüditajad olid eesti kommunistid! Hädaohus olid poliitikud, juhtivad inimesed ja isamaaliselt meelestatud inimesed. Peamiselt terve valitsus oli ära viidud juba 1940. aastal. Meie, lapsed, veetsime suved maal vanavanemate juures (Eesti komme!) Meie vanemad ei julgenud kodus magada, ja oli ka põhjust, kuna kord tulid ka meile küüditajad ukse taha. Seekord aga me pääsesime.
Rinne liikus ida poole ja peagi olime sakslaste poolt okupeeritud. Nad ei hävitanud eestlasi, väljaarvatud neid, kes olid parteiga koostööd teinud. Juhtus aga nii, et minu isa oli Tartu kohtuametnik ja kui kohtud suleti, pandi nad saksa politseisse bürootööle. See oli võrdlemisi süütu asi, mis oli aga suur tegur meie põgenemise juures. Muidugi olime niikuinii küüditavate nimekirjas olnud. Nii et kui rinne jälle lääne poole liikus, oli oht, et jääme jälle venelaste kätte. Ei olnud loota, et see eelmisest parem tuleks.
Saksa politsei soovitas kõigil nende töölistel põgeneda. Saksa väed olid Vene külmal talvel suuri kaotusi kannatanud ja taganesid kiiresti. Inimesed arutasid põgenemisvõimalusi, alguses paistis, et Soome oli üks siht. Minu perel ei tundunud olema valikut – oli elu ja surma küsimus. Üldiselt oli kõikide peapõhjus põgenemiseks ikka hirm Nõukogude okupatsiooni eest. Kujunes aga ka mingi põgenemispsühhoos, mõned lihtsalt läksid kaasa. Koolid suleti juba varakevadel 1944. aastal. Pommitamised olid sagedased ja ikka suuremad ja suuremad nii Tallinnas kui ka Tartus. Oli juba sõjatunne õhus. Isa pidi linnas tööl olema. Ema pakkis kardinad ja mõned pildid ja riided, et viia maale. Nii ühel päeval nad jõudsid Kokorale, et oma otsusest teatada.
Kui vanaisa teadis, et nad tulevad maale, ta tappis lamba, vanaema küpsetas leiba – valmistasime ette nende tulekuks, ei teadnud ju nende plaanidest. Sellel õhtul – öö läbi – oli tõsine arutelu köögis. Oli nuttu ja pisaraid, vanaema tahtis, et me jätaksime üheaastase õe nende juurde. Keegi ei saanud vastu vaielda, otsus oli langetatud, et peame põgenema. Minu tuba oli köögi kõrval, ma kuulsin kõike seda juttu ja ma pean ütlema, et korraks tundsin põnevust, et kui läheme Saksamaale – ma olin koolis juba saksa keelt õppinud. Aga peagi selgus ka mulle, et see ei olnud mingi lõbureis. Ikka mäletan seda ahastust sellel ööl.
Hommikul panime kompsud vankrisse. Vanaema jäi nuttes lehvitama, isa oli väga tõsine ja kurb, ema pisarates – mina pisarates – nii algasime sõitu, sõnatult ja nuuksudes… Tee oli täis põgenikke, kogu 50 km Tartusse. Oli inimesi jalgsi, jalgratastega, hobustega, kaasas ka loomi ja muud kraami. Jõudsime Tartusse õhtuks, jälle jumalagajätt vanaisaga – nii palju pisaraid. Järgmisel päeval tuli vanaisa Ulilast linna, et näha, mis meiega juhtunud on. Siis oli ka temaga kurb jumalagajätt. See oli viimane kord, kui me neid nägime. Ema saatis serviisi vanaisaga kaasa, et peitku see kaevu. Ei teadnud ju, kas enam on kodu – kui ka kord tagasi tuleme. Kui tuleme…
Isa pidi tööle minema, saatis meid neljakesi rongijaama. Nii ootasime rongi Tallinnasse – ema kolme lapsega, süles üheaastane. Ei saanud ju palju midagi kaasa võtta, oli augustikuu, meil olid suveriided seljas. Beebile oli tarvis rohkem kui meile teistele, niisiis meil igal oli väike komps käes. Kui rong kohale jõudis, oli see juba inimesi täis. Oli pandud loomavagunid juurde, et neid mahutada. Inimesi istus katusel. Rong võttis igalpool põgenikke peale, sõit Tallinnasse võttis 3 päeva. Oli raske sõit, lapsed olid näljased ja nutsid – jõudsime Tallinnasse varahommikul. Pidime ootama rongis, kuni saime transporti meie kogunemiskohale. See oli mõeldud politseiametnike peredele, Gustav Adolfi Gümnaasiumi võimlas.
Elasime seal võimlas 5 nädalat, 30 perekonda, palju lapsi. Iga pere tegi mingi magamisaseme põrandale. Sellest ajast mäletan kõige rohkem laste nuttu, väljas Tallinna linnamüüril mängimist, supisöömist plekktopsidest ja muidugi kohutavat täide ravi. See oli suur probleem, üks laps tuli täidega, mis me kõik saime. Hädaga organiseerusid naised, olid töögrupid rotatsiooni alusel. Supikeetjad, puhastajad ja teised ametid. Ma ei tea, kas kõht just tühi oli, aga ega meil peale supi midagi muud süüa ei olnud. Vene piir oli selle aja peale juba Tartu piirini jõudnud. Isa oli küll kuidagi jalgrattaga Kokoral käinud – üle piiri – sealt tõi meile leiba ja liha, mida pidime jagama teistega. Aga mäletan, kui hea see maitses.
Tallinnas oli palju pommitamist, lennukimüra ja kuulsime isegi kaugelt alatist müra, mis tuli rindelt. Tartu oli juba langenud. See aeg oli meile täitsa sõjaaeg – kui sireenid tulid, jooksime keldrisse, kuulsime plahvatusi – lõpuks oli see nii tihti, et ei olnudki enam sireene. Oli juba septembri keskpaik, kui korraga mehed saabusid kohale. Politsei osakond suleti, kõik pidid põgenema. Sõda käis ümberringi. Meestel oli palju jutuajamist ja arutamist, et mida me peaksime tegema, vast saaks ennast metsas kaitsta??? Aga olid ju lapsed. Kõik olid kahevahel, minna ei tahtnud, aga jääda ei saanud! See oli selge.
Tuli 21. september. Rinne oli juba Tallinna piiril. Saadeti 3 veoautot, et meid sadamasse viia ja laevale. Inimesed, kellel ei olnud lapsi, said ruttu peale, oli pandemoonia – suur segadus. Emad väikeste lastega ei saanud kuidagi peale ronida. Isa oli meie kompsudega peal ja kui nägi, et me maha jääme, ütles, et läheb kompsudega ja saadab meile auto järele, mitte muretseda. Aga siis tuli suur pommitamine, tänavad põlesid. Meie ja paar teist perekonda istusime keldris, tundsime põrutamist. Ei olnud võimalik, et keegi meile järele tulla saaks. Hirm oli suur. Aga siis tuligi auto ja viis meid sadamasse. Seal seisis 3 laeva, minekuvalmis. Meie seisime seal keset platsi, ei teadnud, kuhu minna. Üks asjamees Moero peal kutsus meid sinna, et kõik lähevad samasse kohta… aga siis nägime isa lehvitamas ühel teisel laeval – ja ruttasime sinna. Ma ei tea nime, vist 22 midagi?
Lapsed ja naised pidid alla laeva põhja minema, mehed pardale jääma, et abiks olla. Ei olnud just kuigi mugav seal – tegelikult oli väga ebamugav! Kõik kuidagi hunnikus koos, laev hõljus natukene. Oli juba täitsa pime, kui laev hakkas aegamööda liikuma. Kõik inimesed kogunesid pardale, Tallinn säras pommidest, inimesed hakkasid Eesti hümni laulma – läbi pisarate, nii et oli vaid kuulda nutulisi hääli. Tallinna siluett jäi ikka väiksemaks ja meie laev kiirustas pimeduse poole – teadmatuse poole….. Tallinn langes sellel ööl.
Merel tundsime mürinat, üles ei tohtinud minna. Meid rahustati, et väljas on torm ja müristab…. eks meie muidugi teadsime, et need olid torpeedod, mis vihisesid mööda ja siinseal plahvatas midagi. Meie ei saanud pihta, jõudsime Danzigi hiljem, kui teised laevad, olime võtnud kaugema marsruudi. Meid võttis vastu mingi Saksa naisteorganisatsioon, meile anti suppi ja tehti plaan registreerimiseks. Selleks viidi meid Berliini. Kui kellelgi oli plaan kuhugi sõita, siis see oli võimalik. Isa oli kuulnud ühest Luunja mõisniku sugulasest Müncheni lähedal, kes võiks tööd anda. Meie peasoov oli nii kaugele läände minna kui võimalik. Oli ju ikka rinne idast jälle lähenemas. Istusime siis maas rongijaama peroonil, ootasime rongi Münchenisse. Ma limpsasin keelt, kui nägin, kuidas rongis ühele lapsele kollast pudingit söödeti – ei olnud midagi sellist kaua näinud. Meie pidime küll haledad välja nägema…..
Isa sai tööd ühes saevabrikus. Meie saime söögikupongid ja ühe keldrikorteri, 2 tuba. See oli Landsbergis, väike linn, mitte sõjaohus, kuigi kuulsime pommitamist. Lähedal oli üks meierei, kust saime piima ja juustu. Limburger Käse – haisev pealt, aga maitsev juust. Isale meeldis seda kartulitega süüa. Me andsime temale kõige paremad söögid, kuna ta tegi rasket füüsilist tööd. Ühest talupoest saime porgandeid ilma rahata – on meeles, kui head need ka olid. Sõda lõppes aprillis 1945. aastal. Siis kuulsime, et põgenikke kogutakse laagritesse, et nende eest hoolitseda. Meie läheduses oli Augsburg, kuhu me ka läksime. Saksa valitsus ei olnud võimeline põgenike eest hoolitsema, neid oli mitukümmend miljonit – Ida-Euroopast ja nende oma põgenikud, kes olid nüüd koduta. Laagrites hoolitses meie eest UNRRA – Ameerika organisatsioon (United Nations Relief and Rehabilitation Administration). Olime siis DP laagris (displaced persons). Elu laagris on omaette saaga.
Meie põgenemisteekond aga ei lõppenud veel Augsburgis, see pidi edasi minema, laagrid olid ainult ajutised elukohad. 1949. aastal saime sponsori Ameerikas Seabrooki aedviljatööstusest. Seal olime küll “kohal” – aga elu ei olnud ikka normaalne veel mitu aastat. See oli siiski meie põgenemise lõppfaas.
Suur kaastunne nendele miljonitele vaestele Ukraina põgenikele – kus iganes nende teekond lõpeb!