Peeter Järvelaid, Tallinna Volikogu liige
Kui meie lapselapsed kunagi küsivad, mida me mõtlesime 24. veebruaril 2022, siis meie vastused on ilmselt paljus sarnased.
See oli meie oma riigi sünnipäev, aga samas hetk, kus me hindasime ümber selle, mida me oma riigis omame. Hetkega sai meile palju selgemaks, kui habras on elu. Varsti saab juba kaks kuud, kui elame ka kodus olles hoopis uues reaalsuses.
Ühelt poolt on sõda meedia vahendusel jõudnud meile nii lähedale, et paljudel meist on raskem endaga hakkama saada. Teise maailmasõja ja sellele järgnenud aastate vägivalla peidetud haavad annavad endast tunda nooremateski, kes nende olemasolust ehk pole olnud teadlikudki.
Samal ajal oleme õigustatult uhked, et Eesti on andnud toetuskäe paljudele sõjapõgenikele. Maailm on isegi imestunud, miks eestlased seda nii suure südamega teevad. Vastus tegelikult lihtne, sest me väikse rahvana saame aru, mida sõda tähendab. Teine maailmasõda muutis meid sõjapõgenike tõttu maailmarahvaks, sest tänaseni pole maailmas kohta, kus ei kohta mõnda eestlast.
Ukrainlaste saatus pole olnud ajaloos lihtsam, pigem keerulisem. See on ka üks kogemus, mis meil ukrainlastega ühine. Me armastame oma isamaad, tahame väga elada kodumaal, aga me saame töökate ja elujaatavate inimestena hakkama igal pool, kuhu saatus meid viib. Täna on meilgi tõusetumas küsimus, kuidas me suudame korraldada meie elu nii, et me kõik siin maal hakkama saame. See on tõsine küsimus, aga me ei peaks end krampi mõtlema. Rääkisin just ukrainlasest tuttavaga, kes täna sõjapõgenikuna ühes edukas Lõuna-Euroopa riigis. Tema kogemus seal pole täna just roosiline, kuigi ta ju tundis seda maad, sest oli omanud pikki aastaid selle maa ärimeestega ühisfirmat.
Inimesed Balti riikides peaksid paremini aru saama, et isegi kui sõda kuulutatakse mingil hetkel lõppenuks, ei tähenda see veel olukorda, kus kõik sõjapõgenikud saaksid kohe koju naasta. Kui meil on mingid teadmised Teisest maailmasõjast, siis tasub teada, et tänapäeva sõja mõju on veelgi hullem. Linnade totaalne purustamine ja võõrvägede poolt lahkumisel alade totaalne mineerimine teenivadki eesmärki, et sõjapõgenikud ei saaks nii pea tagasi tulla ja varasema elu juurde naasmine oleks võimalikult kallis.
Siit meile kõigile esimene õpetus, et meie uues olukorras ei tasu mingil juhul üleliia närvi minna. Tasub järgida õpetust, mida teha häda korral lennukis, et hapnikumask tuleb panna esimesena kiirelt endale ette ja siis asuda last aitama. Meile saabunud sõjapõgenikud on temperamendilt ja mingites kultuurinüanssides meist erinevad, aga neis on sageli ettevõtlikkust ja elutahet palju. Seetõttu suhtleme nende meie uute naabritega avatult, aga hoidume neilt küsimast iga päev küsimust, millele nemad ei oska vastata. Millal lõpeb sõda? See on tõeline miljoni dollari küsimus.
Me saame kõigega hakkama koos, kui püüame selles olukorras lahendada küsimusi alati positiivselt. Kõige olulisem, et kaasame neid endid olukorras lahenduste leidmisse. Meie asjad õnnestuvad, kui me kuulame oma südant ja ei unusta – kõike mida me sõjapõgenike heaks saame teha, tuleb teha väärikust säilitades.
Seetõttu, mida kiiremini saavad lapsed lasteaeda ja kooli, vanemad tööle, seda parem. Sõda on paraku kergitanud Eestis meie ostukorvi nii kalliks, et lisaabi vajavad nii kohalikud kui meile saabunud põgenikud. Ukraina on maailma parima viljakusega mullaga maa ja sealt pärit inimesed oskavad ise endale toitu kasvatada. Sel kevadel võiksime oma suvekodudes, kus meil ju kõigil vabalt maad, teha koos ukraina uute sõpradega uusi peenraid, kus sügiseks oleks head saaki oodata. Koos tegutsemine tõstab väärikust, annab juurde uut energiat.
Anda edasi meie südamesoojust ja hoida ülal inimeste väärikust, see on kõige olulisem, mida me täna teha saame. Kõik muud küsimused lahenevad juba ise, kui aeg selleks on küps.
