Siim Vanaselja
Kui mina üksinda Eesti Majja jõudsin, oli teater juba alanud. Peale kolmeaastast pausi oli teater jälle tagasi New Yorgi Eesti Majas.
Kui aus olla, siis etendus ei olnud veel alanud, aga niipea kui esiuksest sisse astusin, tõusid ihukarvad püsti, sest õhus oli tunda teatri hõngu.
Etenduse nimi “Head tüdrukud lähevad taevasse (teised vaatavad ise, kuidas saavad)” on tragikomöödia kahes vaatuses. Etendusel võiks ka teine nimi olla “Daamid eesti kirjanduse ajaloost”. Vanemuise teater kostitas meid kullaga, parimaga. Kõik näitlejad esinesid tipptasemel, edastades teatrikülastajatele kaljunoote (cliffsnotes) paljude kuulsate Eesti kirjandusklassika teostest ja rohkemgi.
Meie saime tutvuda August Kitzbergi “Libahundiga”. Kitzberg alustas oma kirjanduslikku tegevust 1870. aastal, samal aastal avas ka oma uksed Vanemuine teater Tartus. Veel tutvusime Eduard Vilde “Tabamata ime”, Oskar Lutsu Tootsi lugudega teostest “Kevade, “Suvi”, “Tootsi pulm”, “Argipäev” ja “Sügis”; A.H. Tammsaare suurteosega “Tõde ja õigus”, August Gailiti “Ekke Mooriga” ja Juhan Smuuli teosega “Polkovniku lesk ehk arstid ei tea midagi”.
Kolm aastat tagasi kohtasime Mati Undi ja A. H. Tammsaare vaime Koidula tänavas ja sel aastal oli lust kohtuda Eesti kirjanduse kuulsamate naiskarakteritega. Etenduse autor Urmas Vadi ise ütles, et “enamus kirjanikke on samasugused šovinistlikud mölakad nagu mina, kes ei oska naistest kirjutada”.
Vadi tulemus on lihtsalt meistriteos, tema andis naistegelastele Eesti kirjanduses uue perspektiivi, mida paljud ei oskaks ette kujutadagi.
Veelkord suur aplaus näitlejatele, Vanemuise teatrile, Urmas Vadile ja lavastajale ning muusikakujundajale Tiit Palule. Järgmist teatri etendust Eesti Majas ootama jäädes ja lootes, et seda ei pea rohkem kui ainult aastajagu ootama.
