Ülemaailmne luterlike kirikute ühendus Luterlik Maailmaliit sai esmakordselt naissoost juhi – eestlase Anne Burghardti. Ülestõusmispühade vaimus mõtestas Burghardt ETV saates Plekktrumm kaasaja kirikut, öeldes ka seda, et kiriku roll on juhtida tähelepanu elu hammasrataste vahele jäänud inimestele.
Anne Burghardt rääkis intervjuus Joonas Hellermale ülestõusu tähendusest, kiriku olemusest ja luterluse käekäigust maailmas. Tema ise leidis oma kutsumuse läbi kasvamise protsessi. “Enamasti on olemas mingi impulss, mis alguses kutsub inimest seda teed astuma ja uurima, millega õigupoolest kristluse näol tegu on. Minu puhul oli selleks impulsiks kahtlemata üheltpoolt sõprade mõju, kes mind kutsusid leeri, kellega meil olid vestlused sellistel eksistentsiaalsetel teemadel. Vestlesime Jumala olemasolu ja mitteolemasolu võimalikkuse üle. Ja ilmselt oli aeg üsna soodus selleks, kuna tegu oli 1990ndate algusega, kui ühiskonnas toimus selline suur otsimine, oli väga lihtne sellise üldise otsimisega ka ühineda,” rääkis ta.
Burghardt: usk annab jõu saada hakkama kontekstis, kus on inimlike kategooriate järgi väga raske tulla toime
Hiljuti tähistas läänekirik ülestõusmispühi, mida Anne Burghardt peab justkui uue alguse sümboliks. Kristlikust sõnumist lähtuvalt on ülestõusmispühad ja ülestõusmine kui selline inspireerinud väga paljusid autoreid. “Ülestõusmispühad räägivad ka sellest, kuidas usk sellesse nähtamatusse reaalsusse tegelikult avab uue alguse võimalused, mis reaalselt hakkavad elu muutma. Kui mõtleme siinkohal kasvõi Tolstoi teosele “Ülestõusmine”, siis sealt on näha, kuidas ülestõusmist võib kõige laiemas plaanis mõista ka säärase uue alguse võimalusena.”
Ülestõusmispühad võiksid vaimuliku sõnul viidata valguse võidule pimeduse üle, headuse võidule kurjuse üle ning elu võidule surma üle. “Ma usun, et inimene võib ülestõusmispühade tähenduse üle mõtiskleda terve elu ja see tähendus muutub seeläbi järjest sügavamaks ja mõtestatumaks,” ütles ta.
Headuse võidutsemisest kurjuse üle, eriti Ukraina sõda arvesse võttes, rääkida ei saa. “Paraku on inimesele jätkuvalt alles jäetud vaba tahe selles mõttes, et ta saab otsustada selle üle, milliseid otsuseid ta langetab enda elu ja tegevuse osas siin maailmas. Samas kui inimene on leidnud usu, annab see jõudu saada hakkama ka säärases kontekstis, kus on inimlike kategooriate järgi väga raske tulla toime. Kui sind kutsutakse üles armastama ka oma vaenlasi, siis ma arvan, et see annab sisemise jõu inimestele, mis võimaldab elada ka niisuguses maailmas, mis meid ümbritseb. Maailmas, kus inimesel on võimalus teha selliseid otsuseid, mis viib olukordadeni, mis ei ole just kõige meele-pärasemad Jumalale,” sõnas Burghardt.
“Kui suure reede sõnum on seotud inimliku kannatamisega, aga ka reetmisega, täieliku mahajäetuse tundega, siis ülestõusmispühade sõnum on see, et Jeesuses Kristuses toimunu läbi väidab Jumal, et see pole viimane sõna. Viimane sõna on jäänud elule ja headusele, ja kui vaatame enda ümber ringi, võib väita, et see pole tingimata see, mida me iga-päevaselt näeme ja kogeme. Surm ja kannatused on jätkuvalt meie ümber, aga see on silmaga nähtav reaalsus. Ülestõusmispühade sõnum – see, et elu võidutseb surma üle – on reaalne, kuid see on varjatud reaalsus, mis samas annab miljonitele inimestele uut usku ja lootust, et edasi elada,” rääkis Burghardt.
Luterliku Maailmaliidu esimene naissoost juht
Luterlik Maailmaliit rajati 1947. aastal ning selle üheks põhjuseks oli vajadus abistada luterlikest põgenikke pä-rast II maailmasõda. Pärast sõda oli iga kuues luterlane kas põgenik või siseriiklikult ümberpaigutatud isik. “Üheks alustalaks oligi abivajajate abistamine algusest peale, teiseks ühiselt arendada teoloogilist tööd, kolmandaks ühine püüdlemine kristlaste ühtsuse poole ja neljandaks alustalaks ühised püüdlused misjonivallas, mida on pigem hakatud mõistma holistliku misjonina ehk inimese teenimisena tema terviklikkuses,” selgitas vai-mulik, lisades et need neli alustala teatud mõttes kanna-vad organisatsiooni tänini.
Luterliku Maailmaliidu peasekretäri ametit on võrreldud luteri maailma paavsti- või patriarhikohaga, ent Burghardti sõnul ei ole see paralleel eriti asja-kohane. “Luterliku kiriku juhtimisstruktuur ja -print-siibid on erinevad roomakatoliku ja õigeusu kiriku oma-dest. Esiteks on tegu ajaliselt piiratud ametiga, teiseks ei ole tegu ülemaailmse õpetusameti juhiga, kui nii võib öelda. Tegu on pigem ikkagi demokraatlike struktuuride poolt valitud organisatsiooni juhiga,” rääkis Burghardt. Ühendusse kuulub 148 kirikut.
Burghardt on sel ametikohal esimene naine ja ühtlasi esimene Kesk- ning Ida-Euroopa kirikute esindaja, mis paljude jaoks tähendab omalaadi piiride murdmist. Oma töös on ta siiski koha-nud rohkem tunnustavaid pilke kui skepsist. “Luter-likku Maailmaliitu kuuluva-test kirikutest üle 90 protsendi ordineerivad naisi vaimulikeks. Isegi need kirikud, mis seda ei tee, tunnistavad naiste vaimulikuks olemist,” tõi ta välja.
Burghardt on püüdnud juhtida tähelepanu tõigale, et inimese sugu ei ole selle ameti puhul oluline. “Üldi-selt sellist soopõhist skepsist ma väga palju kohanud pole. Samas Aafrika või Aasia kontekstis olen pigem koge-nud seda, et just naisterahvad on olnud rõõmsad selle fakti üle, kuna seeläbi näevad ka enda kirikutes või ühiskondades, kus naise positsioon tervikuna ei ole kiita, seda julgustava näitena.”
Kui vaimuliku sõnumi edastamine on Luterliku Maailmaliidu presidendi üles-anne, siis peasekretäri tööks on eeskätt töö koordineeri-mine. “Teatud mõttes on peasekretäri töö rohkem nagu täidesaatev töö, aga kahtlemata eeldatakse seda, et peasekretär organisatsiooni peamisi arengusuundi selgelt edastaks,” sõnas Burghardt.
Anne Burghardt töötab igapäevaselt Genfis, Luter-liku Maailmaliidu peakorteris. Ta tõdes, et esimesed kuud uues ametis kulusid sellele, et end kurssi viia organisatsiooni erakordselt erinevate tegevusvaldkondadega, samas püüda seada ka omapoolseid aktsente nii palju kui võimalik.
Sõda Ukrainas on tõsta-tanud tõsiseid küsimusi Moskva patriarhaadi suhtes, sest patriarh Kirill on teinud ühemõttelisi avaldusi Vene-maa sõjategevuse toetuseks Ukrainas. Luterlik Maailma-liit on Burghardti kinnitusel sõja Ukrainas selgelt hukka mõistnud ning püüab ka enda liikmeskirikute kaudu võimalikult palju Ukraina sõjapõgenikke abistada. “Moskva patriarhaadi huk-kamõistmist ei ole me otse-selt käsitlenud nii-öelda enda ülesandena, meie globaal-seks suhtluspartneriks on peamiselt oikumeeniline patriarhaat, küll aga on meie üksikud liikmeskirikud avaldanud oma rahulolematust Moskva patriarhaadi tegevuse osas,” ütles Burghardt.
Etioopia ja Tansaania luteri kogukonnad on kõige kiiremini kasvavad
Kui veel 1928. aastal elas 93 protsenti luterlastest põhjapoolkeral, siis praeguseks on see arv langenud 50 protsendile. Umbes sama palju neist elab lõunapoolkeral ehk valdavalt Aafrikas ja Aasias. “Tõepoolest, Aafri-kas on meie ühed kiiremini kasvavad liikmeskirikud Etioopia ja Tansaania, millel on mõlemal kaheksa kuni kümme miljonit liiget, lisaks veel näiteks Madagaskar, kus luteri kirikul on neli miljonit liiget. Aafrikas on mõistagi terve hulk teisi liik-meskirikuid, aga kõige kiire-mini kasvavad on justnimelt need kolm,” ütles Burghardt.
Ühest küljest on nende kirikute kiire kasvu toonud kirikute rajamine käsikäes hariduse ja tervishoiu toeta-misega – näiteks Tansaanias on siiamaani 15 protsenti terves riigis osutatavatest tervishoiuteenustest luteri kiri-ku poolt pakutavad. Teine põhjus on Burghardti sõnul see, et need kirikud on algu-sest peale suutnud väga hästi kohalikku kultuurilist komponenti kirikute ellu integ-reerida. “Seal on suudetud minu hinnangul mingi piirini vältida sellist väga kolonia-listlikku lähenemist, eriti kehtib see Etioopia puhul. Aafrika puhul ei saa ära unustada ka kogukonna rolli, sest meie oleme harjunud väga individualistliku kul-tuuriga, aga seal on kogu-kond väga tähtis.”
Burghardt tõdes, et Euroo-pa kontekstis on keeruline tõmmata otsest paralleeli inimeste usu ja veendumuse ning kiriku külastuse sageduse vahele. “Kirikus käijate vähesus on mitmel puhul seotud meie individualistliku kultuuriga,” lausus vaimulik. Kui vaadata religiooni sot-sioloogilisi uurimusi Eestis, siis fenomenaalselt madal protsendimäär inimesi vas-tab, et nad käivad püha-päeviti kirikus kogukonna pärast. “See näitab, et meil on hoopis teine dünaamika mängus võrreldes näiteks Aafrikaga.”
Burghardt: Luther rõhutab, et me ei pea pidevalt muretsema enda pärast
Luther ütleb Burghardti sõnul eeskätt, et peame oma pilgud pöörama Kristusele ehk kui me Kristust enda sil-me ette maalime ja Jumalat usaldame, siis Jumal ise hak-kab meis tööle ja toob hea esile. “See, mida vahel väi-detakse, justkui Lutheri jaoks ei ole teod sugugi olulised, ei pea selles mõttes päris paika. Luther ütleb, et hea puu kannab head vilja ehk kui inimene usaldab Jumalat, kui laseb Jumala enda sisse ja laseb Jumalal endas tööd teha läbi Kris-tuse, siis see hakkab varem või hiljem head vilja kandma,” ütles ta.
Burghardti jaoks on Lutheri eriti sümpaatseks teinud tema rõhutus seada iseenda asemel keskmesse Kristus ja oma kaasinimene. “Me ei pea pidevalt muretsema iseenda pärast, Luther nimetab seda isegi iseen-dasse pööratuseks või keerdumiseks, kui me sellest va-baks saame, siis teatud mõt-tes paneb see ka kõik muu hoopis teise perspektiivi, aga see vabanemine saab Lutheri järgi toimuda üksnes Kris-tuse läbi.”
Kirikulugu on andnud omi impulsse, et arusaam vaimulikust on manitsev usule kutsuja. Burghardti sõnul Lutherit lugedes väga manitsemist ei kohta. “Vastupidi, kohtame värvikat keelt, mi-da, tõsi, on mõnikord veidi raske lugeda, aga vastupidi, Lutherit lugedes jääb kõlama justnimelt helge noot,” ütles vaimulik. “Ma pean tunnistama, et minu isiklik kogemus luterliku kiriku ja luterlusega ei ole manitsev vaimulik, kes paneb usumeetri kirikuukse kõrvale, mille järgi inimesi kas sisse lastakse või mitte.”
Kiriku roll on juhtida tähelepanu elu hammasrataste vahele jäänud inimestele
Burghardt nentis, et Eesti puhul peaks kiriku rolliks olema tähelepanu juhtimine ühiskonna kitsaskohtadele neis teemades, mis puudutavad elu hammasrataste vahele jäänud inimesi.
“Ma olen veendunud, et kirikul on avalikus ruumis oma sõna öelda, iseasi, kui-das seda tehakse. Ka siin on vastused ühiskonniti erine-vad. Mis sobib ühes konteks-tis ei pruugi sobida teises. Kiriku ülesanne peaks olema suurendada hoolivust. Ma arvan, et praeguses jätkuvalt suhteliselt polariseerunud keskkonnas võiks kirik olla see koht, mis pakub võima-lusi erinevate maailma-vaadetega inimeste kokku tulemiseks,” ütles Burghardt.
Ülestõusmispühad lõpevad sümboolselt 50 päeva pärast nelipühadega, mil vaim las-kub maa peale ja algab kiri-kuaasta teine pool. Saabuval ajal võiksime Burghardti sõnul küsida endalt seda, millisest vaimust laseme end juhtida. “Millised on need vaimud, kes meid juhivad igapäevaselt oma tegevu-ses?”
Vaata täispikka saadet:
https://tinyurl.com/2p8e93ww