Mati Nuude lesk Maarja kutsus mind oma mälestusteraamatu esitlusele. Ta rääkis mulle, et Mati, kuulus eesti laulja, kes suri kümme aastat tagasi, oli alati otsinud ettekäändeid, et tulla Eesti Majja, et seal lihtsalt end mõnusalt tunda ja juttu ajada. Mina kohtasin Matit spordiklubis Flexor.
Esitlusele kutsudes palus Maarja mul esineda ka mõne lauluga Mati auks.
Kuna Matil oli palju sõpru, siis võis oodata esitlusele rohkesti rahvast. Ka palju täna tuntud artiste on Matiga koos esinenud ja loomulikult olid nemadki sinna oodatud. Mulle meenus ka see kurb päev, kui Mati viimsele teele saadeti.
Tookord oli vingelt külm talveilm, aga kohale oli tulnud muljet avaldavalt palju Mati sõpru ja tema ande austajaid.
Kuna Maarja rääkis mulle, et kohale oli oodata ka Ivo Linnat, Erik Kriegerit jpt, siis oli minu esimene küsimus talle: „Miks sa siis mind esinema kutsud, kui need kanged mehed kõik kohale tulevad?“ Ta vastas lihtsalt: „Nemad tahavad esinemise eest raha.“ Nii tundus mulle, et sellest päevast tuleb mu elu esinemine.
Saabusin Viru Keskuse raamatupoodi varem. Istusin kohvikus ja vaatasin, kuidas tehti õhtuks ettevalmistusi. Üles pandi suur ekraan, millel jooksid fotod raamatust – need olid pildid Mati lapsepõlvest ja videod tema kontsertidest. Kohal oli Ansambel Apelsin, esimene ansambel, milles Mati laulis, ja pani üles oma elektroonikat ning kõlareid. Minul oli kaasas vaid mu akustiline kitarr, mille olin saanud just tagasi Uku Suvistelt, kellele meeldib seda tihti kasutada, ja Uno Kaupmees, kes proovis uusi seadmeid, küsis, kas ma vajan backup´i. Ta saaks seda teha, kui mul oleks kaasas fonogramm. Seda mul muidugi polnud. Uno selgitas ka, et nad kavatsevad kasutadagi fonogramme ja mitte esineda live´is.
Kohale oli tulnud ka Alo TV, kohalik telejaam, mis näitab just vanematele inimestele meelepärast eesti muusikat.
Ma usun, et noored inimesed otsivad seiklusi, kuna nad pole neid elus veel piisavalt kogenud. Minu eas pole adrenaliin enam midagi sellist, mida ihata. Mulle meeldib nüüd juba teatud kord oma päevades, küllap seetõttu ei kuula ma enam niivõrd kerget muusikat, vaid eelistan klassikalist muusikat.
Kohv, vein ja suupisted olid kaunilt lauale serveeritud. Mati elust andsid ülevaate Maarja, tema treener ja sõbrad. Selge see, et kui Eesti oleks iseseisvuse saavutanud kümme aastat varem, ajal kui Mati veel kõva tõstesportlane oli, siis oleks ta kindlasti jõudnud ka olümpiamängudele Eestit esindama.
Mati oli viieaastane, kui ta viidi Siberisse. Seal põdes ta tuberkuloosi. Tagasi Eestis olles suutis ta oma tervise taastada ja saada üheks tugevamaks meheks Eestis.
Juba noorena armastas Mati laulda kitarri saatel. Ta polnud kunagi saanud mingit muusikalist haridust. Võib-olla sellepärast eesti muusikud teda siiski päris omaks ei võtnud.
Mina meenutasin oma kõnes Matit kui meest, keda teati mitte ainult Kodu-Eestis, vaid ka väliseestlased teadsid ja armastasid tema laule. Riks Morgan, rikas eesti ärimees, kutsus Mati mitmel korral oma koju New Jersey’sse, et ta seal tema korraldatud üritustel laulaks. Mati võttis kaasa kogu oma ansambli. Erich Krieger oli üks neist, kes Matiga kaasas käis.
Siis tuli minu kord laulda. Olin algul mõelnud, et esitan oma laulu „Estonian Woman“, aga viimasel hetkel muutsin ma meelt. Mati laulis omal ajal inglise keelest eesti keelde tõlgitud palu ja ma otsustasin valida eestikeelse laulu, mille ma olin ise inglise keelde tõlkinud, nimelt „Viljandi paadimehe“. Kas mul läks hästi või halvasti, ei oska ma ise öelda ja ega keegi ei astunud hiljem ka ligi, et oma kommentaari mulle edastada. Aga see ei olnudki tähtis – ma laulsin Matile, tema mälestuseks. Ma tean, et tema oleks minu otsusest aru saanud.
Viido Polikarpus
[email protected]
