Meie teadmised Vabadussõja üksikasjadest on kiiresti ununemas. Viimane võiduka sõja osavõtja on ammu siirdunud manala teele. Ainult need, kes ennesõajaaegses Eesti Vabariigis olid oma hariduse saanud kooliõpetajailt, kes ise osalesid Vabadussõja lahingutes, on veel igati teadlikud sõja käekäigust.
Tänapäeval tähistatakse Vabadussõja algust pidulike aktustega Melbournis, Torontos, Stockholmis, Lakewoodis ja kodumaal.
Lakewoodi eestlaskond kogunes laupäeval, 4. detsembril kohalikku Eesti Majja, et kinnitada järjekordselt oma vankumatut toetust eesti rahva ja riigi iseseisvale olemasolule ning tähistada eesti kaitseväe hiilgavat võitu ülekaaluka Punaarmee ja Landeswehri üksuste vastu. Võitlejatele ja veteranidele kinnitas Viiu Vanderer rinda valge roosi.
Aktus algas gaidide ja skautide lippude kohaletoomisega, mille järgi publik laulis ühiselt USA hümni. Praost Thomas Vaga pidas palvuse ja korraldas ühtlasi ka langenute austamise. Ühiselt lauldi “Hoia Jumal Eestit”.
Eesti Vabariigi nimel tervitas hiljuti USA-sse saabunud EV kaitseatashee kolonel Paul Volmer, kes on Ohios (USA-s) sündinud pagulaste järeltulija. Volmer teenis peale ülikooli lõpetamist USA armees ohvitserina. Peale Eesti taasiseseisvumist andis Volmer ära USA ohvitseri aukraadi ja USA kodakondsuse ning siirdus isade maale, kus astus Kaitseliitu. Hiljem viidi Volmer üle kaitseväkke. Ta osales Bosnia välismissioonil, õpetas Tartu Kaitsekolledzhis, teenis NATO peakorteris Brüsselis ja EV kaitseministeeriumis. 2010. a. suvel ülendati kolonel Meelis Kiili brigaadikindraliks ja ta asus Tartu Kaitsekolledzhi juhataja kohale ning kolonelleitnant Volmer määrati uueks EV kaitseatasheeks ja ülendati koloneliks. Kolonel Volmeril ja ta abikaasal on neli last.
Oma sõnavõtus kolonel Volmer rõhutas, et Vabadussõja lahinguväljadel rajati moodsale Eesti riigile tugev alusmüür, mida on võimatu lammutada.Volmeri sõnul Eesti kaitsevägi on arenenud professionaalseks ja hästirelvastatud struktuuriks.
Lakewoodi “ööbikud” (Krista Tammaru, Reet Worth, Karin Must ja Ly Vija) esitasid Gustav Suitsu “Ühte laulu tahaks laulda” ja Enn Võrgu “Isamaale”.
Aktuse peakõneleja Priit Parming selgitas oma ettekandes, et Vene okupatsiooni ajal rõhutati ainult Landeswehri vastu saavutatud Võnnu lahingu võitu, kuna see toimus balti parunite ja saksa palgasõdurite vastu, kuid hiiliti mööda põhilisest faktist, et 90% Vabadussõja aegsetest lahingutest toimusid Punaarmee vastu, mille ridades võitlesid eesti rahvusest punakaartlased, hiinlased ning punased soomlased ja lätlased. Samuti on ignoreeritud ajaloolist tõsiasja, et kõik eesti sakslased ei olnud vaenulikud iseseisva Eesti riigi tekkimisele. Üheks EV kaitseväe eliitüksuseks oli Narva rindel võidelnud Balti polk, mis koosnes peamiselt eesti sakslastest. Balti polk sooritas neli sügavat rünnakut Ingeri maa-aladele. Ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri vastaseks oli läti rahvusest kommunistliku meelsusega kindral.
Ettekande pearõhk oli suunatud vähemtuntud Lõunarinde lahingutegevusele, mida esitati suure kaardi, jooniste ja tabelite toel ning Taso Pilleri ja Erik Musta kaasabil. Pikemalt arutati Paju lahingu üksiasju, Petseri, Irboska ja Pihkva vallutamist, Eesti Punakaardi ülema Eduard Ritti ületulekut EV poolele koos ligi viiesaja mehega soomusrongide diviisi koosseisu, üksikrongide strateegilisi rünnakuid Volmari, Hopa ja Jakobstadti suunas, Võnnu lahingut, peatuti Landeswehri katseil rajada ühisrinnet EV kaitseväe vastu ja mitme nende lennuki allatulistamist Narva jõe ääres ning ka 2. ja 3. EV diviisi uutel rünnakutel vahepeal vene valgete poolt Punaarmeele loovutatud Pihkvale ja Ostrovile.
Ühiselt lauldi “Meil merivood on vabad”. Tarmo Tammaru esitas kitarri saatel “Metsavendade laulu” pälvides publiku suure aplausi. Lõppsõna ültes Taso Piller. Teadustaja Viiu Vanderer kutsus kohalolijaid laulma Eesti hümni. Klaverisaate eest aktusel hoolitses Luule Prima.
Peale pildistamist palusid perenaised Lia Parmingu ja Dorothea Simonsoni juhtimisel külalised toidulauda. Seltskondlikus osas esinesid Aadu Rein akordionil ja Tarmo Tammaru kitarril. Nendega ühines “asjaarmastajate koor”.
Priit Parming
