Jutlus Ülestõusmisaja VII pühapäeval AD 2022
Jh 17:20–26
Täna on meil põhjust mõelda õige mitmele olulisele teemale ja sündmusele. Esiteks oleme endiselt Ülestõusmisajas, mis kestab Ülestõusmispühast alates viiskümmend päeva ning jõuab lõpule Nelipühaga, Püha Vaimu väljavalamise päevaga.
Teiseks oleme Taevaminemisajas, mis algas möödunud neljapäeval Kristuse taevasseminemise pühaga ning jõuab samuti lõpule Nelipühal. Enne oma taevasseminemist andis Issand jüngritele käsu jääda Jeruusalemma ning oodata Isa tõotust, Püha Vaimu, kelle väe läbi neist saavad rõõmusõnumi tunnistajad kuni maailma otsani. Nii peab meiegi palveks olema jätkuvalt – iseäranis taas Nelipühaks valmistudes –, et Jumal uuendaks meis oma Püha Vaimu anni, elustaks meid oma eluandva Vaimuga ning valaks Tema läbi meie südamesse oma kõikevõitva armastuse.
Kolmandaks seab kirikukalender paari päeva pärast meie ette Neitsi Maarja külaskäigu püha, mida küll mulle südamelähedasema vanema traditsiooni järgi ei tähistata mitte 31. mail, vaid veidi hiljem, 2. juulil, ja nimetatakse rahvasuus ka heinamaarjapäevaks. Uuemal ajal on see püha tõstetud kirikukalendris veidi varasemale ajale seetõttu, et Neitsi Maarja külaskäik tema sugulase Eliisabeti juurde leidis aset enne Eliisabeti poja Johannese – keda meie tunneme Ristija Johannesena – ilmaletulekut, mida me tähistame jaanipäeval, 24. juunil, 2. juuli aga on teatavasti pärast seda kuupäeva. Vanadel aegadel ei peetud taolist faktilist täpsust ehk kõige olulisemaks, ja küllap meiegi peaksime selle asemel keskenduma hoopis selle pühaga tähistatava sündmuse sisulisele tähendusele.
Kõik need erinevad teemad ja sündmused, millest igaühest võiks rääkida väga pikalt, sobituvad suurepäraselt ühte, kui peame silmas kahte põhjapanevat usutõde: esiteks seda, et Kirik – või püha ristikogudus, nagu seda vanemas kõnepruugis nimetatakse – on Kristuse Ihu, s.t üks oma Issandaga, nii et kõik, mida me loeme evangeeliumist Kristuse kohta, kehtib ühel või teisel viisil ka Kiriku kohta, ning teiseks seda, et Jumalaema, Neitsi Maarja, on Kiriku kui Kristuse Ihu ja samal ajal ka Tema mõrsja võrdkuju. Väga lühidalt kokku võttes tähendab see, et kõik, mida me ütleme kas Kiriku või Neitsi Maarja kohta – kelle järgi, nagu te ilmselt teate, on nimetatud ka meie Maarjamaa –, kõneleb Jumala armust ja lunastusest Kristuses ning omab mingit tähendust ja tähtsust üksnes siis, kui me seda nõnda mõistame.
Kui ma kõnelen siin täna Kirikust, siis ma ei pea silmas mitte inimestest koosnevat organisatsiooni ega selle administratiivset struktuuri, vaid jumalikku päästemüsteeriumi, nagu seda iseloomustab apostel Paulus oma Kirjas koloslastele, kus ta võrdleb Kristuse ja Kiriku suhet mehe ja naise vahelise abieluga. Ma tsiteerin Paulust: “Mehed, armastage oma naisi, nõnda nagu ka Kristus on armastanud kogudust ja on andnud iseenese tema eest, et teda pühitseda, pestes puhtaks veepesemisega sõna sees, ja seada enese ette kogudus austatuna, nii et tal ei oleks laiku ega kortsu ega muud sellesarnast, vaid et ta oleks püha ja laitmatu. Nõnda peavad mehedki omi naisi armastama nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. Sest ükski ei ole iialgi vihanud iseenese liha, vaid igaüks toidab ja hoiab seda, nõnda nagu ka Issand kogudust. Sest meie oleme Tema ihu liikmed. Seepärast inimene jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks on üks liha! See saladus on suur; aga mina räägin Kristusest ja kogudusest.”
Ka siis, kui me meenutame selsamal päeval, 31. mail, 105 aastat tagasi toimunud Eesti kirikukongressi, mille otsusega loodi Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik kui vaba rahvakirik, ei tohi me unustada, et sisuliselt ja vaimulikult on tegemist ikka sellesama Kirikuga, mis on rajatud Kristuse enda poolt apostlite alusele, sest mingit muud kirikut ei saa olemas olla, ja kui me tahaksime olla midagi muud, siis ei oleks me mitte Kristuse Ihu, vaid mingisugune isehakanute punt, kelle kohta Issand ütleb: “Kui keegi ei jää minusse, siis ta heidetakse välja nagu viinapuu oks ning kuivab ära. Ja nad kogutakse kokku ja heidetakse tulle ning põletatakse ära.”
Jeesus ütles oma jüngritele korduvalt, et nad peavad olema seal, kus on Tema, ja saama nii Temaga kui Ta Isaga täielikult üheks. See tähendab, et nii nagu Tema on, usutunnistuse sõnadega, “saadud Pühast Vaimust”, nii on ka Kirik saadud Pühast Vaimust. Nii nagu Jeesus on tõeline Valgus, mis on tulnud siia maailma, et valgustada kõiki, kes Ta vastu võtavad, ja anda igavene elu neile, kes Temasse usuvad, ütleb Ta ka oma jüngritele, et nad peavad olema maailma valgus ja otsekui linn mäe otsas, mis osutab inimestele teed ülespoole ja kelle häid tegusid nähes hakkavad inimesed andma au oma taevasele Isale.
Nii nagu Kristus inimesi õpetas ja juhatas, trööstis ja tervendas, on seda teinud ka Tema Kirik läbi aegade ja teeb jätkuvalt. Nii nagu Jeesus pidi kannatama ja surema, on Tema Kirikut läbi aegade taga kiusatud ning tuhandete usutunnistajate ja märtrite veri on saanud uute kristlase usu seemneks. Nagu Kristus tõusis surnuist üles, nii on ka Kirik ikka-jälle üles tõusnud ka siis, kui tema vaenlased on arvanud, et on suutnud ta lõplikult hävitada – olgu nendeks hävitajateks Rooma keisrid, Türgi sultanid, kommunistlikud diktaatorid või marksistlikud professorid. Ja nii, nagu Kristus läks üles taevasse, on ka Tema Kirik jätkuvalt matkal taevariigi kirkuse poole, millest saavad osa kõik need, kes kuni surmani ustavaks jäävad ja viimaks oma Issanda käest igavese elupärja vastu võtavad.
Paneme nüüd tähele midagi ülimalt olulist: kui Issand on arvanud heaks rajada Kiriku sellisel kombel, nagu Ta seda on teinud – kinnitatuna apostlite alusele ja põlvest põlve nüüdseks juba läbi kahe aastatuhande edasi kantuna –, siis järelikult on seda vaja.
Olen kohanud väga paljusid inimesi, kes arvavad, et neile piisab ainult nende isiklikust vahekorrast Jumalaga, et neil ei ole vaja ei Kirikut ega teisi usklikke, vaid nad saavad suurepäraselt hakkama üksinda Piiblit lugedes ja Jumalaga kõneldes. “My God, my Bible, my gun,” nagu Ameerikas on kombeks praalida. Need inimesed eksivad rängalt juba täiesti inimlikus mõttes – sest kui ei oleks Kirikut, siis ei oleks neil ka Piiblit ja nad ei teaks mitte midagi kristlikust usust. Veelgi enam eksivad nad aga seetõttu, et peavad ennast Jumalast endastki targemaks ja ignoreerivad täiesti selget ilmutust, mis vaatab vastu peaaegu igalt Uue Testamendi leheküljelt: et kristlaseks ei saa olla üksinda, kristlaseks ei saa ise hakata, vaid kristlaseks sünnitakse ristimise kaudu analoogiliselt sellele, kuidas inimene sünnib siia maailma. Inimesel peavad olema isa ja ema ning ta sünnib – siin maailmas peame kahjuks täpsustama, et peaks sündima! – perekonda. Kristlase Isa on Jumal ning tema ema on Kirik, kelle üsast ta vee ja Püha Vaimu läbi sünnib.
Niisiis võime Nelipüha pühitseda teatud mõttes nagu vaimulikku emadepäeva või oma ema sünnipäeva, teades, et ilma selle emata meid kristlasena, Jumala lastena, olemas ei oleks, ning tänades Jumalat kõigi nende imeliste armuandide eest, mida Ta on meile selle ema kaudu jaganud – nii, nagu me täname Jumalat ka oma maise ema eest, ilma kelleta meid ei oleks ning kelle hoolitsuse ja armastuse eest me peame olema lõpmata tänulikud.
Lisaks sellele, et oleme Kiriku kui oma vaimuliku ema kaudu ristimises uuesti sündinud, juhatab ja õpetab Kirik meid jätkuvalt; kui eksime ja teeme pattu, siis ta trööstib ja julgustab meid pattude andeksandmise läbi; ta toidab meid Kristuse Ihu ja Vere vaimuliku roaga pühimas altarisakramendis ning vahendab meile Jumala armu ja abi läbi kogu meie elu, iseäranis kõige olulisematel eluhetkedel, olgu selleks täisealiseks saamine, abielu või ka elu rasked hetked, haigused, koguni surm. Kirik on tõeline hea ja armastav ema, kes on alati meie jaoks olemas ja ootab meid enda juurde tagasi ka siis, kui peaksime temast kaugele minema või ta koguni unustama. Rõhutan uuesti, et ma ei kõnele siin Kirikust mitte kui inimlikust organisatsioonist või administratiivsest struktuurist, vaid kui Kristuse Ihust, kes elab ja tegutseb Jumala armu ja Vaimu väes.
Siin on nüüd sobilik tulla tolle teise ema, Neitsi Maarja juurde, kes, nagu ma ennist ütlesin, on ühtaegu nii tõeline Jumalaema kui ka Kiriku kui meie vaimuliku ema ja Kristuse mõrsja võrdkuju. Ta on seda täpselt samamoodi, nagu Kirik – Jumala armu läbi ja Püha Vaimu väes.
Kui ingel ilmus Neitsi Maarjale, et kuulutada talle, et temast saab Lunastaja ema, siis ta ütles: “Ole tervitatud, sa armuleidnu, Issand on sinuga. Ära karda, sa oled leidnud armu Jumala juures! Püha Vaim tuleb su peale ja Kõigekõrgema vägi varjab sind; sellepärast peab ka Püha, kes sinust sünnib, nimetatama Jumala Pojaks.” Ning kui Maarja külastas oma sugulast Eliisabetti, ütles too talle: “Õnnistatud oled sa naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili! Kust see tuleb, et minu Issanda ema on tulnud minu juurde?”
Niisiis on Maarja “leidnud armu Jumala juures”, nagu ütleb eestikeelne piiblitõlge. Kreekakeelset originaali sõnasõnalt järgides võiksime tõlkida ka, et ta on “täis armu” või “armust täielikult haaratud”, ja et ta on Pühasse Vaimu “nagu rüüsse mähitud”. Püha Vaim tuli Maarja üle ja temast sündis Püha, Jumala Poeg. Juba vanast ajast on Kirik pidanud seda väga oluliseks, rõhutades, et Neitsi Maarja on tõeline Jumalaema, kuna Tema üsas inimeseks saanud Jumala ainusündinud Poeg või igavene Sõna nagu Johannese evangeelium Teda nimetab, on tõeline Jumal ja tõeline inimene ühesainsas isikus Jeesuses Kristuses. Maarja ei sünnitanud mitte pelgalt inimest, kes oleks millalgi hiljem Jumalaks saanud, vaid ta tõi ilmale üheainsa Poja, kes on ühtaegu nii Jumal kui inimene. See, et Kirik nimetab Maarjat Jumalaemaks – või vaga Eliisabeti eeskujul Issanda emaks –, on ülimalt tähtis, lausa elu ja surma küsimus, mitte niivõrd Maarjat, kuivõrd Kristust puudutava õpetusküsimusena. Õigupoolest on see üleüldse kõige tähtsam küsimus, mille üle Kirikus eriti esimestel sajanditel väga palju arutleti ja piike murti, kuni jõuti õige õpetuse vormistamiseni esmalt 325. aastal Nikaia kirikukogul ning lõpliku viimistlemiseni mitmel järgneval kirikukogul.
Miks see on nii oluline? Sellepärast, et kui Kristus ei oleks Jumal, siis ei saaks Ta meid päästa. Niisamuti, nagu inimese loomine eimillestki on võimalik ainult Jumalale, nii on ka tema uueks loomine võimalik ainult Jumalale. Nii nagu Jumal on elu ise ja kõige elu allikas, nii saab ainult Jumal võita ära surma ning anda langenud, patu tõttu surnud inimesele uue ja igavese elu.
Sama tähtis on ka see, mida usk Jeesuse tõelisse jumalikkusesse ütleb meile Jumala kohta ja Tema suhtumise kohta meisse: Jumal, kes on imeline ja kõrge ja absoluutselt teistsugune kui kõik, mida tunneme ja isegi kujutleda suudame, ei taha olla meist kaugel, vaid tuleb meie ligi – veelgi enam, saab üheks meie hulgast, meie sarnaseks kõiges peale patu. See tähendab, et võime Jumalat alati usaldada, Tema ja Ta armastuse peale alati kindlad olla, teades, et kui Ta on kinkinud meile iseennast oma Pojas ning läinud meie pärast lõpuni, koguni meie eest surres, siis ei ole meil absoluutselt mingit põhjust kahelda ega karta, kas Ta ikka hoolib meist ja armastab meid. Apostel Paulus ütleb täie kindlusega, et mitte miski, isegi mitte surm, et suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
Meie Issand Jeesus Kristus, kes on saadud Pühast Vaimust ja ilmale toodud Neitsist Maarjast, on tõeline Jumal ja tõeline inimene. Kui Ta ei oleks tõeline Jumal, ei oleks Ta saanud meid päästa. Ja kui Ta ei oleks tõeline inimene, siis ei oleks Ta saanud meid päästa. Ma tulen siin tagasi selle juurde, mida ma ütlesin ennist: et me ei saa olla kristlased ega Jumala lapsed lahus Kirikust, sest Kirik on Kristuse Ihu. Me ei saa olla kristlased ega Jumala lapsed, kui me ei ole Kristuse Ihu liikmed. Me oleme ristimise kaudu – uuestisünni sakramendi kaudu vees ja Pühas Vaimus – sellesse Kristuse Ihusse liidetud. Ja just seeläbi oleme ka Kristuses lunastatud ning patust, kurjast ja surmast päästetud: Kristuse ristisurm on saanud ka meie surmaks ning Tema ülestõusmine on saanud ka meie ülestõusmiseks.
Apostel Paulus räägib sellest Rooma kirja 6. peatükis: “Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud Tema surmasse? Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes Temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus. Sest kui me oleme kasvanud ühte Tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka Tema ülestõusmise sarnasusega, kuna me seda teame, et meie vana inimene on ühes Temaga risti löödud, et patuihu kaotataks, nõnda et me enam ei orjaks pattu; sest kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust. Aga kui me ühes Kristusega oleme surnud, siis usume, et me ühes Temaga saame ka elama.”
Kui Neitsi Maarja külastas Eliisabetti, ütles too talle: “Vaata, kui su teretuse hääl kostis mu kõrvu, siis hüppas lapsuke suurest rõõmust mu ihus! Ja õnnis see, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand temale on ütelnud!”
Ristija Johannes tundis Issanda ligiolu juba siis, kui nii tema ise kui Jeesus olid alles emaüsas. Seesama Issand, keda hüütakse nimega Immaanuel, s.t “Jumal on meiega”, on tõotanud oma jätkuva ligiolu kõigile, kes Temasse usuvad: “Vaata, mina olen iga päev teie juures maailmaajastu otsani!” Ta on meiega Pühas Vaimus, kelle väljavalamist me meenutame peagi saabuval Nelipühal, Ta on meiega oma pühas Sõnas, Ta on tõotanud olla omade keskel kõikjal, kus nad ühel meelel palves Tema poole hüüavad. Ta on kohal Kirikus, oma pühas Ihus, ja ka kõik Tema pühad, neist esimesena Tema Ema, tunnistavad Tema jätkuvast ligiolust ühtaegu nii tõelise Jumala kui tõelise inimesena. Pühakuid – ka Neitsi Maarjat – õigel viisil austades ei kahanda me mitte kuidagi Jumala au, vaid vastupidi, austame Jumalat ennast, kelle au ja armu täius on nendes nähtavaks saanud.
Jeesus palvetas enne kannatamist ja surma oma jüngrite eest: “Isa, selle au, mille Sa andsid mulle, olen mina andnud neile, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie oleme üks: mina nendes ja Sina minus, et nad täielikult saaksid üheks ja maailm tunneks, et Sina oled mind läkitanud ja oled armastanud neid, nõnda nagu Sa mind oled armastanud. Isa, ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, keda Sa mulle oled andnud; et nad näeksid minu auhiilgust, mille Sa mulle oled andnud; sest Sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.”
Ma tahaksin, et te võtaksite täna siis jumalateenistuselt kaasa kindla teadmise, et Jumal on teinud mitte lihtsalt kõik hädavajaliku, vaid ülevoolavalt kõik selleks, et me ei peaks ennast iial tundma mahajäetuna, lootusetuna, tulevikuta. Jumal on saanud ise inimeseks, et jagada meiega kõike, kogu meie elu, ka viimseid inimlikke kannatusi, koguni surma, selleks, et me mitte iialgi ei peaks kahtlema Tema armastuses ning võiksime omakorda saada osa kõigest sellest, mis kuulub Jumalale: elu täiusest ja igavesest kirkusest.
Kristus on rajanud siia maa peale Kiriku mitte pelgalt oma ligiolu märgina, vaid oma tõelise, reaalse kohalolu paigana – ma ei pea silmas mitte kirikuhoonet, vaid Kirikut kui Kristuse Ihu Tema liikmetes. Kristus on kinkinud oma Kiriku meile kui vaimuliku Ema, kes on meid ristimises uuesti sünnitanud ja kelle võrdkujuks on Tema oma Ema, Neitsi Maarja, kes mitte kunagi ei lahkunud oma Pojast, vaid jäi Tema juurde kuni lõpuni. Me võime olla täiesti kindlad ja julged: kui paneme oma usalduse Jumalale, kes on Kristuses meie ligi tulnud ja meiega üheks saanud, siis ei ole meil midagi karta ega kaotada ning me võime Ilmutusraamatu sõnadega julgelt ütelda: “Tule, Issand Jeesus!”
