Kalev Vilgats: Kui oma raha tuli

Kalev Vilgats, ajakirjanik

30 aastat tagasi, 20. juuni varahommikul 1991 sai Eesti taas oma raha. Käibele tuli Eesti kroon.

Minu isiklikes mälestustes on oma raha taastulek seotud ärevil ootusega. Rahareformi eelõhtul sõitsin bussiga Tartust Pärnusse. Postimehe välistoimetuses olime kokku leppinud tööjaotuse nii, et sain pikad pühad koduses Pärnus. Viimaste rublade eest ostsin pileti ja tavaliselt ülerahvastatud Tartu-Pärnu buss oli mõnusalt pooltühi. Kellaaegu kõrvutades olin alles koduteel, kui peaminister Tiit Vägi kuulutas õhtul kell 21 välja rahareformi toimumise.

Pikk ettevalmistus
Arvatakse, et rahareformi alguseks võib pidada juba 1987. aasta 26. septembrit, kui ajaleht Edasi avaldas Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma artikli „Eesti NSV isemajandamise alused“

Seal soovitati ka oma raha kasutusele võtta.

7. detsembril 1989 kuulutati välja avalik konkurss Eesti paberraha kujunduse leidmiseks. Ühe- ja kahekroonised kujundas Urmas Ploomipuu, ülejäänud nominaalid Vladimir Taiger. Ühe- ja kahekroonised trükiti USA-s, suurema väärtusega pangatähed Ühendkuningriigis.
Juba varem plaanides olnud krooni kasutusele võtmine hakkas kiiremini liikuma siis, kui Eesti Panga presidendiks sai 1991. aasta 23. septembril Siim Kallas. Järgmisel aastal, 1992. aasta 20.–22. juunini toimuski rahavahetus. Kokku vahetas rublasid kroonideks 1 096 706 inimest. Keskmine saadud summa oli 136,41 krooni. Eesti residendid võisid vahetada sularaha kuni 1500 rubla kursiga 10 rubla = 1 kroon, summad üle selle sai vahetada kursiga 50 rubla = 1 kroon. Kokku läks ringlusse 593 164 250 krooni. Rahareformi käigus seoti Eesti kroon Saksa margaga 1 DEM= 8 EEK-i (1999. aastal fikseeriti selle kurss eurosse 1 euro = 15,64664 krooni).

Oma raha näpu vahel
Kodus ei saanud me emaga isegi seda 1500 rublat kok-ku, sest meeletu inflatsiooni tingimustes oli mõistlik kõik, mis teeniti, ära kulutada. Meie esimene krooniraha jäi kuhugi 120 krooni kanti. Mäletan, kuidas imetlesime köögilauale laotatud uusi rahatähti. Ühtki paberrublat ma mälestuseks ei jätnud ning isegi müntidest õnnestus nii hästi lahti saada, et kopikatki ei jäänud. Nõu-kogude rubla nutust seisu iseloomustas tollane nali: kui palju maksab üks dollar? Vastus: ühe dollari saab ühe naela (vihje nii 400 grammile kui Briti naelale) hästi kuivatatud rublade eest.

Kuna lubatud 1500-rublane limiit jäi kulutamata, siis saime aidata naabri vana-peremeest, kel oli rublapuru kodus rohkem ning vahetasime tallegi. Vähe on räägitud sellest, kuidas sai juhtuda, et rahareformi päevadel sagisid vahetuspunktide juures lõunamaalase välimusega mustades tagides ja dressipükstes mehed, käes tüsedad kroonipakid ja ajasid oma äri. Venemaal jäi ju rubla kehtima ning ilmselt võis äri mõte olla vahetada inimeste liigseid rublasid parema kursiga kui 50:1.

Üldse oli rahavahetuspunkte üle Eesti 727 ja neis töötas kolme päeva jooksul üle 16 500 inimese.

Krooni saabudes maksis päts leiba 50 senti kuni 1,5 krooni. Suhkrukilo eest pidi välja käima 6,6 krooni ja võipakk maksis 3,5 krooni. Keskmine brutopalk oli toona 549 krooni, põllumajanduses 388 krooni.

Igas rahavahetuspunktis oli korda pidamas politseinik, kuid ühtegi rikkumist kolme rahavahetuspäeva jooksul ei toimunud. Nagu öeldakse: olime kõik võrdselt vaesed, kuid õnnelikud, sest pärast 52-aastast pausi oli Eesti kroon tagasi.

Esimeste kroonide kulutamine oli ilmselt toidupoes, aga peale jaanipühi sõitsin tagasi tööle Tartusse ja siis oli bussijuht küll hädas reisijatega, kes pakkusid suuri paberrahasid, aga juhil oli vähe vahetusraha ja nii pidid kõik reisijad oma peenraha välja otsima. Minul oli pilet aegsasti eelmüügist soetatud ja seega veel rubladega makstud.

Oli kummaline aeg, sest kaubad ilmusid lettidele, aga paljudel vilistas taskus tühjus veel pikka aega, kuni saabusid esimesed kroonipalgapäevad.

14. jaanuar 2011 oli Eesti krooni kehtimise viimane päev. Päris oma raha oli meil 18 aastat, kuus kuud, 25 päeva ja 20 tundi. Eesti kroon teenis oma rahvast hästi.