Rea Raus, jätkusuutliku arengu ekspert
Briti majandusteadlane, Saksa päritolu Ernst Friedrich Schumacher avaldas 1973. aastal esseede kogu “Small is beautiful”. Kogumiku aluseks oli põhimõte, et just väikesed, mitmekesised süsteemid on paremad kui nn progressiivne, majanduskasvu ja pidevat “suurusehullustust” propageeriv süsteem.
Autor tõi mitmete näidete varal välja, et inimkond peaks väärtustama esmaselt just elu selle mitmekesisuses, mitte asetama eesmärgiks kasumi, raha teenimise iga hinnaga. Sageli keskkonna hävingu ning kogukondade lõhkumise hinnaga. Schumacheri legendaarne lause “Väike on ilus!” meenus, lugedes 6. juuni Lõuna-Eesti Postimeest.
Leht kirjutab toredast vanavanaemast, Eevi Pintsonist, kes väikeses poekeses, Tartu- ja Põlvamaa piiril, on töötanud juba enam kui pool sajandit. “See ei ole ainult pelgalt töö. See on midagi enamat, palju enamat. Märkamine, hoolimine, hoolitsemine – sõnadest jääb puudu. Näiteks on ta viinud memmedele toidukraami koju kätte, ja viib edaspidigi. Ja mis kõige tähtsam – kui inimesel on mure, ta kuulab; võimalusel annab nõu, toetab hea sõnaga. Ka leti taga olles.”
See väike aga tähenduslik uudis pani mõtlema laiemalt sellele, kuidas meil pisikesed külapoekesed järjest kaovad ja selle asemel tekib taas järjekordse supermarketi keti lüli kuhugi linna. Muutus, mis toimub iseenesest ja millega peame leppima? Think again, nagu öeldakse, eriti tänases maailmas, kus üha rohkem räägitakse jätkusuutlikkusest, keskkonnaga arvestamisest ja vajadusest just kohalikke kogukondi tugevdada.
Sageli promotakse järjekordset supermarketit mõnes väikelinnas argumendiga, et see loob töökohti ja toob rohkem kaupa piirkonda. Mida ütleb aga teadus? Selle valdkonna uuringuid on tehtud omajagu, ehk siis uuritud, kas ja kui palju mõjutab supermarketi tulek linna töökohti ja muid sotsiaalseid protsesse. Tulemus on olnud ühest küljest jahmatav, teisalt ka ootuspärane. Forbes kirjutas näiteks juba 2013. aastal uuringust, mis uuris Walmartide supermarketite avamist ning mille kokkuvõte ütles, et see protsess tõi kaasa umbes 150 netotöökoha kaotuse piirkonnas. “A study published in 2008 in the Journal of Urban Economics examined about 3,000 Walmart store openings nationally and found that each store caused a net decline of about 150 jobs (as competing retailers downsized and closed) and lowered total wages paid to retail workers.”
Pärast seda on sarnaseid uuringuid tehtud palju, mille tulemus vaid kinnitab öeldut. Töökohtade kaotus on sellistes olukordades mõistetav, sest kohalikud väikesed poekesed, kohvikud ja muud ärid ei suuda konkurentsis püsida hiigelsuure ketiga, mis oma kauba saab madalama hinnaga sageli kogukondade ja keskkonna ebaõiglase ärakasutamise hinnaga. Pahatihti kannatab ka toidu kvaliteet, sest näiteks oma teadatuntud, kohaliku kanapidaja muna kvaliteet võib olla palju parem kui kuskil sadade tuhandete kanadega farmist tulnud muna, kus kanade elukvaliteet ning nende söödakvaliteet ei kannata kriitikat.
Lisaks on uuringud selles vallas toonud välja veel ühe negatiivse trendi. Kohalikest piirkondadest ei kao mitte ainult töökohad, vaid inimeste sotsiaalsed sidemed nõrgenevad, vähenevad näiteks erinevate laulukooride ja muude klubide näitajad. Loogiline. Kui Eevi kirjeldab oma pisikese poe pidamise kogemust Tartu- ja Põlvamaa piiril, siis suur osa selle töö kirjeldusest hõlmab suhtlus, inimestega rääkimine, nende ärakuulamine, toetamine. Väikeses poekeses ei osteta niisama leibapiima, puhutakse ikka pisut juttu, kohtutakse naabritega, leitakse ühisosa ja miks mitte, pannakse alus kasvõi kohalikule aiaklubile. Lõuna-Eesti Postimees toonitab “Kui maapood on külakeskuse eest ja justkui maamärk kahe maakonna piiril Kambja vallas Talvikese külas, siis tema, lahke südamega poepidaja, on nagu hingehoidja ametis kogukonnahing”.
Mida tähendab üks pisike külapood või selle kadumine tervele piirkonnale, jätkusuutlikkusele, kas peaksime selle üle lihtsalt kurvalt kaasa noogutama või nägema selles olulisemate otsuste tegemise kohta? Tänaseks on teadlased suhteliselt suurel üksmeelel, et kurvalt kaasanoogutamine ei ole ei õige ega ka piisav. Jätkusuutlikkuse, tasakaalus tuleviku seisukohalt tuleb hoopis jõulisemalt õlg alla panna selliste pisikeste poodide, pisikeste kohalike äride toimimisele. Oleme ühiskondadena väga pikka aega tegelenud lokaalse tasandi kokkutõmbamisega ning suurte kaubanduskettide loomisega, mis seda lokalismi usinalt välja on söönud. Teaduspõhised otsused, kasvõi Euroopa Liidu roheleppe osaks oleva strateegia “Talust Taldrikule” alusel on tehtud – vajame omaenda ja oma laste tuleviku nimel mitmekesiseid, väikeseid, kohalikke süsteeme! Just need on tasakaalus tuleviku võtmeks, mitte küsitavate ja kohati lausa probleeme suurendavate lahenduste asemel, mida praegu “rohelistena” välja pakutakse – olgu selleks puuduliku tehnoloogiaga elektriautod või lühiajalised ning haruldasi metalle kasutavad päikesetehnoloogiad. Väikesed ettevõtted toovad elu tagasi maapiirkondades, loovad usalduslikke ja väärtuspõhiseid sidemeid kogukonnaliikmete vahel, võimaldavad kohapealset kontrolli toidu ja muude kaupade päritolu ning kvaliteedi osas. Lõpuks, kopeerivad sellised väikesed süsteemid loodust ennast, kus mitmekesisus on elu garant.
Ohjeldamatult vohav ja pidevalt suurenev, kõiki õgiv ja ebavõrdsust suurendav süsteem kannab inimkehas tavaliselt vähkkasvaja nimetust. Olgem siis inimeste ja kogukondadena targemad, pöörakem tagasi protsess, kus inimkonnast on saanud vähkkasvaja maa peal. Alustame lokaalsest – hoiame pisikesi poode, kohvikuid, talupidajaid ja käsitöölisi.
