Olavi Arens: tuleb organiseeruda ja tegutseda!

Maarja Pärl Lõhmus

Lõuna-Georgia ülikooli professor Olavi Arens konverentsil.

Pärast reedel, 17. juunil Eesti Välisministeeriumis toimunud Eesti ja teiste Balti riikide ning Ameerika Ühendriikide diplomaatiliste suhte 100. aastapäeva konverentsi vestlesin ajaloolase Olavi Arensiga üle mõned põhiküsimused.

Sajandisuhte lähtekoht on, et vajame jätkuvalt heade tegusate suhete kujundamist, samas peame mõistma nende suhete algust.

Meil on aeg mõista paremini maailma sada aastat tagasi – mida kõike ei olnud (veel) olemas, milline oli siis maailmapilt, mille põhjal otsustati.

Meil Ida-Euroopas on olnud tõesti ühiskondade kandev mõte idee vabadusest viimased 150 aastat ning ka Eesti riik ja ühiskond põhineb ideel, et ühiskonna aluseks on indiviidi vabadus.

Meie Vabadussõda oli selle suur praktika.

Meile on olnud oluline see idee, vabadus kui põhiprintsiip Eesti Vabariigi loomisel 1918, mis on püüdnud valgustusaja mõtet ellu viia.

Vabaduse ideed Ameerikas kannab Ameerika Ühendriikide loomise iseseisvusdeklaratsioon 1776.

Olavi Arens, mida öelda Vaba Eesti Sõna lugejale – milline mõte Teile tundub kõige olulisem Ameerika-Eesti diplomaatilise suhte alguses?

Olavi Arens: On olnud keeruline, mul oli vaja arhiivides tööd teha, et leida vastust küsimustele. Iga vastuse järel tekkis rohkem küsimusi. On veel asju veel, mida vaja edasi uurida – KUIDAS Ameerikasuhe arenema hakkas.

Muidugi, kui 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik, siis esimesena tunnustasid Inglismaa-Prantsusmaa-Rootsi, saadi de facto kinnitus.

Ameerika ei teinud seda. Olen näinud ka dokumenti, kus inglased küsisid, kas teete seda me järgi?

Ameerika keeldus.

Põhjus oli Ameerika vene-poliitika, et ehk suurvene taastub, muutub demokraatlikuks riigiks. Aga see ei toimunud.

Võib ütelda, et Woodrow Wilson (USA president 1913-1921), enne kui lahkus Pariisist pärast Versailles’ rahulepingu allakirjutamist (rahulepingu tingimused valmistati ette Pariisi rahukonverentsil 18.1.1919 – 21.1.1920), tuli ta arusaamisele, et ei oska Venemaaga midagi peale hakata.

Wilsonile oli see ülimalt keeruline seis.

Kui Wilson Ameerikasse naases, oli tal idee, et Rahvaste Liit hakkab selle küsimusega tegelema.

Aga ta kaotas: Rahvaste Liidu asutamine (asutati 10.1.1920; Eesti delegaadid Rahvasteliidu teisel täiskogul olid Ants Piip – delegatsiooni juht, Ado Anderkopp, Karl Robert Pusta, Jaan Lattik ja August Schmidt) oli kinnitamist ootavas lepingu sees. Kuid lepingut Ameerika Kongress ei ratifitseerinud, nii jäi see ka kõrvale.

Üks peamine tegur on olnud arusaamine, nagu Ameerika eriesindaja Balti riikides oma kirjades Välisministeeriumile selgitas, et Venemaal jäävad bolševikud võimule või kui ka langevad, ega Venemaa ei muutu sellest demokraatlikuks riigiks. See võtab väga kaua aega.

Seega oli aktuaalne küsimus, mis teha Balti riikidega? Tunnustame.

1920ndatel asutati Riias uurimiskeskus, et uurida, mis toimub Nõukogude Liidus.

Sellest tööst oli kasu ka selleks, et ette valmistada diplomaatilisele tööle inimesi Moskvasse 1930ndate keskel. Kui USA tunnustas NLiitu 1933, siis isikud Riiast komandeeriti edasi Moskvasse Ameerika saatkonda.

Ameerika Venespetside välja koolitamine toimus Balti riikides.

Lugesin BBC arhiivis Readingis poliitülevaateid, seal liigituses on 1930ndatel Eesti koos Põhjamaadega, Soome koos Venega. Kuidas Ameerika puhul vaadata – kuhu kuulus Eesti?

Välisministeeriumis oli Vene osakond juba enne I maailmasõda, see jätkus 1922. aastani.

Peale Eesti Vabariigi tunnustamist oli keeruline aeg. Näiteks Vene saadik astus tagasi 1922. aastal. Kas astus tagasi selle pärast, et tunnustati Balti riike? See on vaid hüpotees, ei saa kinnitada.

Peale 1922. a. kaotati Vene osakond – tekkis Ida-Euroopa osakonda. Sinna kuulusid Balti riigid, Soome ja Poola – State Department’i lahendus oli selline. Soomet ka ei pandud Skandinaavia kategooriasse.

USA diplomaatilise esinduse Eesti ja Ameerika töötajad esinduse ees Kentmanni tänaval 1936. aasta paiku.
Foto: Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Süsteemid on väga huvitavad…

Jah, välisministeeriumis tihti on raske ütleda, kas on isik, kes mõjutab või on traditsioonid.

Kuidas esimene diplomaatiline periood mõjutas okupeeritud Eesti suhteid?

Woodrow Wilson oma 14-punkti kõnes* esitas nõudmise, et Poola iseseisvus tuleb taastada (see oli eelviimane punkt, 13).

Poola riigi tunnustamine toimus peale sõda, kui Saksamaa juhid said aru, et on kaotanud sõja. Oluline on fakt, et nad palusid rahu just nende 14. punkti järgi. Valitses arusaamine, et rahu Saksamaaga käib Wilsoni 14. punkti järgi.

Poola riik alles tekkis peale I maailmasõda. Kui Saksa okupatsioon lõppes, tunnustas Ameerika Poolat 1919 veebruaris, Soomet maikuus 1919, 4 kuud hiljem.

Kui Pariisi konverents lõppes, tähendas see, et Ameerika, Inglismaa, Prantsusmaa olid tunnustanud Poolat ja Soomet. Siis tekkis küsimus Balti riikidest.

Inglismaa ja Prantsusmaa tunnustasid Balti riike kohe 1918. Hiljem, kui toimus de jure pool, toimus liitumine Rahvaste Liiduga, olid Balti riigid rahvusvaheliselt olemas.
Üks tegur oli – küsimus “Venemaa”.

Algul oli lootus, et mingisugune demokraatlik Venemaa ikka kerkib. Aga kui nähti, et seda ei tule, siis saadi aru, et võib Balti riike tunnustada. Balti riigid ei ole osa Venemaast.

1922. aastal vormistas tunnustuse Wilsoni ametiaja lõppemisel president Warren Harding (president 1921-1923).

Ameerika tunnustus Nõukogude Liidule anti Roosevelti ajal 1933. Selleks ajaks olid Eestil, Lätil, Leedul oma toimivad diplomaatilised suhted Ameerikaga.

Loy W. Henderson (1892-1986) Foto:adst.org
Henderson aitas eestlasi Vabadussõjas. Noore 17-aastase mehena tuli ta appi Vabadussõjas Punase Risti koosseisus, päästes lugematute eesti meeste elusid, riskides Eesti Vabadussõjas oma eluga.

Keda peate siseringis inimeseks, kes aitasid hoi-da suunda, et säilis USA poolt Balti riikide annekteerimise mittetunnustamise poliitika?

Usun, et üks kõige suurem mõjutaja on olnud Loy W. Henderson (1892-1986) – tema abikaasa oli lätlanna. Henderson töötas Ameerika Punase Risti juures 1919. aastal, töö viis ka Saksamaale, Baltikumi, 1919. aastal oli ta Eestis ja Lätis, aitas eestlasi Vabadussõjas. Pärast seda, kui Henderson Ameerikasse naases, läks ta Välisministeeriumisse, esimene töökoht oli Iirimaal, jõudis uuesti Balti riikidesse diplomaadina 1927-1930. Riias sai kokku oma abikaasaga – algul nad suhtlesid saksa keeles, kirjutab Henderson oma memuaarides. Ameerika peamine huvi on, mis toimub Nõukogude Liidus. Samal ajal tegeleme Balti riikide ja Soomega.

1930ndatel aastatel määrati Henderson USA saatkonda Moskvasse. Peale II maailmasõda Hendersoni karjäär jätkus ning ta on kirjutanud ka memuaare, mille käsikiri on arhiivis, seal on rohkem andmeid kui 1986 ilmunud raamatus “A Question of Trust: The Origins of U.S.-Soviet Diplomatic Relations: The Memoirs of Loy W. Henderson”.

Mida peaks Eestis rohkem uurima, teadma? Kus on tööjärg?

Loodan, et järgmisel Balti konverentsil – AABSil Kaunases – saan organiseerida mõne paneeli “I maailmasõja lõpetamine Ida-Euroopas.” Sõda lõppes 11.11.1918 Prantsusmaal vaherahuga. Aga sõda ei lõppenud, eriti Ida-Euroopa jaoks…

Eesti oli 1920 esimene, kes Venemaaga lepingu sõlmis. Rahuleping Poola ja Venemaa vahel oli 1921. aastal.

Kui aastal 1922 toimus Venemaa ümbernimetamine Nõukogude Liiduks, siis seda tuleb väga rõhutada, ning ka seda fakti, et kõiki Balti riike – Eestit, Lätit, Leedut – tunnustas USA ikka enne, kui tunnustati Nõukogude Liitu 1933, mis toimus juba Franklin Delano Roosevelti ajal.

1960ndatel-1970ndatel oli pööre ka Euroopas. Kusagilt pidid tulema toetused maailmast. Kust see tuli, mis aitas vabaneda?

Huvitav küsimus… ei oska täielikku vastust anda.

Külastasin 1970ndatel aastatel Eestit, oli stipendium Soomes, käisin kaks korda Eestis. Pidevalt oli “saba” taga.

Kelle sümpaatia maailmapoliitikas võis Baltikum olla?

Toimus Gorbatšovi perestroika, oli süsteemi lagunemine. Süsteem ei suutnud võistelda vabaturu majandusega.

septembril 1922 nimetati Frederick W. B. Coleman Minne-sotast esimeseks Ameerika Ühendriikide erakorraliseks ning täievoliliseks saadikuks Balti riikides, oma volikirjad esitas ta Tallinnas 20. novembril 1922.

Mul oli šokk, kui käisin Leningradis Nevski prospektil raamatupoes, leti peal oli üks arvelaud, mõtlesin, et ostan selle. Jätsin kõrvale. Suur oli üllatus, et inimene, kes tšeki välja kirjutas, liitis sellega raamatute hinnad kokku.

Niipalju kui olen aru saanud, siis vene võim hakkas mõistma, et nad jäävad rohkem ja rohkem uuest tehnoloogiast maha, tuleb midagi muuta, tuli perestroika. Nad ei osanud seda korraldada, nii kõik laguneski.

Hiina suutis läänemaailmast tehnoloogia sisse tuua, aga Vene ei suutnud.

Kogu süsteem lagunes.

Saadi aru, et peab olema midagi muud – et Balti riigid on midagi muud.

Ma ise osalesin Balti ketis. Olin aktiivne, kui arutati MRP-d, vaatasin tõlget üle ja tegutsesin.

Mis praegu oleks õige teha?

Mina kui ajaloolane – saan viimast 30 aastat uurida ja aru saada, aga praegune moment on väga keeruline, kuidas Ukraina sõda lõpeb. Aga hea on, et NATO on tõsiselt võtnud ja olen optimistlik, et Balti riigid suudavad eemale hoida asjadest, tekib mingi külm sõda pigem.

Praegu sõltuvad poliitikud rohkem avalikkusest?

Poliitikud sõltuvad rohkem rahvast kui varem.

Leedulane rääkis konverentsilgi, mida suudab rahvas, kui organiseeruda ja tegutseda. On näha, et organisatsioonide ja tegutsemisega mõjutatigi poliitika käiku. See on hea näide.

Ilma aktiivsuse ja tegutsemiseta oleks Balti olukord palju keerulisem olnud.

Neliteist teesi olid Woodrow Wilsoni kõnes Ameerika Ühendriikide Kongressi ühisistungil 8. jaanuaril 1918 esitatud seisukohad Euroopa taasülesehitamise aluste kohta, mille punktid on: