Riivo Kruuk on Eesti Kultuurifondi Ameerika Ühendriikides 2022 $1,000 Kultuuristipendiumi võitja. Stipendiumi annab fond välja teist aastat järjest ning see on mõeldud Eesti päritolu noorele kunstnikule.
Intervjuu Riivo Kruukiga.
Tere Riivo! Kultuurifondile avaldas väga muljet sinu stipendiumiavaldus, kus õppisime sind tundma kui andekat kunstnikku, kelle vär-virikas ja hoogne kunst tõmbab visuaalselt, aga millel on ka mitmekihilised tähendused. Mul on väga hea meel sind täna intervjuueerida, et ka Vaba Eesti Sõna lugejad õpiksid sind tundma.
Kas sa võiksid esiteks tutvustada ennast? Kus sa sündisid, kes on su vanemad, millise koolituse sa oled läbinud?
Mu ema on ameeriklanna ja isaga tutvus ta elades inglise keele õpetajana Eestis. Nad kolisid Ameerikasse ja mina sündisin Vermontis. Elasime siis Baltimore’is ja ma mäletan Baltimore’i Eesti Maja. Emal on suur keeleanne ja ta õppis ära eesti keele, nii et kodune keel oli meil eesti keel. Ema õpetajakarjäär viis meid Floridasse, kus elasin kuni kolledži lõpetamiseni. Pidasin end alati jalgpalluriks ja käisin ülikoolis jalgpalli mängimas, unistades saada elukutseliseks jalgpalluriks. Põlvevigastus nurjas selle unistuse, kuid suutsin pühenduda ülikooli kunstiprogrammi nõuetele ja lõpetada Florida Atlandi Ülikooli maalikunsti bakalaureuse kraadiga. Pärast kooli lõpetamist kolisin Charlestoni, algul töötasin aasta oma isa ettevõttes ja asusin seejärel täiskohaga tööle kunstnikuna.
Millal sa tundsid ennast kunstnikuna?
Kunst oli alati osa minu elust üles kasvades – ikka kippusin visandeid joonistama jne. Ja nägin, kuidas isa alati tegeles mingi projektiga, ja lisas oma eramuehitustele disainielemente juurde. Alustasin ülikooli kommunikatsiooni alal, aga sain kiiresti aru, et kunst on minu kutsumus. Mõtlesin, et alati võin kunsti õpetada, kuid ülikoolis andsid professorid julgustust ja nõu tegutsemaks elukutselise kunstnikuna. Siis sain aru et olen kunstnik.
Kultuurifondil on eriti hea meel, et just Kultuurifondi korraldatud 2021 “Hajali aga koos” ja 2022 Kultuuripäevade üritustel osalemine tõmbas sind oma Eesti juuri uurima. Kuidas sa sattusid neile üritustele?
Sain Kultuurifondilt kutse “Hajali, aga koos” näitusel osalemiseks. Ma polnud varem Kultuurifondist kuulnud ja uurisin järele, mis see on! Tagantjärgi sain teada, et Jaanika Peerna oli mind soovitanud Kultuurifondile, seega Jaanikale suured tänud! Saatsin näitusele töö “Tüdruk koeraga” ja reisisin ise ka Charlestonist kohale.
Kuidas su mõttekäik sinu Eesti juurte suhtes arenes pärast neid sündmusi ja kuidas see mõjutas sinu kunsti?
New Yorgi Eesti Majas “Hajali, aga koos” üritusel olin üllatunud, et oli nii palju inimesi – mõned, kes alles tulnud Ameerikasse, teised kes siin sündinud – kes kõik hoidsid eestlust oma südametes. Olen tänulik, et sain seal olles luua suhteid teiste kunstnikega ja mul oli hästi tore tutvuda ka omavanuste eestlastega. See kogemus tõesti mõjutas minu kunsti.
Näitusele olin saatnud eestiteemalise maali, aga üldiselt ma ei olnud eesti teemasid eriti uurinud. Mu lemmikteemad viimasel ajal on muidu olnud jalgpall, hip-hop ja portreemaalid. Pärast “Hajali, aga koos” sündmust tekkis suur huvi käsitleda Eesti mustreid, rahvariideid jne minu kunstis. Reisisin aprillis jälle New Yorki, seekord Kultuuripäevadele. Nüüd olid mõned tuttavad juba ees! Seekord avaldasid mulle suurt muljet Curly Strings, Nublu ja Gameboy Tetris, kes Eesti Majas esinesid. Täitsa fantastilised folk ja hiphop kontserdid!
Tagasi koju tulles aga läks väga kiireks, kuna oli vaja lõpetada töid kahele soolonäitusele.
Esimene, “Kalevipoeg” avati 11. juunil Julia Deckman Studios, Charlestonis. Nimetus “Kalevipoeg” on muidugi vihje Kalevipoja eeposele, kuid ka sellele, et ma tõeliselt olengi Kalevi poeg. See teema käsitleb duaalsust mu Eesti juurterahvakultuuri/ hip-hopi ja klassikalise kunstistiiliga, mille fookuses on draama, ja milline see duaalsus autoportrees välja näeb.
Teise näituse, “IL Calcio E Gueraa”, põhiteema on inimkeha võimed jalgpalli kontekstis, stiilis, mis eemaldab jalgpalli kunsti tavalisemast “kitsch art” kategooriast klassikalise kujutava kunstina. See näitus algas 3. juulil REDUX 1056 Galeriis, Charlestonis.
Kaks soolonäitust sel kevadel – see on suur saavutus noore kunstniku jaoks! Oledki nüüd elukutseline täisajaga kunstnik, kes – kujutan ette – tegeleb ainult kunsti loomisega ja kes tunneb rahuldust sellest. Aga kunsti teine pool on ka selle turundamine. Kuidas käib oma töö turundamine? Ärimaailmaga tegelemine?
Ma olen maalija ja ka seinamaalingute maalija. Olen teinud seinamaalinguid mitmele Charlestoni ärile, ja muidu linna ehitustele. Naudin nende tegemist ja nad on üldiselt olnud tulusad. Kalevipoja näituselt on juba pooled tööd ära müüdud, mille üle mul on väga hea meel. Muidu on muidugi vaja olla aktiivne tänapäeva platvormidel, et oma mainet üles ehitada. Õnneks on paar õppejõudu, kes mind ikka julgustavad ja toetavad ning see annab usku enesesse edasi maalimiseks.
Aga kõige olulisem kunstnikuna on olnud perekonna ja sõprade toetus.
Suur tänu Riivo – oli hästi huvitav vestelda sinuga! Soovime edu kõikides sinu edaspidistes üritustes!
Riivo kunsti võid leida: riivokruuk.squarespace.com
Instagram : @riivosuave
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu