VES 11 – 22. märtsil, 2006

IN MEMORIAM
PRESIDENT LENNART MERI

29.III 1929 – 14.III 2006

Eesti Vabariigi President, Riigikogu ja Vabariigi Valitsus teatavad sügava kurbusega, et 14. märtsil 2006 suri Tallinnas Lennart-Georg Meri, Vabariigi President aastatel 1992 – 2001.
Lennart-Georg Meri sündis 29. märtsil 1929 Tallinnas diplomaat Georg Meri vanema pojana. Tema noorusaeg ja haridustee kujunesid käänuliseks nagu kogu eesti rahva saatus 20. sajandi keskel – esimestele kooliaastatele Berliinis ja Pariisis järgnes karm küüditatute elukool 1941-1945 Venemaal, eeskätt Jaranskis.
Jõudnud pärast sõja lõppu koos perega tagasi Eestisse, lõpetas Lennart Meri Tallinnas keskkooli ja 1953. aastal Tartu Ülikooli cum laude ajaloo erialal. Järgnes toimetajatöö Vanemuise teatris ja Eesti Raadios. Oma esimese kutsumuse ja laiema avalikkuse tähelepanu leidis Meri reisiraamatutega, mis kajastasid tema retki Kesk-Aasiasse, Kamtshatkale, Siberi taigasse. Sealsete loodusrahvaste kultuur ning selle dramaatilised kontaktid keskkonda ja inimeste meeli reostava realiteediga jäid Meri huvisfääri kogu eluks.
Töötamine Tallinnfilmis ning eeskätt rahvusvahelist tähelepanu pälvinud autorifilmid soome-ugri rahvaste kultuurist andsid Lennart Merile võimaluse jõuda oma mõtetega veelgi laiema auditooriumi ette.
Mõjukaimaks tööks kirjamehena kujunesid 1976. aastal trükivalgust näinud “Hõbevalge” ja kaheksa aastat hiljem ilmunud “Hõbevalgem”. Nendes teostes ühendas Meri oma oskused ajaloolase, lite-raadi ja ideoloogina ning sõnastas rahvuslikku identiteeti tugevdavad arusaamad, millele toetus hiljem ka tema poliitiline tegevus. Erk poliitiline närv ilmnes samuti aktiivses tegevuses hõimusilla ehitamisel Soomega ja emakeelde tõlgitud maailmakirjanduse teoste valikus.
Laulva revolutsiooni aastatel lülitus Lennart Meri aktiivse kultuuritegelasena poliitilisse tegevusse, andes kaaluka panuse vabanemisperioodi mõttetihedatesse aruteludesse loomingulistes liitudes ja mujal. Tema tolleaegne kõne eestlaste lootusest ja rahva eksistentsiprobleemidest pole oma aktuaalsust kaotanud tänaseni.
Oma isa väärilise pojana asus Lennart Meri esimesel võimalusel tegelema Eesti välissuhtluse arendamisega – algul Eesti Instituudi asutaja ja juhina, hiljem välisministrina, kes rajas meie kaasaegse välisteenistuse.
1992. aastal töötas ta Eesti suursaadikuna Soomes – rahva hulgas, keda ta alati kõrgelt hindas ja armastas.
6. oktoobril 1992 astus Lennart Meri Vabariigi Presidendi ametisse. Valituna tagasi ka 1996. aasta sügisel, pühendas ta oma üheksa aasta pikkuse tegevuse riigipeana eelkõige Eesti staatuse tugevdamisele rahvusvahelisel areenil.
Eesti rahvas ja riik jäävad Meri presidendiaastaid 1992 – 2001 mäletama nooruslikult tõtliku ja dünaamilise tiivasirutusajana, mille missioonitundest kantud tööle tugineb järgnev küpsemise ja iseendaks saamise periood.
Karismaatilise isiksuse ja osava kõnemehena saavutas Lennart Meri maailmas palju tähelepanu ja tunnustust nii iseendale kui oma isamaale. Tema loojanatuur ja keelteoskus aitasid leevendada raudse eesriide taha jäänud rahvaste suhtes levinud stereotüüpe. Ta oli mitme ülikooli audoktor ja paljude riikide teenetemärgi kavaler ning pälvis mitmeid olulisi auhindu ja aunimetusi nii kodu- kui välismaal. Ta oli ka paljude tänuväärsete ettevõtmiste patroon ja ellukutsuja. Alates 2001. aastast oli ta Eesti Teaduste Akadeemia liige.
Lennart Meri mitmekülgne ja laiahaardeline tegevus jääb eredaks leheküljeks Eesti uuemas ajaloos ning väärib kahtluseta edasist tähelepanu ja lahtimõtestamist ka rahvusvahelises kontekstis. Meri oli sädelev ja teravmeelne. Ta oli täisvereline eurooplane, kes erudiidina tundis põhjalikult ümbritsevat aega ja ruumi ning oskas seetõttu mõjutada oma ajastut. See on vastutustunnet ja vaimusuurust eeldav saatusevõimalus, mis saab osaks vaid vähestele.
Vabariigi President, Riigikogu ja Vabariigi Valitsus avaldavad sügavat kaastunnet president Lennart Meri perekonnale ja omastele. Leinas ja tänutundes langetavad pea kogu Eesti rahvas ja riik.
Eesti jääb mäletama oma austatud presidenti.
Presidendi kantselei
avalike suhete osakond

PRESIDENT LENNART MERI 1929 – 2006

——————————

President George W.Bush’i kaastundeavaldus president Lennart Meri surma puhul

VALGE MAJA
Pressisekretäri Büroo
14. märts 2006

President (George W.Bush) avaldab kaastunnet ja edastab oma sügava lugupidamise Eesti rahvale president Meri surma puhul. Oma vabaduse püüdlustes oli president Meri teedrajav riigimees, erudeeritud kõneleja ja uhke hääl riigile, kes taastas oma õiguspärast kohta maailma riikide seas, Tema juhtimine, tõekspidamised ja julgus teenisid talle Eesti rahva armastuse ja maailma imetluse.
Olles vabadusvõitluse keskne tegelane, sai president Merist Eesti rahva moraalne kompass, kes võimekalt juhtis neid läbi väljakutsete, mis Eesti Vabariiki pärast pool sajandit kestnud rõhumist taastatud iseseisvuse ajal ees ootasid. President Meri oli vankumatu ja tugev sõber, keda me jääme kõik taga igatsema. Ameerika rahvas leinab koos eestlastega ja meie südamlikud kaastunded on kõigi eestlaste juures sel kurval kaotusehetkel.

President Lennart Meri,
Kui New Yorgi Eesti Haridusselts tähistas aasta aega tagasi oma 75. aastapäeva, Sina ei saanud sellest osa võtta, saatsid aga oma tervituse sõnades alljärgnevalt:
“Alati, kui olen alla vajutanud teie Eesti Maja ukselingi, on mind täitnud kindlustunne. Kindlalt võib end mõistagi tunda igas olukorras ja mis tahes paigas. Erilise jõu annavad sellele tundele kodu, sõbrad, mõttekaaslased. Nende leidmine või kaotamine võõrsil on iseendaks jäämise proovikivi.”
Sinu kirjeldatud kindlustunne pole üldse võrdne selle kindlustundega, mida Sina oma isiksusega, eluga ja tegudega oled andnud mitte ainult meile New Yorgis, vaid tervele eesti rahvale, kus iganes nad maailmas elavad.
Sinu sõnum: Eesti on vaba, Eesti on iseseisev, Eesti on osa Euroopast!
Täname Sind selle eest, kallis sõber Lennart –
saadame kaastundeid Sinu perekonnale ja soovime, et Sa puhkaks rahus!
dr. Toomas M. Sõrra – esimees
ja New Yorgi Eesti Haridusseltsi liikmeskond

PUHKA RAHUS, KALLIS SÕBER
LENNART MERI

President Lennart Meri lahkumine

President ja kirjanik Lennart Meri lahkumine siit maisest elust puudutab meid kõiki. Paljudel Ameerika eestlastel on mälestuskilde kohtumistest populaarse, lugupeetud ja armastatud – iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimese presidendiga ja ka juba sellele eelnenud aegadelt. Tulevad meelde ajad, kui ta kirjanikuna, käes “Hõbevalge”, tuli kohtuma Tartut külastanud Soome üliõpilastega ja nende hulgas ka allakirjutanuga.
Ja presidendina oli ta alati vastutulelik ja sõbralik, kui “Vaba Eesti Sõna” toimetajatena, Markus Vaga ja allakirjutanu, temaga kiiret intervjuud teha soovisime. Sõbralik ja vastutulelik oli ta alati, kuumadel suvepäevadel Toronto ESTO ajal, Valge Maja õuel Washington DC-s või perekondlikus vestluses omavahel.
Avaldame sügavat kaastunnet Lennart Meri abikaasale ja perele, allakirjutanu, mu poeg Markus Vaga ja mu abikaasa praost Thomas Vaga, kes kohtus viimast korda Lennart Meriga peapiiskop emeeritus Jaan Kiiviti matusel Tallinnas ja kõneles temaga praeguse pea-piiskopi Andres Põderi matusekõne teemal. Kuigi Lennart Meri hääl oli juba siis nõrk, vaevaltkuuldav, näitas ta aga temale omast entusiasmi ja huvi informatsiooni saamisel. Seda kajastab ka vahejuhtum surnuaial, kus president astus rongkäigust kõrvale, et paluda praost Vagalt jutluse ingliskeelset tõlget, mida jagati välja koos ingliskeelse laululehega. Ei tea, kas siis juba käis president Meri meelest läbi ta oma lahkumine ja sellele järgnev matusetalitus.
Kurbuses, kuid jälle-nägemise lootuses,
Airi Vaga

ESTO 1996, Stockholm. EV President Lennart Meri ja endine EVVE välisminister Olev Olesk.

KADRIORUS 1996. aastal
President Meri kutsus Tallinnas viibiva ERKÜ esimehe Juhan Simonsoni abikaasaga Kadriorgu. Kohvilaua juures arutati poliitilisi olukordi ja eriti USA eestlaskonna võimalusi õhutada USA valitsust ja Kongressi toetama Balti riikide NATO-sse vastuvõtmist. President Meri näitas abielupaar Simonsonile uhkusetundega fotot, kus tema ja ta abikaasa Helle olid vastuvõtul president Bill Clintoni ja Hillary Clintoniga Valges Majas Washingtonis. Pildil vasakult: Dorothea Simonson, ERKÜ tolleaegne esimees Juhan Simonson, president Lennart Meri ja Helle Meri.

Mälestusi kohtumistest Lennart Meriga
Intervjuu Juhan Simonsoniga

EV president Lennart Meri ja ERKÜ esimees Juhan Simonson ÜRO peahoones New Yorgis 1995. aastal, kui Eesti Vabariigi poolt kingiti ÜRO-le tekstiilkunstnik Anu Raua poolt valmistatud vaip “Emapuu.” Pilt on võetud kohe pärast üleandmise tseremooniat. Tagaplaanil ÜRO korravalvur. Ka sellel kohtumisel arutati päevakohaseid probleeme.

Teie esimene kohtumine?
J. Simonson: Tutvusin Lennart Meriga 1990. aastal Washingtonis. Ta oli siis Eesti Vabariigi välisminister ja mina Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esimees. Siis külastas Washingtoni Eesti delegatsioon, kelle hulgas EV Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel ja EV välisminister Lennart Meri ning teisi. Toimus ka kohtumine Valges Majas ja mujal Washington, DC-s. Sain Lennart Meriga kohe heaks sõbraks ja hakkasime koheselt arutama poliitilisi küsimusi ja aktsioone – olime ühel “liinil” nendes asjades.
Ja pärast seda toimunud kohtumised?
JS: Oleme kohtunud pärast seda Washingtonis seoses Balti organisatsioonide – Ühendatud Balti Ameerika Komitee ja U.S. Baltic Foundation – üritustega, Baltic Harta allakirjutamisel (1996), Valge Maja külastamistel jm. ning New Yorgis, kui Eesti võeti vastu ÜRO liikmeks ja mitmel teisel puhul, East-West Dinner’ il Pierre hotellis, kus Lennart Meri austati ja vastuvõttudel New Yorgi Eesti Majas. Kohtusin Lennart Meriga 1990.a. Pariisis Helsingi konverentsi järelkonve-rentsi ajal; 1992.a. Tallinnas Eesti Vabariigi aastapäeva ajal, kus viibisin oma abikaasaga Kadriorus presidendipaari külalisena; Riias 1994.a. suvel, kui USA president Bill Clinton külastas Riiat.
Millest oli Lennar Meri eriti huvitatud? Millistel teemadel toimusid omavahelised kõnelused?
JS: Lennart Meri oli alati huvitatud USA eestlaste tegevusest, eriti poliitiliste aktsioonide suhtes. Tema oli veendunud, et Ameerika eestlased peavad aktiivselt nõudma ja võitlema selle eest, et Vene väed väljuksid Eestist ja saime ka abiks olla, sest sama rõhutas president Bill Clinton 1994.a. suvel Riia linna külastades. Teiseks rõhutas Lennart Meri vajadust, et Ameerika eestlased saaksid abiks olla, et Eesti saaks NATO liikmeks ja seegi toimus ning saime osa võtta Valges Majas toimunud tseremooniast.
Meri oli väga hinnatud riigijuht Washingtonis. Eriti suureks sõbraks sai Paul Goble, kes oli USA Välisministeeriumis Ida-Euroopa osakonna juht ja nõunik. Ta oli tihedalt kohtaktis Lennart Meriga, eriti krii-tilistel aastatel 1990-1991, küsides sageli nõu Meri käest ja ka hiljem, kui Lennart Meri valiti Eesti presidendiks.
Milline oli Lennart Meri nn. inimlikul tasandil?
JS: Ta oli kurikuulus sellest, et ta jäi igale poole hiljaks. Mäletan kohe esimest kohtumist Meriga 1990.a., kui olime Washingtonis ühes hotellis. Oli hommik. Eesti delegatsioonil oli ette nähtud kohtumine Valges Majas president George W. Bushiga. Limusiinid ootasid hotelli ees. Teised delegatsiooni liikmed olid kohal, kuid Lennart Meri’t pole kusagil. Teised juba ärritusid. Toas teda ei olnud. Algas põhjalik otsimine ja leitigi, et Lennart Meri istus rahulikult hotelli kohvikus ajalehte lugemas.
Talle meeldis ka teisi õpetada. Kuulen veelgi tema õpetavat häält ütlemas: “Kuule Juhan, “– ta alustas jutuajamist alati niimoodi. Ta juhendas mind, kuidas eestlased peaksid Valgesse Majja memorandumeid saatma, nõudma Ameerika poliitikutelt seda ja teist või kui ei lähe korda, siis demonstreerida Valge Maja ees jne. Mul polnud julgust ega tahtmist talle öelda, et olime seda juba pool sajandit siin Ameerikas teinud.
Ta ei pidanud suurt lugu kellaaegadest, kui ta kellegagi tahtis kontakti võtta, vaid helistas sageli hilisõhtul või isegi öösel. Ka mi-nuga oli neid juhuseid. Mäletan aega, kui ta oli EV suursaadikuks Helsingis. Kellaaja vahe USA ja Soome vahel on seitse tundi. Minule võis kõne tulla kell 3 hommikul. Ta alustas kohe: “Tere Juhan, teil on vist seal praegu öö…” Vastasin, et on küll. Käisin sel ajal veel tööl ja pidin varsti üles tõusma ja tööle sõitma. Meri tahtis päevapoliitilistel teemadel juttu ajada.
Ta oli ka uhkustundega inimene. Mäletan, kui olin abikaasaga 1996.a. kutsutud Kadrioru lossi kohvile. Jutuajamine keskel ütles ta oma käsundusohvitserile, et toogu ta töölaualt pilt, kus tema ja abikaasa Helle olid koos Valges Majas president Bill Clintoni ja tema abikaasa Hillary vastuvõtul. Ta oli väga uhke selle üle, et oli olnud Valge Maja külaline ja rääkis meile, millise protokolli järgi sellised külastused toimuvad. Mul polnud julgust ega tahtmist mainida, et ka mina olen mitmetel kordadel president Clintoni vastuvõttudel külalisena olnud.
Lennart Meri filosofeerijana?
JS: Talle meeldis filosofeerida. Toon paar näidet sellistest kokkupuutumistest. Pariisis 1990.a. sügisel toimunud Pariisi konverentsi lõpul toimus eestlaste kokkutulek ühes restoranis. USA-st oli kohal Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimees Mäido Kari ja mina Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esimehena. Pärast õhtusööki läksime Pariisi allmaaraudteega oma hotellidesse. Eesti de-legatsiooni hotell asus Seine jõe vasakul kaldal, kus olid odavamad hotellid ja meie oma oli paremal kaldal. Kui lahkusin koos Mäido Kariga rongist ja kui rongi uks kinni läks, vaatasime, Lennart Meri ja mina, kurvalt ja küsivalt üksteisele silma, kas näeme enam. Tol ajal meist keegi ei teadnud, kas Eesti saab vabaks ja kas tõesti veel kohtume. Rääkisime Meriga aastaid hiljem sellest momendist rongi ukse sulgumisel – me mõlemad olime samade mõtetega ja tunnetega asjale mõelnud, olukorras filosofeerinud. Teiseks samalaadseks momendiks oli 1992. aastal toimunud diplomaatiline vastuvõtt Toompeal, kus viibisin koos abikaasa Dorotheaga tolleaegse Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe kutsel. Rääkisin seal Meriga. Olime teadlikud kuuldustest, et Meri vastased soovisid teda välisministri kohalt ära kangutada. Ta määratigi EV suursaadiks Helsingisse ja nii oli ta oma sõnutsi “eemaldatud” kõigest, mis Eestis juhtus. Küsisin Merilt: “Noh, Lennart, kuidas Su olukord on?” Ta vastas mulle oma filosoofilisel toonil: “Juhan, kas sa tead, et haikalad on vee all vere maitset tundnud.”
Sarnaseid mälestusi on mul Lennart Merist inimesena ja sõbrana.

Intervjueeris Airi Vaga

Lõuna-Florida Pauluse Kogudus 20-aastane

Lõuna-Florida Pauluse koguduse juhatus. Ees vasakult: Hilda Kaepa, Maire Riisma, praost Valdeko Kangro, Helve Parts, solist Anadie Allik.
Teine rida vasakult: Osvald Riisma, Heiki Parts, Gunnar Eeman, Allan Pensa. Foto: Edith Erton

Kui teised eesti kogudused pühitsevad oma 50-ndat aastapäeva, siis meie kogudus pühitseb ainult 20-ndat aastapäeva. Põhjus on see, et meie kogudus on peamiselt pensionäride kogudus. 20 aastat tagasi, kui teatud osa kaasmaalastest jõudis pensioniikka, siis mitmed otsustasid kolida soojale maale, Floridasse. Siin asutati Pauluse kogudus ja võime olla uhked, et pensionäride kogudus on 20 aastat vastu pidanud.
Tegelikult sai kogudus 20- aastaseks juba möödunud aastal, aga mitmesugustel põhjustel venis aastapäeva pühitsemine sellele aastale. Aastapäeva pühitsemine toimus jaanuaris, Peace Lutheran Church kirikus, Ft. Lauderdale’is, kus me ikka oleme oma jumalateenistusi pidanud. Praost Valdeko Kangro pidas vastavasisulise jutluse. Jumalateenistust kaunistasid sopranid Anadie Allik ja Ester Saarniit. Peale teenistust toimus pidulik koosviibimine kiriku kõrvalsaalis, kus serveeriti kohvi ja kooki. Meenutati mitmesuguseid sündmusi, mis olid ühenduses koguduse ajalooga. Koguduse esimees Allan Pensa andis ülevaate koguduse viimase 20 aasta tegevuse kohta. Ta ütles järgmist:
Koguduse loomise võimaluste kohta peeti 3 koosolekut jaanuaris 1985. aastal ja valiti ajutine toimkond. Ajutine toimkond kutsus kokku üldkoosoleku veebruarikuul, et asutada kogudus nimega EELK Lõuna-Florida Pauluse Kogudus. Valiti juhatus järgmise koosseisuga: esimees E. Allik, abiesimehed H. Hinno ja H. Luning, kassapidaja A. Koppel, sekretär E. Reismaa. Organistina tegutses E. Allik. Kogudusse soovisid astuda 32 liiget, hiljem liikmete arv kahekordistus. Täiskogu avaldas soovi, et kogudus ühineks EELK Põhja-Ameerika I Praostkonnaga. Kiriku teenistuseks leiti sobiv koht, nimelt Peace Lutheran Church, FT Lauderdale’is ja koguduse õpetajaks valiti ühel häälel õpetaja kandidaat H. Rüdmik, kes oli juba varem eestlastele jutlustanud Lõuna-Floridas.
Erakorralisel koosolekul, mis toimus mais 1985.a., loeti ette praost R. Reinaru kiri, milles teatati, et EELK Lõuna-Florida Pauluse kogudus on vastu võetud EELK Põhja-Ameerika I Praostkonda. Hiljem toimus ka Pauluse koguduse esimene ametlik jumalateenistus Peace Lutheran Church kirikus, kus teenisid praost R. Reinaru ja õpetaja kandidaat H. Rüdmik. Jumalateenistusel toimus ka koguduse nõukogu ametisse õnnistamine. 1985.a. septembris ordineeris piiskop K. Raudsepp Lakewoodis, NJ-s õpetaja kandidaadi H. Rüdmiku ametlikuks luteri kiriku õpetajaks. Märtsis 1987 toimus õpetaja H. Rüdmiku introduktsioon Peace Lutheran Church kirikus, mille alusel sai õpetaja H. Rüdmik Pauluse koguduse ametlikuks õpetajaks. Jumalateenistusel teenisid piiskop K. Raudsepp ja praost R. Reinaru. Sellest ajast peale on Pauluse kogudus avatud kõikidele eestlastele ja koguduse õpetajad on jaganud Jumalasõna oma igakuistel teenistustel.
Õpetaja H. Rüdmik teenis Pauluse kogudust aastast 1985 kuni aastani 1992 ja siirdus siis Torontosse, Kanadasse Peetri koguduse õpetajaks. 1993. a. kutsuti Pauluse kogudust teenima külalisõpetajana abipraost Valdeko Kangro. 1996. a. introdutseeris peapiiskop U. Petersoo abipraost V. Kangro Lõuna-Florida Pauluse koguduse ametlikuks õpetajaks, kes on teeninud tänaseni.
Külalisõpetajatena on Pauluse koguduses jutlustanud järgmised õpetajad: peapiiskop U. Petersoo, piiskop K. Raudsepp, praost R. Reinaru, praost H. Hinno, praost T. Vaga, praost J. Suurkivi, praost A. Taul, praost U. Tari, õpetajad K. Kimmel, G. Kutsar, M. Vaga ja H. Nurk.
Pauluse koguduse esimeheks oli E. Allik (1985-1996), esinaiseks E. Luning (1990-1996) ja esimeheks A. Pensa (1996–tänaseni).
Pauluse koguduse jumalateenistusi on kaunistanud esinemistega järgmised solistid: Vera Viiu Allik, M. Roos, V. Kangro, S. Vilbas, E. Allik, A. Allik, E. Totsas, H. Kõiv-Hinno, A. Kittask, R. Tralla, L. Valdsaar, A. Liivoja. Aastaid tegustes ka koguduse laulukoor E. Alliku juhatusel. Pauluse kogudus inkorporeeriti Floridas 1986. aastal. Kogudus on korraldanud loteriisid ja korjandusi, et toetada puudustkannatavaid kaasmaalasi Eestis ja toetati Laatre Pühapäevakooli Valgamaal. Ka on korjatud riideid ja raamatuid ning saadetud Eestisse.
Nüüd anname ülevaate praeguse tegevuse kohta. Koguduse õpetajaks on praost Valdeko Kangro, kes reisib Florida ja Connecticuti vahel, kuna ta teenib ka sealset kogudust. Koguduse esimees on A. Pensa, abiesimees O. Riisma, sekretär H. Parts, laekur H. Parts, abilaekur H. Kaepa, juhatuse liikmed G. Eeman, Arno ja Evi Kallas.
Jumalateenistusele järgneb alati kohvilaud kiriku kõrvalruumis, sellele aitavad kaasa perenaised eesotsas M. Riismaga. Revisjonikomisjoni kuuluvad M. Riisma ja L. Szeliga. Jumalateenistusteks üürime kohalikku ameerika luteri kirikut, Peace Lutheran Church, Ft. Lauderdale’is. Jumalateenistusi on kord kuus, välja arvatud suvel. Armulauateenistusi on 4 korda aastas. Kuna mitmed kirikulised sõidavad kirikusse poolteist tundi, siis saab kohvilauas ka juttu vestelda ja vanu sõprusi uuendada. Kohvilauas tervitatakse ka vastava kuu sünnipäevalapsi ja lauldakse neile “Nad Elagu!“ Jumalateenistustel talve ajal käib ka külalisi Kanadast ja põhjapoolsetest osa-riikidest, nn. lumelinnud. Kuna Kanada eestlaste elamine on USA-s kallimaks läinud, siis on ka nende arv langenud. Koguduse liikmete arv langeb iga aastaga, kuna me oleme pensionäride kogudus. Jumalateenistustest keskmine osavõtt on 30-40 vahel.
Jumalateenistusele järgneval teisipäeval toimub piiblitund John Knox’i hoones, mida juhatab praost V. Kangro ja sel-lest on osavõtjaid 10 ümber. Kiriku liikmemaks on $100.- aastas. Soovime oma kogudusele edaspidiseid aastaid ja Taevaisa õnnistust.
Lõuna-Florida Pauluse koguduse juhatus.
Juhul, kui keegi soovib kogudusega kontakti saada, siis helistada Allan Pensale, 516 637 3785

Kütusereostus ähvardab tappa mitukümmend tonni forelle
Pärispea ranna lähedal avastatud kütusereostus võib tappa kalakasvatuses mitukümmend tonni forelle.
“Kui õli forellitiikidesse satub, on mitmekümne tonni kaladega asi ühel pool,” ütles Pärispea rannas asuva kalakasvanduse juhataja Jaak Kiivit Eesti Päeva-lehele. Pärispea kalakasvandus on üks väheseid Eestis, kus vesi tuleb forelli-tiikidesse otse merest. Rannal seisab pumbamaja, mis forellitiike värske ja hapnikurikka veega täidab.
Keskkonnainspektsiooni avalike suhete juhile Leili Tuulele oli üllatuseks, et Pärispea poolsaare tipus, nelja kilomeetri kaugusel meres hulpivast reostuslaigust asub Eesti üks vanemaid kalakasvandusi. Seetõttu ei osanud keskkonnaametnikud ka anda esmaspäeval ühtegi soovitust, kuidas forelle võimaliku reostuse eest kaitsta, kirjutab Eesti Päevaleht.
Ööl vastu 6. märtsi uppus Soome lahel kaubalaev Runner 4, mille järel avastas piirivalve veepinnal umbes poole tonni ulatuses õli. Paar päeva hiljem avastati reostus ka Pärispea ranna lähedal, esialgsetel andmetel on tegemist umbes kolme tonni masuudiga, mis ulbib jää vahel.
VES/BNS

France Press: Eestis ületab väljaränne sisserände
Agentuur AFP teatas Leedu statistikaametile viidates, et viies EL-i liikmesriigis ületab väljaränne sisserände. Peale Leedu ületab väljaränne sisserände Hollandis, Lätis, Eestis ja Poolas.
Esikohal on Leedu, kus väljarändajaid oli mullu sisserändajaist 2,6 inimest iga tuhande elaniku kohta rohkem. Eestis oli sama näit tuhande inimese kohta 0,3.
VES/BNS

President Lennart Meri matused on 26. märtsil
President Meri riiklike matuste puhul korraldatav oikumeeniline teenistus toimub Kaarli kirikus pühapäeval, 26. märtsil. Päev varem, 25. märtsil saavad president Meriga kirikus hüvasti jätta kõik soovijad. Kolmapäevast, 15. märtsist on avatud kaastunderaamatud president Lennart Merile kõigis maakonnakeskustes üle Eesti. Eesti kaitseväelased saavad kirjutada kaastunde-raamatutesse kaitseväe garnisonides. Internetis on kaastunderaamatusse võimalik kirjutada aadressil http://www.riik.ee/lennartmeri.
Eesti välisesindustes ava-takse kaastunderaamatud. Washingtoni suursaatkonnas saab kaastunnet avaldada 20.-22.märtsini kella 10-12 ja 2-4 pl, New Yorgi Peakonsulaadis on kaastunderaamat avatud 20.-22.märtsini kella 12-2 ja 4-6 pl. 
Kõik kaastundeavaldused edastatakse pärast matuseid president Meri perekonnale.
VES/BNS/

Mõisas avastati haruldased maalid
Viljandimaal Suure-Kõpu mõisas avastati haruldased Pompei stiilis seinamaalid. Seinamaalid on pärit mõisa avamise ajast 1847. aastal. OÜ Vana Tallinna restauraatorite sõnul on tõenäoline, et need taiesed on maalinud mõni hinnatud Itaalia meister, kelle kunsti- ja reisihuviline mõisaomanik Kõppu kutsus.
Kõpu vallavanema Tõnu Kiviloo sõnul tehti 2003. aastal uuringud, et tuvastada, mis maalingutest on säi-linud.
Kui töö valmis, saavad huvilised maale näha. Kõpu mõisahoone restaureerimine maksab kokku paarkümmend miljonit krooni.
VES/BNS

Maailm leinab president Lennart Meri

Paljudes juhtivates ingliskeelsetes ajaleh-tes ilmusid mahukad ja üksikasjalikud järelehüüded Lennart Merile, kirjeldades teda kui väljapaistavat riigimeest, kes juhtis oma riigi tagasi Euroopasse. Ajaleht International Herald Tribune kirjutab, et Meri lakkamatu võitlus kommunistliku ikke vastu aitas kaasa eestlaste iseseisvuse taastamisele.
Eestlaste seas oli Meri armastatud ja karismaatiline isakuju, kelle sarmi täiendasid kuiv huumor ja terav mõistus. Poliitikud ja ametnikud seevastu võtsid sageli tema suh-tes ettevaatliku hoiaku, põhjuseks Meri salvavad rünnakud ebaeetiliste tegude või korrumpeerunud ametnikke aadressil, kirjutab International Herald Tribune.
The New York Times märgib, et tulihingeline rahvuslane ning turumajanduse eestkõneleja Lennart Meri oli üks vähestest taasiseseisvunud riigi liidritest, kel polnud selja taga märkisväärset kommunistlikku minevikku. Ta oli lähedastes suhetes mitmete maailma liidritega, sealhulgas Bill Clintoni ja paavst Johannes Paulus II-ga.
Suurbritannias ilmuv ajaleht The Times kirjutab, et Lennart Meri oli president, kes kiskus oma riigi Nõukogude Liidust välja ning tõi Euroopasse. Meri mängis välismi-nistrina võtmerolli Eesti taasiseseisvumisel ning presidendina suunas oma riigi kiiret liikumist EL-i liikmesuse ning sümboolse Euroopasse naasmise poole.
Kirjeldades Meri elulugu, kirjutab The Times, et ilmselt oli ta ainus riigipea, kes oma CV-sse kirjutas uhkelt, et oli neljakümnendatel aastatel elukutseline kartulikoorija.
Ajalehes The Guardian kirjutab endine Briti suursaadik Eestis Tim Craddock, et Meri hoidis Nõukogude okupatsiooni ajal elus eestlaste tugevat rahvuskultuuri ning kirglikku iseseisvuspüüet.
Craddock meenutab järelehüüdes isiklikke kohtumisi Meriga ning kirjeldab ka seiku, mis iseloomustavad Meri ekstsentrilisevõitu loomust. Nii meenutab Craddock juhtumit, kus Leedus riigivisiidil viibinud Meri peatas konvoi, väljus autost, laenas ühelt tütarlapselt jalgratast ning väntas sellega raamatupoodi.
Eesti on kaotanud suure isiksuse ning Euroopa Vaclav Haveli ja Lech Walesa suurusjärgus riigimehe, kirjutab Craddock.
Ärileht Financial Times iseloomustab Merit kui riigimeest, kes juhtis oma rahva iseseisvusele ja eneseväärikusele. Ajaleht tsiteerib Meri varasemat usutlust, kus ta ütles, et Eesti jaoks on nii natside kui ka sovjettide korraldatud holokaust ühesugused ning nii haakrist kui ka sirp ja vasar ühtviisi eemaletõukavad.
The Independent kirjutab, et pärast teist ametiaega ütles Lennart Meri oma järglasele Arnold Rüütlile, et “Eesti on nüüd normaalne, igav riik”. Andes pika ja põhjaliku ülevaate Meri elukäigust, tema rollist Eesti taasiseseisvumisel ja presidendiaastatest, kirjutab ajaleht, et paraku ei jõudnud Meri kirja panna oma memuaare. Kui Eesti ka on praegu igav, siis Meri mälestused poleks seda kindlasti mitte, lisab leht.

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel: koos Meriga kaotame olulise riigimehe.
Merkel märkis peaminister Andrus Ansipile saadetud kaastundeavalduses: “Koos Meriga kaotame olulise riigimehe, kes ei pühendunud ainult Eesti taasiseseisvumisele, vaid teenis kogu Euroopat,” kirjutas Merkel. Ta märkis, et Lennart Meril oli juba lapsepõlvest alates Saksamaaga eriline suhe. “Meie maade suhted olid tema südameasi. Ta sõlmis meie riikide vahel arvukalt poliitilisi sidemeid,” kirjutas Merkel. Lennart Meri elas 1930. aastatel diplomaat Georg Meri pojana mõned aastad Berliinis.
Suurbritannia peaminister Tony Blair: Lennart Meri oli austatud kogu Euroopas.
“President Meri ennastsalgav töö aitas saavutada Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuse paralleelseid eesmärke ning meie lähedased kahepoolsed suhted on tema püüdluste viljaks. Ta oli austatud kogu Euroopas ja seepärast annan suure kurbusega edasi oma kaastunde,” kirjutas Blair kaastundeavalduses.
Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso: Meri oli riigimees, kes oma karismaatilise isiksuse ja juhiandega tõi Eestile tuntust, mis ületas kaugelt riigi geograafilised piirid.
Barroso kirjutas kaastundeavalduses; “President Lennart Meril oli oluline osa Eesti taasühinemisel vabade riikide perega ja hiljem ka selles, et Eesti saavutas oma eesmärgi ja sai Euroopa Liidu liikmeks. Barroso sõnul andis Meri rollist ilmekalt tunnistust “Aasta Eurooplase” auhind, mille president Meri sai aastal 1999.
Soome president Tarja Halonen: maailm kaotas suure riigimehe, kes oli üks keskseid tegelasi külma sõja järgse maailma kujundamises.
“Eesti rahvas kaotas Lennart Meri näol väljapaistva liidri ja suunanäitaja ning maailm suure riigimehe”, ütles Soome president Tarja Halonen Soome presidendi koduleheküljel avaldatud järelhüüdes. Haloneni sõnul mängis Meri riigi-mehetarkus ja isiklik julgus suurt rolli Eesti taasiseseisvumisel, demokraatlikul arengul ning rahvusvahelise tunnustuse saavutamisel. Halonen märgib, et tema isiklikult kaotas kolleegi, keda ta pikkade aastate jooksul õppis hindama kui kogenud diplomaati ja riigimeest. Soome president avaldas kaastunnet Lennart Meri perele ja eesti rahvale.
VES/BNS

Tallinna Raekoja taastamine pälvis Euroopa kõrge tunnustuse

Tallinna Raekoja restaureerimistööd pälvisid Euroopa Liidu ja rahvusvahelise muinsuskaitseühingu Europa Nostra kultuuripärandi medali.
Tänavu konkureeris autasudele 214 restaureeritud ehitist, muinsuskaitsealast uurimust ning tegevuspreemia kandidaati, mille vahel jagatakse viis rahalist peapreemiat, üheksa medalit ning 17 diplomit, teatas Eesti Arhitektuurimuuseumi direktriss.
Objektidest pälvis tänavu peapreemia 16. sajandist pärit Omeriye termide restaureerimine Nikosias Küprosel, pree-miat rahastatakse Euroopa Liidu programmist Culture 2000.
Pidulik tseremoonia toimub juunis Madriidis El Pardo kuninglikus palees, kus auhinnad, medalid ja diplomid annab laureaatidele üle Hispaania kuninganna Sofia. Tseremoonial osaleb ka Taani prints Henrik, kes on Europa Nostra president.
Europa Nostra on üle-euroopaline muinsuskaitseorganisatsioon, kuhu kuuluvad muinsuskaitseühingud ja -organisatsioonid ning eraisikud. Varem on Eestis Europa Nostra medali pälvinud Soome arhitektide renoveeritud Alvar Aalto Tammekannu villa Tartus. Möödunud aastal pälvis Europa Nostra medali Jaan Vali uurimus Eesti tuletornidest.
BNS

Rahatu Küprose kodanik palus Viljandi linnalt abi

Viljandi linnavalitsus sai esmakordse kogemuse, kuidas käituda euroliidu liikmesmaa hätta sattunud kodanikuga, kui veebruaris pöördus linna poole abipalvega rahatu Küprose kodanik, kirjutab ajaleht Sakala.
Küprose mees pöördus võimuesindajate poole 11. veeb-ruari õhtul, kui astus sisse Viljandi politseiosakonna pea-uksest ja teatas, et tal pole kuhugi minna. Sakala andmetel veetis kaks aastat tagasi Viljandisse saabunud mees esimese öö politseimaja fuajees, seejärel viisid korrakaitsjad ta linnavalitsusse. Esmalt majutas linn rahatu abivajaja Ingeri hostelisse. Seejärel võeti ühendust Küprose saatkonnaga ning mehe sugulased saatsid talle Eestisse veidi raha. Seejärel läks mees ühte Viljandi külalistemajja, kuid raha lõppedes oli ta taas linnavalitsuse ukse taga.
Linna esindajad jõudsid saatkonna ja abivajajaga ühisele otsusele, et mees sõidab kodumaale tagasi. Vahepealseks ajaks majutati ta ühte Viljandi sotsiaalmaja korterisse ning seal elatud aja eest esitab linnavalitsus saatkonnale arve, kirjutab Sakala. “See peaaegu kolm nädalat väldanud lugu pani mõtlema, kuivõrd me ikka oleme valmis kõiki meile seatud kohustusi täitma,” tunnistas Viljandi sotsiaalameti juhataja Helmen Kütt ajalehele.
“Tänu heale koostööle politseiga möödus esimene selline katsumus meie jaoks päris õnnelikult,” lisas Kütt. Ta avaldas lootust, et vältimatut sotsiaalabi vajavaid välismaalasi satub Viljandisse võimalikult harva. “Peamine, et keegi seda seadust ära kasutama ei hakkaks ning meil ei tuleks tegelda seltskondadega, kes sel moel endale odavat reisi orga-niseerida tahavad,” sõnas ta.
VES/BNS

Kaitseliidu ülem keelab rassistlike ehete kandmise

Kaitseliidu ülema korraldusel ei tohi kaitseliitlased edaspidi vormi juures kanda rassistlikke või seksistlikke ehteid ja tätoveeringuid.
Töötatakse välja dokument, mis reglementeerib ehete, tätoveeringute ja muude isiklike manuste kandmise vormi juures.
Iseseisvuspäevaparaadil kandis Kaitseliidu Tallinna maleva liige kõrvas svastikakujulist rõngast.
Rütmani sõnul ei saa antud kõrvarõngast natsisümboliks pidada, sest sellel ehtel on haakristiharud päripäeva. Tegemist on iidse õnnesümboliga, mida leiab ka Eesti rahvariietelt.
VES/BNS

Ilves kutsub Balkani riike reformide teele

Europarlamendi välis-komisjoni aseesimees Toomas Hendrik Ilves esindas Euroopa Parlamendi presidenti Josep Borrelli neljapäeval, 16.märtsil Kreeka pealinnas Kagu-Euroopa koostööprotsessi konverentsil. Ilves tutvustas Ateenas Kagu-Euroopa riikide peaministritele ja parlamentide juhtidele Euroopa Liidu koostööpers-pektiive Balkani regiooniga.
Oma ettekandes keskendus Ilves Balkani riikide võimalustele liikuda Euroopa Liidu täisliikme staatuse poole, kuna europarlamendi hinnangul pole Euroopa Balkanita täielik.
“Kavatsen rääkida eurolõimumisest Balti riikide näite varal,” lubas Ilves assistendi teatel. Tema sõnul kinnitab Eesti, Läti ja Leedu kogemus, et eelarvamuslikku suhtumist saab muuta vaid ühel viisil – jõuliste reformide abil.
Väliskomisjoni aseesimees Ilves on ka europarlamendi alaline raportöör Albaania küsimustes.
1996. aastal asutatud Kagu-Euroopa koostööprotsessi liikmeskonna moodustavad Kreeka, Türgi, Bulgaaria, Rumeenia, Horvaatia, Serbia ja Montenegro, Makedoonia, Bosnia-Hertsegoviina ja Albaania ning Moldoval on vaatlejariigi staatus.
Organisatsiooni eesmärk on stabiilsuse ja koostöö tugevdamine Balkani regioonis.
BNS

Patrick Kikut ja okupatsiooniaja monumendid

Patrick Kikut. Foto: Sara Stathas

Jätkates seeriat, mis tutvustab New Yorgi Eesti Majas Kultuuripäevade aegu avataval näitusel osa-levaid kunstnikke, toon lugejateni intervjuu, mis tehtud interneti teel kunstnik Patrick Kikutiga, kes hetkel on kunstiõppejõud University of Wyoming’us. Alljärgnevas intervjuus räägib Patrick oma Eesti taustast, suhtest kunsti ja õpetamisega ning heidab valgust oma fotodele, mis näitusel väljas saavad olema.

Räägi pisut oma perekonnast ja ühendusest Eestiga…
Minu isa Aksi sündis Eestis ja lahkus sealt 1944.aastal. Ta tuli koos mõnede pereliikmetega Ameerika Ühendriikidesse ja asutasid end elama Detroiti, kust hiljem kolisid Ann Arbor’isse Michiganis. Kuna mu isa oli hea sportlane, sai ta stipendiumi õppimiseks Arizona State University’s ja meie pere kolis sinna samal ajal kui ülejäänud sugulased jäid Midwest’i. Arvan, et neil Midwest’is oli tihedam side oma eesti päritoluga. Mulle jäi vaid üle imetluses kuulata, kui isa telefoniga eesti keelt rääkis – enamat mul kokkupuudet oma eesti päritoluga ei olnud. Kui me oma sugulasi Midwest’is külastasime, valmistas mu “Emma” alati maitsvat eesti toitu. Mäletan ka mitmeid kordi pere keskel pühade ajal, kui ta hakkas rääkima oma mälestustest Euroopas, aga pereliikmed katkestsid teda teades, et see teeb teda ennast kurvaks: nemad tahtsid ju hoida õnnelikku ja entusiastlikku jõulumeeleolu…Sellest on mul muidugi kahju, sest ma oleksin neid lugusid kuulda tahtnud.
Olen oma sugulastel Saaremaal külas käi-nud ning pean mainima, et sain oma eesti päritolu kohta rohkem teada ühe päeva ja öö jooksul Saaremaal, kui ma seda oma terve elu jooksul olen omandanud.

Millal ja kuidas hakkasid tegelema kunstiga?
Mäletan end joonistamas, kui olin 5 või 6 aastat vana. Mulle meeldis tol ajal vaalasid joonistada. Tundus olevat nii kerge näha tonaalseid muutusi vaalade kehadel ja mulle meeldis ka fakt, et hallvaalad migreeruvad Alaskast Mehhikosse ja tagasi, jättes Kalifornia täiesti vahele! Huvitav on see ka selle poolest, et olen siiani huvitatud liikuvuse, rändamise ja immigrantide teemast.

Sul on olnud mitmeid õppejõu ameti-kohti – kuidas on Su suhe õpetamise ja sinu kui kunstniku tegemiste vahel ?
Õpetamine on mind avatumaks inimeseks teinud. Õppejõuna olen väga teadlik mõju-dest, mis mul õpilastele olla võivad. Teen oma parima, et kunstimaailmaga kursis olla ja et ka mul endal avar lähenemine ja huvi kunsti vastu oleks.
Olen väga õnnelik, et saan elatist teenida kunstist rääkides ja kunsti tehes. See on see, mida ma kõige paremini oskan!

Oled Eestis mitmel korral külalisstuudiotes osalenud – millest see soov?
Mu huvi Eestis külalisstuudiotes osaleda tuli soovist oma tausta kohta rohkem teada saada. Kunst on siinkohal minu jaoks kui õppevahend. Selliselt oli mul võimalus Eestis olles kohe visuaalselt oma kogemuste tulvale vastata. Soovin sidet Eestiga hoida ja kunst on selleks hea juurdepääsutee.

Patrick Kikut “Okupatsioonimuuseum”

New Yorgi Eesti Maja näitusel on sul väljas fotod, mis tehtud Tallinnas. Räägi neist pisut pikemalt.
Need 2 fotot, mis mul Eesti Majas näitusel on, ei ole mõeldud paarina, aga on päris huvitavad koos.
Üks neist on tehtud Okupatsioonimuuseu-mi keldris Tallinnas, kus mitmeid mahavõetud sotsialismiaja monumente on väljas vaatamiseks. Huvitav on fakt, et sellel keldrikorrusel oleval “kunstil” on lastel lubatud ronida ja mängida, samal ajal kui igapäevaesemed muuseumi ülakorrusel on kindlalt iga puudutuse eest kaitstud nagu muuseumi eksponaadid ikka.
Teisel fotol on punane nool. Mind huvitas see, sest see tundus müstiline ja juhatav samal ajal. Punast värvi näeb harva Tallinna tänavail – see punane nool aga juhatas külastajaid tundmatusse keldrikorruse asutusse. Mõlemat fotot koos vaadates on raske vältida viidet poliitilisele kontekstile.

Jaanika Peerna,
näituse kuraator

Näitus “LÕÕM 06 / Kunstidialoog: New York-Eesti” avatakse New Yorgi Eesti Kultuuripäevade 2006 raames 24. märtsil kell 6.30.

Hellar Grabbi “Suur põgenemine” kultuuripäevadel

Kultuuripäevade loengu “Suur põgenemine”, mis käsitleb lahkumist Eestist 1944. a. kui kogu rahvast tabanud traumaatilist sündmust ja isiklikku mälestust, autor Hellar Grabbi sündis Tallinnas 1929. aastal. Ta käis Riikliku Inglise Kolledzhi ja Õpetajate Seminari algkoolis ning ühe talve Reaalkoolis. Koos ema, venna ja vanaemaga põgenes ta vene kommunistliku võimu eest kaks päeva enne Tallinna langemist Saksamaale. Isa, kolonel Herbert Grabbi, lasti maha Norilski laagris süüdistatuna kavas kukutada Eesti Territoriaalkorpuse abil Nõukogude võim Eestis.
Pärast sõda oli Hellar Grabbi pikemaks peatuskohaks Geislingenis asuv põgenikelaager, kus ta lõpetas eestikeelse gümnaasiumi. Ta rändas 1949. a. Ameerikasse, kus lõpetas William Jewell Kolledzhi bakalauruse ja New Yorgis Columbia Ülikooli magistrikraadiga. Grabbi töötas vaheldumisi õpingutega ehitustöölisena ja aastatel 1959-1967 Kongressi Raamatukogus Washingtonis. Hiljem sai temast vabakutseline ajakirjanik ja kirjastaja. Ta oli tolleaegse noorema põlvkonna vaateid esindanud ajakirja Vaba Maa üks toimetajaid (1955-1964), kultuuriajakirja Mana peatoimetaja ja väljaandja (1965-1999), raadiote Vabadus ja Vaba Euroopa poliitika- ja kultuurikommentaator, kirjutades varjunimede all aastatel 1974 -1992 umbes 1300 saateteksti. Alates 1989. a. avaldas ta Eestis ilmuvas ajakirjanduses ligi 150 artiklit, temaga on tehtud ka mitmeid tele- ja raadiointervjuusid. Hellar Grabbi oli esimesi tuntud pa-gulasi, kes külastas korduvalt Eestit juba 1960. ja 1970. aastail, kuni nõukogude võim kehtestas talle viisakeelu. Grabbi pääses jälle kodumaale alates 1988. aastast. Pöördelisel ajal 1989 -1991 tegutses ta Washingtonis lähedases koostöös Eesti iseseisvuse poole pürgivate poliitikutega nagu Lennart Meri, Arnold Rüütel, Endel Lippmaa, Marju Lauristin jt.
Hellar Grabbi on avaldanud raamatud “Vabal häälel. Mõtteid kahesajast eesti raamatust“ (Tallinn 1997), “Tulgu uus taevas. Mõtteid viiekümnest kirjanikust“ (Tallinn 1999) ja “Eestlaste maa“ (Tartu 2004). Ta on tõlkinud M. Djilase teose „Uus klass. Kommunistliku süsteemi analüüs“ (New York 1959), toimetanud A. Küngi raamatu “A Dream of Freedom. Four Decades of National Survival versus Russian Imperialism“ (Cardiff 1980) ja koguteose “Vaba Eesti tähistel“ (Tallinn 2000). Viimasel ajal on ta avaldanud oma mälestusi ajakirjades Looming, Akadeemia, Vikerkaar ja Tuna. Hellar Grabbi on teadaolevalt seni ainus Ühendriikides elav eestlane, kes on saanud Eesti Vabariigilt mõlemad, Riigivapi (III klass) ja Valgetähe (III klass), teenetemärgid.
VES
Hellar Grabbi “Suur põgenemine: märkmeid, mõtteid, mälestusi” on NYE Kultuuripäevade kavas laupäeval, 25. märtsil kell 12. Kuna kahjuks hr. Grabbi ise osaleda ei saa, loeb tema mälestused ette eestlaste noorema põlvkonna esindaja.

* The Front Page pays tri-bute to President Lennart Meri, who passed away on March 14, 2006. The article gives an overview of the life of Estonia’s first President after re-independence. On page 5, where the front page story concludes, are two shorter pieces by Juhan Simonson and Airi Vaga. Mr. Simonson recalls meeting Mr. Meri at Kadriorg, where, along with their spouses, they had coffee and discussed Estonian politics. Mrs. Vaga recalls the way in which Mr. Meri was always open to discuss issues with the editors of Vaba Eesti Sõna, and was always amenable to a casual converstation.
* Ilmar Mikiver discusses the upcoming G8 summit in St. Petersburg in Russia. He questions the real motive of Russian President Vladimir Putin, especially since Mr. Putin has apparently made it clear that the summit will deal with energy. As recent events in the Ukraine have shown, it is possible for Russia, with its energy reserves, to wield considerable power on the matter. Perhaps, as transparent as the conference appears to be, President Bush should not attend the meeting at all, suggests Mr. Mikiver.
* Jüri Luik, the Estonian Ambassador to the United States, writes the eulogy on page 2. He notes how Mr. Meri worked tirelessly, to the point where many junior people would resign or transfer rather than try and keep up. Mr. Meri tried hard to convince the people of Estonia that their place was in Europe, and he was fully there in spirit. But to say that Mr. Meri was out of touch with Estonia as a result was a fallacy. Throughout his work and life, Lennart Meri did everything to make Estonia better. Will someone take up his mantle, or has Estonia lost its last, great man?
* Page 3 has a number of shorted pieces, either with translations of condolences sent by leaders of various countries, or from articles written in major newspapers around the world.
* The Art and Culture page has an interview with Patrick Kikut, whose photographs will be exhibited at the Estonian culture days in New York. Mr. Kikut discusses his photos and his life.

STATEMENT BY THE PRESS SECRETARY

Death of Former President of Estonia
Lennart Meri
The President sends his condolences and utmost respect to the Estonian nation on the death of President Lennart Meri. In his pursuit of freedom, President Meri was a pioneering statesman, an eloquent spokesman, and a proud voice for a country reclaiming its rightful place in the world community of nations. His leadership, convictions, and courage earned him the love of the Estonian nation and the admiration of the world.
A seminal figure in the struggle for freedom, President Meri provided a moral compass to the Estonian people, ably leading them through the challenges that faced an Estonian republic that regained independence after a half-century of oppression. President Meri was a steadfast, strong friend whom we will miss. The American nation mourns with Estonia and our heartfelt sympathies are with all Estonians during this time of loss.
THE WHITE HOUSE
Office of the Press Secretary

Window on Eurasia:

Lennart Meri (1929-2006)
The Passing of the Symbol of the Continuity of Estonia

Paul Goble

Tallinn, March 14 – Lennart Meri, the former president of Estonia who symbolized in his own person the principle of the continuity of that Baltic republic’s statehood, died in his sleep early this morning after a long battle with cancer.
Born on March 29, 1929 — coincidentally the date on which a then very junior U.S. diplomat named George F. Kennan arrived in Estonia — Lennart Meri was the son of one of Estonia’s most distinguished pre-war diplomats and grew up in the Estonian missions in Paris and Berlin where his father, learning not only those languages but English as well to perfection.
When the Soviet Union occupied Estonia in 1940 under the terms of the secret protocols of the Molotov-Ribbentrop Pact signed between the Soviet Union and Nazi Germany the year before, the entire Meri family was arrested and then deported to a village near Sverdlovsk. There, the 12-year-old Lennart perfected his Russian as he made friends with local children and picked potatoes to feed his family.
After the war, Lennart Meri returned with his family to Estonia where he studied at the University of Tartu, subsequently becoming a broadcaster, a film maker, and a writer but in every case using his remarkable talents both for using language and making friend to play what he called “his little games” to present Estonia and Estonians to a broader world.
Like other Estonians living under occupation, Lennart Meri often was put in the position of having to choose between withdrawal from the public sphere – something that was not part of his nature – and among options, most if not all of which entailed risks of being used by the enemies of the Estonian people and the Estonian state.
Because he took those risks, he was regularly accused of having worked for the wrong people. But because he was far more clever than those who sought to exploit him, he invariably succeeded in turning the tables on them, typically in ways that they did not expect and always to the benefit of his country.
When in the 1980-s Estonians launched their drive to recover de facto what they had never lost de jure, Lennart Meri was one of the participants in this effort who represented the link between pre-occupation Estonia and this rebirth. Indeed, a consciousness of this link was something that informed both his actions and his statements to the end of his life.
As this effort intensified, Lennart Meri served as Estonia’s foreign minister regularly travelling to the capitals of the world with his Latvian and Lithuanian colleagues to force the world to focus on what was happening in these countries and to convince world leaders that they should stand up to Mikhail Gorbachev and support Baltic independence.
After the August 1991 coup in Moscow which opened the way for Estonia to resume her proper place in the international scene, Lennart Meri continued first as foreign minister and then after a brief spell as Estonia’s ambassador to Finland – yet another country whose language he spoke brilliantly – Lennart Meri was elected and then reelected president of his country.
As a result, Estonia in the 1990s had one of the oldest presidents – symbolizing the continuity of Estonia with the pre-war republic – in Europe, even as it had one of the youngest prime ministers, Mart Laar, who stood for Estonia’s desire to look beyond the Soviet occupation not just to the past but also to the future.
While serving as president, Lennart Meri helped to negotiate the withdrawal of Russian troops, oversaw what many have called Estonia’s economic miracle, and reminded Estonians and the world of why their country and its uninterrupted existence as a state from 1918 is important not only for them as a historical fact but for the world as a guarantee of the future.
Lennart Meri has already been the subject of several biographies and there will be more to come his achievements in the all the various spheres of his activity are simply too important for it to be otherwise. But there is one aspect of his life which those of us who were privileged to know him personally must make sure is recorded before people have time to forget.
Lennart Meri had an amazing ability to make friends, to reach out to people be they presidents or the poorest of his countrymen, literary scholars and filmmakers or those who had never read a book in their lives, and to those who began with a basic affection for Estonia and those who had a different set of feelings.
The author of these lines was among those who was privileged to know Lennart, as he was invariably called by his friends regardless of the office he was holding at the moment, for more than 15 years I first met him in Copenhagen on August 15, 1990, when he served as Estonia’s foreign minister and I was director of research at Radio Liberty.
I had flown up to the Danish capital with Toomas Hendrik Ilves, then head of the Estonian Service at Radio Free Europe and later Estonia’s ambassador to Washington and foreign minister, to meet Estonian Prime Minister Edgard Savisaar and Lennart Meri.
That is a meeting I will never forget, not so much for its content, as important as that was to be for me when I returned to the State Department several weeks later to work on the desk for Estonia, Latvia and Lithuania, but rather for what happened at the very end of that session.
The two Estonian officials had an earlier flight back to Helsinki from where they would travel by boat to Estonia than we did back to Munich. As the two Estonian officials gathered up their things, Lennart scurried about gathering up into his briefcase all the bananas in the bowls of fruit put on on the tables of that elegan room.
As he did so, he grinned at me. I did not fully understand just what that grin meant until I moved to Estonia two years ago. But there I quickly came to understand why Lennart had done as he did. In Soviet times, Estonians could not buy bananas, and unless they were able to travel to Moscow or beyond the borders of the Soviet Union, many of them had never actually held a banana in their hands. Lennart simply wanted to take bananas home to his daughter.
Now, with Estonia a full member of NATO and the European Union, Estonians can get bananas and much else besides . Indeed, one often sees Estonian students eating bananas on the street. But many of them probably have no recollection of the times when that was not possible.
During one of the last times I visited Lennart in his hospital room, I told him that rather than bring him flowers, I would prefer to bring him a banana. He grinned at me and nodded — his illness had already prevented him from speaking. But he knew just what I was referring to and why it was important.
Now Lennart is gone. Along with so many others, I have lost a very dear friend. But I will never look at a banana or indeed many other things without thinking of the man who played such an important role not only in maintaining the continuity of his own country but in the lives of so many others, including my own.

Estonia’s Face

VES – As political leaders around the world remember Lennart Meri, it becomes apparent that he was not only the first President of re-independent Estonia, helping to stress the continuity of the Estonian republic established in 1918, but also modern-day Renaissance man.
“Meri was one of those who created the newly independent Estonia. He, as the first president, gave the freedom of Estonia a face. Estonia became known throughout the world through him,” said Finnish Prime Minster Matti Vanhanen, who knew the president personally.
Latvian president Vaira Vike-Freiberga said “having witnessed the worst, he was not cynical about human nature, only clear-headed, prudent and alert.”
Before entering politics, Lennart Meri studied history at the University of Tartu, worked as a theater dramatist and, later, as a producer of radio plays and films.
Among his most well-known films is the 1977 documentary “The Winds of the Milky Way,” describing the lives of Finno-Ugric people, which won a silver medal at the New York Film Festival but was banned in the Soviet Union for its culturally sensitive content.

Sulge aken