Jõekääru võrkpallilaager toimus 23.-30. juulil Udoras, Ontario, Kanadas. Neljanädalane suvelaager ja nädalapikkune võrkpallitreening on toimunud juba aastaid ja on kuulsust kogunud üle riigipiiride ja mujal eestlaste seas.
Selle aasta võrkpallilaagrisse kogunes üle 55 võrkpalluri, nende seas 30 uhiuut pallimängijat ja nii mõnedki neist tulid kohale Ameerika Ühendriikide erinevatest osariikidest: New Jersey’st, New Yorgist, Connecticutist, Georgiast, Kentuckyst, Massachusetsist, New Mexico’st.
NJ ja NY noored võrkpallurid on NY Eesti Kooli vilistlased, 5 tüdrukut. Koos tehti plaane laagrisse sõita ja veeta aktiivne spordinädal 6 tundi päevas palli mängides.
Laagrikoht Jõekäärus on piirkond, mis meenutab Eestit: loodus, ehitised, eesti nimedega tänavad: Kalevi, Sulevi, Vambola jne, eesti keelt kõneldi taredes ja köögis, kontoris ja võrkpalliväljakutel.
Laagriliste igapäevane graafik oli tihe: alates kell 7 äratusega, seejärel virgutus ja lipuheiskamine, marss pikkuse järjekorras hommikusöögile ja kell 9 hommikul olid laagrilised võrkpalliväljakutel, kus lõunasöögini sporti tehti. Peale lõunat oli tunnine puhketund – ja mida ma lastelt kuulsin ja ka ise treenerina kogesin – see oli hädavajalik, et jõudu ja energiat koguda, et pidevale tempole vastu pidada. Kell 3 algasid uuesti treeningud kas liiva- või muruväljakutel. Õhtupoolse treeningu lõpuks kogunesid kõik grupid, kaasa arvatud instruktorid, liivamänguväljakutele ja pallivõitlus toimus kõikide vanusegruppide, vanuste ja tasemete vahel ja üheskoos, ja seda peaaegu õhtusöögini välja.
Minul endal oli võimalus instruktorina kaasa lüüa. Kaua aega tagasi mängisin Eesti noortekoondises võrkpalli. Jõekääru võrkpallilaager pakkus uue sissejuhatuse sporti üle pikkade aastate praktiseerida ja reegleid meelde tuletada, ja seda huvitavat mängu lastele tutvustada. Võrkpallitreenerite vägesid ja grupppe organiseeris kauaaegne võrkpallilaagri hing ja süda Taimo Ilves. Noored laagrilised olid pidevalt tegevuses treeningute ja seltsieluga.
Õhtuprogrammi mahtusid veel saunad, basseinid ja magamaminemiseks valmistumine. Öörahu oli vastavalt vanusele. Laste järgi vaatasid kasvatajad, kes laagrilisi lipu heiskamisele ja langetamisele viisid ja üleüldist korda valvasid. Meie NY ja NJ lastele olid “tare” elamused: ööbimine, kasvatajate lood, tegevused, uued sõprused põnevaks kogemuseks. Laagri direktriss Elli Kipper ja tema meekond hoolitsesid laagriliste eest ööpäevaringselt.
Võrkpallilaager, nagu iga sport, on pingutus ja eneseületamine, vigastusi proovitakse vältida, aga käivad asjaga kaasas. Laagri esmaabi eest hoolitses Eva Ensmann, ja mõnedel päevadel oli plaastreid rohkem vaja kui teistel. Plaastrid olid nõutumad nooremate laagriliste seas. Vahepeal oli vaja ka päikesepõletusi ravida ja muud esmaabi pakkuda, patsiente jätkus igas vanuses.
Laagri kokad tegid fantastilise töö! Menüü oli mitmekesine ja tervislik – peakokk võrkpallinädala ajal oli Liisa Novek. Suured tänud pererahvale maitsvate sööki-de eest! Söögiajad olid alati meeleolukad: laagri manageril Thomas Olvetil oli igal hommikul üks nali varrukast võtta ja iga päev toimus inspireeriv võistlus: kas valiti kõige sportlikum, motivee-rivam, abivalmim jne laagriline.
Laagri asja-ajaja Kristina Lillakas ajas asju nii väljakutel, köögis, saalides kui ka taredes, ta ajas paberite asju ja vahendas igapäevaseid tegemisi. Neljanädalase suvelaagri organiseerimine pole lihtne, suured tänud kõigile, kes oma aega pühendasid, tahtmist ja jõudu väga edukale laagrile panustasid.
Kompliment laagri organiseerijatele: laagrilistel oli hea ja huvitav olla, koduigatsuseks polnud mahti ja põhjust. Kompuutreid ja nutitelefone laagrisse ei soovitatud tuua, sama kehtis ka snäkkide kohta – laagrilised puhkasid meediast ja ebatervislikust toitumisest. Lastevanematel on süda rahulikum, kui teatakse, et nende lapsed on heades kätes, pidevalt ennast arendamas sportlikult, sotsiaalselt, eluliselt (lapsed pidid enda järel koristama ja ka peale sööke nõud ära pesema).
Jõekääru laagri tegemistest räägitakse meie peres ja sõpradega, lapsed kasutavad Jõekääru sõnavara ja plaanivad 2023 suve, ja nad tahavad laagrisse tagasi minna vähemalt kaheks nädalaks.
Ave Kaegi
