Rea Raus
12. augustil 2022 valiti Sõrves Torgu Kuningriigile taas kuningas, igavikuradadele lahkunud Kirill I (Kirill Teiter) järglasena. Seda sõna otseses mõttes, sest uueks kuningaks sai Kristian Teiter. Tseremoonia toimus Sõrve säärel, mis nii kohalikke kui ka kaugemalt uudistajad sellele meeleolukale sündmusele kaasa elama tõi. Pole ju kuninga valimine sündmus, millest igal aastal osa võiks saada.
Torgu Kuningriik on kestnud juba 30 aastat, omamoodi huumoriga vürtsitatud plaan riik luua tõukus asjaolust, et Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel pärast Nõukogude Liidust välja-astumist, “unustati” Torgu vald ära. Kohalikud ei lasknud nina norgu, vaid tegid selle asemel oma kuningriigi, mille esimeseks monarhiks valiti Kirill Teiter, kes siis kohaselt Kirill I-ks nimetati. Lipuks sai sinimustvalge värvikombinatsiooniga ristilipp ning vapiloomaks tigulohe. Veebilehel selgitavad kuningriiklased selle imelooma tausta nii: “Torgu armas vapiloomake Tigulohe on tagasörulaste tahtmise järgi sündinud ristand viinamäeteost ja kohalikust “Iide vallalohest”. Neil mõlemal on ka omad kohalikud seosed kuninglikele sümbolitele omase siniverelisusega. Vallalohe pärineb kuni 2017. aastani Torgu vallamajana kasutatud nn Bulla maja frontoonilt. See kena hoone koos sepistatud lohega (draa-kon, täpsemini basilisk) valmis Iide külas 1905. aastal, tsaar Nikolai II kuulsa perepiltniku Carl Oswald Bulla ning tema tagasörulasest abikaasa Christine Juliane Keselbergi suvemajana. “
Kõige viimase sümbolina sai riik endale riigihümni “Oo, Sõrvemaa”, nimelt 2019 aastal. Muusika autoriks on helilooja Peeter Vähi, kes ise ka kohapeal suvitab ja sõnad seadis Õie-Maria Tehu.
Kuningriigi algatajad osalesid omal ajal aktiivselt ka poliitikas, Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel. 1992. aastal õnnestus neil saada Riigikokku 8 saadikukohta.
Ühesõnaga – üks tõsine asi, see Torgu kuningriik.
Nali naljaks, aga hoopis sügavam iva on sellise “omariigi” sees peidus. Täna, kus globaalsed võimu- ja majandusahelad igast kandist kärisevad ning teada annavad, et suured, tsentraliseeritud süsteemid kaua ei kesta, on pisikese, oma riigi loomisel hoopis rohkem sisu kui pealtnäha võiks paista.
Mitmed rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased on ammu välja toonud, et jätkusuutlikkus püsib eelkõige mitmekesistel, kohalikel ja väikestel süsteemidel. Rõhutatakse vajadust lokalismi, isemajandava ja välissuhetest vähem sõltuvate kogukondade järele. Järjest rohkem räägitakse nii teaduses kui poliitikas vajadusest tugevdada kohalikku majandust, kohalikku väikeettevõtlust kuni oma raha taaskehtestamiseni välja. On ju raha paratamatult majanduse, aga seega ka ühiskonna vereringe. Täna toimivad süsteemid viivad inimeste raha paraku kiiresti kogukondadest välja. Suured kaubandusketid, korporatsioonid, mille peakontorid ja kasumikorjajad asuvad teinekord teisel mandrilgi, tõmbavad tolmuimejana raha sinna, kus asub nende keskus. Kui selline raharinge on loodud väikeseid kogukondi verest tühjaks laskma, tuleb tõsiselt mõelda süsteemse muutuse peale. Oma raha võimaldab suurendada kohalike majandustehingute arvu, pannes raha ringlema eelkõige oma kogukonnas ning tekitades sellega ise toimetuleva, pisikese majandussüsteemi. Seda muidugi eeldusel, et kogukonnas on kriitiliselt vajalik arv ettevõtteid, elanikke, kes omavahel erinevad kaubavahetustehinguid teevad. Kohalikku raha on käibele võetud mitmes riigis ja kogukonnas, küll enamasti turismiatraktsiooni või meene rollis. Samas, 2012. aastal võeti Inglismaal, Bristolis, kasutusele Bristoli nael, mis reaalselt maksevahendina kohapeal kehtis. Kohalik raha oli üsna aktiivses kasutuses piirkonna elanike ja ettevõtete hulgas, tänaseks on sellest võrsunud uus, Bristol Pay- nimeline kohaliku vääringu platvorm. Pole siis imestada, et ka Torgu Kuningriigis, kus teiste seas elab kestliku arengu valdkonnas tuntud tegija, Kaupo Vipp (mitmete raamatute autor), oma valuuta – taaler – kehtima pandi.
Maal, väiksemas kogukonnas, looduse keskel elades, saab varem või hiljem selgeks, et ressursse lõputult laristada ei ole võimalik ega vajalik. Taas tõuseb rohkem ausse kvaliteet, mitte kvantiteet. Viimane on domineerinud majanduses liiga pikka aega, surudes toodete omahinna alla, läbi looduse ja inimeste üha suurema ja julmema ekspluateerimise. Üks põhjus, miks me niikaugele jõudnud oleme on, et me lihtsalt ei näe ega tea, kust ja millise tegeliku hinnaga meieni erinevad tooted jõuavad ega ausalt öeldes, vahel ei hooligi. Side teiste olenditega, kellega ma seda planeeti siin jagame, ja loodusega üldiselt, on urbaniseerunud ühiskondades katkemas olematuks. Just lokaalne, looduslähedane, reaalse elu piire arvestav, kogukondlik elu on siin üheks lahenduspunktiks.
Mnjah, on ju vana inglaste ütlus seegi, et me pole tegelikult nii rikkad, et odavaid asju osta. Ilmselt seetõttu istub minugi elutoas iidvana puhvetkapp, mis enam kui sada aastat tagasi meistri poolt tehtud ja tänaseni truult meie peret teenib. Lühikese elueaga ja kemikaalidega kokkumätsitud saepuruplaadist toote asemel. Meistrit teadis ja hindas terve suguvõsa, tema tehtud mööblitükkidel oli hing sees, mida hoiame siiani. Puu, mis puhvetiks ümber sündis, valiti hoolikalt ning langetati samuti õigel aastaajal. Ikka selleks, et see tulevane kapp kauem vastu peaks. Kuidas üks kuningriigi lugu puhvetkapi hingeeluni jõudis – eks see jäägu iga lugeja edasi mõelda.
Maailma probleeme ei lahenda korraga ja igal pool, keskkonnaga arvestavam ning inimesi hindavam tulevik saab alguse ikka oma koduõuelt. Kui seda targasti teha, siis võib Torgu Kuningriik olla meile kõigile eeskujuks, mitte lihtsalt lõbusa uudise allikaks. Mina igatahes vahetan lähiajal mõned eurod Torgu taalri vastu. Lipp seisab juba laual.
Kes tahab Torgu Kuningriigi tegemistel silma peal hoida, saab seda lihtsasti teha näiteks veebis https://www.torgukuningriik.com/ või Facebooki lehel https://www.facebook.com/TorguKuningriik .