Kalev Vilgats, ajakirjanik
Augustis pidas Keskerakond oma kongressi ning Eesti poliitikataevasse ilmus uus täht – Parempoolsed. Eesti 200 sai pidama oma reitingu kukkumise ja valmistub tõenäoliseks juhivahetuseks.
Keskerakonna kongressi suur eripära varasematega võrreldes oli see, et üle kuue aasta esitati Jüri Ratase kõrvale teine esimehekandidaat Jaan Toots.
Enne kongressi sõitis Toots kaks nädalat mööda Eestit ringi ja tegi enda tutvustuskampaaniat. Ta arvas, et hääled erakonnas jagunevad tema ja Ratase vahel pooleks. Oma kandidatuuri seadmise põhjuseks nimetas Toots asjaolu, et Keskerakonnal pole läinud hästi, pooleteise aasta jooksul on välja astutud kahest valitsusest. Ratasele ei sobinud enam Isamaa ja EKRE, siis ei kõlvanud Reformierakond, mis lõi olukorra, kus keegi ei üritanudki Ratasega valitsust teha, kuna talle ei kõlvanud keegi.
Toots heitis vastaskandidaadile ette otsuste langetamist väga kitsas ringis ning soovis tõsta erakonna juhatuse ja vajadusel volikogu osa otsustamisel. Tootsi eesmärk oli taastada erakonna leht ja panna käima raadiosaade. Ta soovis elavdada erakonna tegemisi maapiirkondades ja suurendada noorte arvu.
Tootsi vastasrind vaatas meest arusaamatuses. Tootsi tulek Tartumaa keskerakondlaste etteotsa tõi kaasa nõiajahi oma erakonnast Tartu abilinnapeade Monica Ranna ja Madis Lepajõe vastu. Viimane neist haigestus tõsiselt ja lahkus meie hulgast. Toots saavutas selle, et ülikoolilinnas tavapäraselt üks võimupartnereid olnud Keskerakond sattus opositsiooni ja on seal siiani.
Ei olnud ka hääled erakonnas pooleks, nagu oletas ekslikult Toots. Esimehe valimistel anti Ratase poolt 470 ja Tootsile 201 häält. Ratas teatas, et erakond jätkab vanal kursil, mingeid suuri muudatusi pole vaja teha. Ometi peab Keskerakonna juht arvestama sellega, et kolmandik hääletanutest teda ei toetanud, järelikult on erakonnas selgelt olemas vastasrinne, kes ei pruugi praeguse parteipoliitikaga nõus olla.
Keskerakond rähkleb endiselt kolmanda koha pärast reitingutabelites, olles jäänud alla nii Reformierakonnale kui EKRE-le. Omastamises kohtu all oleva endise ministri Mailis Repsi kohtuasi ei lisa Keskerakonnale plusse ja äsja virutas parteile pussi selga nende veteranpoliitik, riigikogu liige ja narvakas Mihhail Stalnuhhin.
Ta teatas portaalis Slavia, et punamonumentide mahavõtjad on fašistid, Eestit juhib fašistlik valitsus ja kõik demokraadid, liberaalid, reformistid, parempoolsed on talle nüüd tavalised reafašistid. Postimehele ütles Stalnuhhin, et väljendas enamiku narvakate arvamust ja hoidis end väljendustes isegi tagasi. Keskerakonna juhatus mõistis Stalnuhhini avalduse hukka ja lubas võtta arutusele mehe erakonnast välja heitmise.
Postimees nõudis koguni juhtkirjas Stalnuhhini erakonnast välja heitmist, kui Keskerakond soovib jääda püsima, sest ei saa sallida poliitikut, kes sisuliselt kutsub üles Eestit denatsifitseerima nagu Ukrainat. Keegi ei keela sõjas langenute mälestamist, kuid ilma putinistliku ideoloogilise soustita.
Teisipäeva õhtul otsustaski Keskerakonna juhatus Stalnuhhini erakonnast välja visata. 27 aastat erakonda kuulunud Stalnuhhin teatas oma poliitilise karjääri lõppemi-sest ja otsusest enam mitte ühtegi erakonda astuda. Küll jääb ta märtsivalimisteni riigikogu liikmeks.
Parempoolsed viisid üldkogul lõpule erakonna moodustamise, valides esimehe, juhatuse ja revisjonitoimkonna. Demokraatiat mängima ei hakatud ning esimehekandidaate oligi vaid üks – endine riigi peaprokurör Lavly Perling. Ta ütles, et Parempoolsed sündisid äratundmisest, et kogu Eesti poliitmaastik on vasakule viltu. Nüüd jooksevad juba mitmendat päeva teleris Parempoolsete reklaamid, kus nad lubavad viia Eesti tasakaalu.
Eesmärk olevat jõukas, äge ja nõudlik Eesti – mõistku nende sõnade all igaüks mida tahab. Kõik Parempoolsete lahendused tulenevat nende maailmavaatest.
Tähelepanu keskmes on majanduskasv ja Eesti inimeste jõukuse suurendamine. Majanduspoliitikas soovitakse pakkuda alternatiivi toetustele ja raha lauskülvamisele. Haridusse ja tervishoidu tuleb tuua rohkem konkurentsi ja erarahastust, langetada maksukoormust ja kärpida riigisektorit.
Parempoolsed tunnustavad Euroopa Liidu tugevust tänu neljale põhivabadusele, kuid peavad oluliseks liikmesriikide eripära säilitamist ning igal elualal ei tohi Brüssel administratiivselt sekkuda. Nii et igaühele midagi, kuidas härrased soovivad.
Poliitanalüütikute arvates on Parempoolsed tunginud Reformierakonna segmenti, kus on juba ees Eesti 200, kelle juhatuse liikme, Viimsi vallavolikogu esimehe Lauri Hussari arvates on Parempoolsed Isamaa trauma ja erakonna taust on seotud Isamaaga. See ei ole suur avastus, sest Parempoolsed eraldusidki Isamaast.
Parempoolsete tõsine mure on tuntud nimede-nägude vähesus, õigemini, neid peaaegu ei olegi. Riigikogu valimised on 5. märtsil ja Parempoolsetel ei pruugi jätkuda aega, et pugeda valijate hinge ja endale suuremat toetust leida.
Eesti 200 on samuti mõneski mõttes hädas. Alles äsja suutsid nad pidurdada oma reitingu kukkumist, kuid sellise positsiooni taastumist, kus nad võistlesid EKRE-ga teise koha pärast Reformierakonna järel, ei ole praegu näha.
Eesti 200 üldkogu toimub 15. oktoobril ja sellel valitakse taas erakonnale esimees. Arvatakse, et toimub katse asendada Kristina Kallas kellegi teisega vaatamata tema üldiselt tublile tööle. Mõttes liikuvat erakonna maailmavaatelise kursi nihutamine, et haarata Parempoolsete valijaid.
Kallas ise kuulutas, et erakonna eesmärk on teha riigikogu valimistel selline tulemus, mis võimaldaks nõuda peaministri kohta.
Tegelikult näeksid paljud Eesti 200-s, et Parempoolsed nendega punti tuleksid, kuid vähemalt esialgu ei ole see soov mõeldud täituma. Näiteks Eesti 200 juhatuse liige, reklaamiärimees Marek Reinaas ei välistanud Postimehele, et Parempoolsete poliitikud kandideerivad lõpuks Eesti 200 nimekirjas. Ent siis pole erakonda Parempoolsed küll vaja.
Siiski jääb jutt Kallase võimalikust välja vahetamisest spekulatsiooni tasemele. Peab ju erakonna esimees olema valmis kandideerima peaministriks ja võimaluse avanemisel selle ameti vastu võtma. Ajakirjandust jälgides võib praegu oletada, et Eesti 200 üldkoguni jääva kuu aja jooksul kirjutatakse sellest mitte väga selge orientatsiooniga erakonnast veel palju.
Eesti 200 puhul on räägitud, et nad teevad silma president Kersti Kaljulaidile.
Viimati oli sellest pikemalt juttu Postimehes (29.08), kuid kohe järgnes eelmise presidendi büroo avaldus, milles kinnitati, et Kaljulaid ei kaalu praegu Eesti poliitikas kaasa löömist. Sahinad räägivad, et ta jälgivat mitut rahvusvahelist ametikohta, mis tulevad lähiajal täitmisele.
Kaljulaid, kes presidendiks valiti hädakandidaadina annab endale aru, et tema populaarsus rahva hulgas ei ole nii suur, et jalaga uksi avada. Kallase puhul võib ette jääda tema sotsiaaldemokraatlik taust, sest just sotside ridades kandideeris ta riigikokku 2015. aastal.
Kuigi Eesti 200 tegi uustulnuka kohta kohalikel valimistel päris hea tulemuse, on nendegi häda tuntud nimede nappuses, mistõttu pole parlamenti pääsemiseks vajaliku viie protsendi häälte künnise ületamine üldsegi kindel.
Nii Keskerakonnal, Parempoolsetel kui Eesti 200-l tuleb enne märtsi kõvasti pingutada.
Norstati viimase avaliku arvamuse küsitluse tulemuste järgi ei ole erakondade edurivis suuri ümberpaiknemisi oodata. Reformierakond on kaotanud paar protsenti, kuid juhib 32,5-protsendise toetusega. EKRE poolt oleks 22,8 protsenti valijaid ja nemad on oma toetust veidi kasvatanud. Keskerakond püsib kolmandal kohal 16 protsendiga. Eesti 200-t toetab 9,3, Isamaad 8,1, sotse 7,8 protsenti küsitletutest. Kõige lõpus lohisevad rohelised 1,7 protsendiga.
