Eesti ajakirjanduses ilmuvad artiklid on sageli mõtlemapanevad. Näiteks ajakirjanik Priit Pulleritsu “Kes ei peaks valima?” 23. novembri 2010 Postimees.
Artiklis käsitleb autor Eestist lahkunud inimeste ebamoraalset õigust valida. Õigupoolest teeb Pullerits vahe vahele Eesti Vabariigis ja väljaspool seda elavatel kodanikel. Lähtudes aga Eesti põhiseadusest ja vaimust, siis pole elukoht kuidagi seotud valimisõigusega. 29. novembril 2010 teatas Eesti Vabariigi siseministeerium mulle, et Eesti Vabariigi kodanikuna on mul võimalik 6. märtsil 2011 toimuvatel Eesti Riigikogu valimistel hääletada Eesti suursaatkonnas Stockholmis.
Kui käsitleda objektiivselt ja õiglaselt Eestist lahkumise põhjusi, siis nn. väliseestlaste kodumaalt lahkumise peamine põhjus oli hirm tuleviku eest ja turvalisuse pärast.
Need 25 000 kodanikku, kes pärast Eesti taasiseseisvumist on asunud alaliselt elama Soome, läksid enamuses sinna tööpuuduse tõttu Eestis. Soomes töötades on nad aastatega aidanud rahaliste panustega kaasa Eesti arengule ja vähendanud sotsiaalseid pingeid.
Väliseestlased omakorda olid need, kes poole sajandi jooksul hoidsid oma tegevusega aktuaalsena Eesti omariikluse taastamise ja seda eriti rahvusvahelisel tasandil.
Kui tuli aeg, siis lõid väliseestlased kaasa Eesti iseseisvuse taastamisel ja ka riigi ülesehitamisel.
Aktiivselt osaleti Rootsis humanitaarabi korraldamisel Eestisse ja ka Rootsi–Eesti vaheliste sõprussuhete arendamisel kohalike omavalitsuste ja eriti organisatsioonide tasandil.
Paljudel Eesti linnadel on Rootsis (ja USA-s – toimetus) sõpruslinnad, minu kodulinnal Rakverel näiteks Sigtuna ja nende koostöö on väärt eeskuju.
USA-s tegutses selle vajaliku Eestile suunatud abiga aktiivselt Walter Yllo (jt – toim.). Tema panust eriti Tallinna Tehnikaülikooli vajalikule “ülesehitamisele” ja ka suurt panust Eesti hariduse heaks suunatud abile, hinnati Eestis kõrgelt.
Ometi ei saa me unustada, et kõik oleneb inimestest, nende enda positiivsest suhtumisest ja arusaamisest omavahelise koostöö vajalikkusest.
Nii ongi raske aru saada Priit Pulleritsu mõttekäigust valimistel osalemise moraalse külje üle. Kas ta ajakirjanikuna seab kahtluse alla ka nende inimeste õiguse osaleda valimistel, kes tööpuuduse tõttu on Soome läinud?
Kui Pullerits väidab, et välismaal elavad eestlased on Eestiga sideme katkestanud, siis on tal küll napp ettekujutus sellest, millega väliseestlased jätkuvalt tegelevad.
Kas Pullertisu artiklist peaks välja lugema soovi tekitada põlgust ja alavääristavat suhtumist välismaal elavatesse kaaskodanikesse?
Muide, imelikke hoiakuid nii kodankondsuse kui valimisõiguse suhtes on Eestis ilmnenud varemgi, kui kõne all on nn. väliseestlased. Meenutagem, et pärast iseseisvuse taastamist oli Eesti Ülemnõukogus arutlusel väliseestlaste valimisõigusest ilma jätmine. Hääletamisel läks see läbi, kuid lõpuks otsust siiski muudeti.
Tookord võideldi järjekindlalt Eestis elavatle vene rahvusest mittekodanikele valimisõiguse andmise eest ja võitluse esirinnas oli tollane juhtiv rahvarindlane Rein Veidemann, kes praegu tegutseb Postimehe kolumnistina.
Kohane on meelde tuletada, et Rahvarinde kava ja Edgar Savisaare soov oli anda kõigile Eestis elavatele muulastele Eesti Vabariigi kodakondsus ja taasiseseisvunud riik nimetada Kolmandaks Eesti Vabariigiks.
NN. kolmanda vabariigiga oleks antud legitiimsus ka Eesti NSV-le.
Paljugi on selgusetu selle aja Edgar Savisaare tegevusest.
Näiteks, miks saatis Savisaar USA senaatorile Alan Dixonile 5.veebruaril 1991 kirja, milles taotles mitte riikide, vaid Eesti, Läti ja Leedu tollase valitsuse tunnustamist ja tegi maha baltlaste organisatsiooni Ameerikas kui baltlaste huve mitteesindava?
Sellest kirjast kirjutas 1991. aasta 13. veebruari Postimees.
Millist mõju avaldas Priit Pulleritsu artikkel?
Välismaal elavad eesti Vabariigi kodanikud tunnevad ennast õigustatult solvatuna.
Ent kindlasti leidub Eestis inimesi, kes jagavad Pulleritsu suhtumist.
Minu meelest on moraalsetel kaalutlustel valimistel mitteosalemine absurd.
Nüüd, mil president Toomas Hendrik Ilves on välja kuulutanud selle nn. allikakaitseseaduse, oleks sobilik, et Pullerits seaks küsitavuse alla oma endiste kolleegide, praeguste Riigikogu liikmete moraali, kes selle seaduse poolt hääletasid.
Muidugi ei saa me olematuks teha erinevusi kodu- ja väliseestlaste vahel, mida on tekitanud 50 aastane lahusolek, elu erinevates ühiskondades ja väärtushinnangutes.
Sellest on tekkinud nii mõnedki tülid ja erinevad arusaamised välis- ja kodueestlaste vahel, aga põhjusi on siiski rohkem.
Oma eluloo raamatus “Punane ja sinine”, mis ilmus 2010. aasta kevadel, viitab Marju Lauristin äraläinute ja kojujäänute emotsionaalsete kogemuste erinevusele.
Äraläinud siinse Eesti reaalsusega tegelikult kontakti ei saanudki juba seeõttu, et Eestis suhtusid paljud neisse väga tõrjuvalt, tekkis barjäär ja koguni vaen.
Kindlasti on nõukogude ajast pärit negatiivne hoiak väliseestlastesse oma mõju avaldanud.
Kunstliku vahetegemise välis- ja kodu-eestlaste vahel lõpetamise poolt on sõna võtnud ja kirjutanud kirjanik Jaan Kaplinski, õppejõud Vahur Made, julgeolekuanalüütik Erik-Niiles Kross ja akadeemik Arno Köörna.
Pärnu Postimehe arvamustoimetaja Kalev Vilgats on kirjutanud tohutust väliseestlaste rollist Eesti iseseisvuse taastamisel, mida ei tohi unustada. Samuti on Vilgats nimetanud, et Eesti tollased tegelased kraaklevad omavahel, kes tegelikult tõi Eestile Moskvast vabaduse ja üksmeelsed ollakse vaid teatud seikade mahavaikimisel.
Priit Pulleritsust oleks oodanud enamat, kui katset diskrimineerida teatud osa Eesti kodanikke. Eesti on rahva arvult liiga väike, et kuulutada välismaal elavad kodanikud mitte võrdseks Eestis elavate kodanikega.
Nii teeb Pullerits Eesti veelgi väiksemaks.
Politoloog Iivi Anna Masso nimetab Pulleritsu kirjutist üheks “madalate motiivide loogikaks”.
Eestist lahkunute valimistel osalemise õiguse diskrimineerimisega osutatakse Eesti riigile ja rahvale karuteene.
Pulleritsu kirjutatud artikkel rahvuslikku leppimist küll ei soodusta.
Joel Haukka, Stockholm
