Elin Toona: Paadipõgenike järglased on osa Eesti tulevikust

Paadipõgenike jaoks oli suurim aare meie kultuur, mida oleme austanud tänaseni.

Rahvad tõusevad ja langevad, kuid alati on oluline jätta midagi ellujääjatele.

Kui kaotame Eesti, pole meil kellelgi enam kodumaad.

Eestist eemal elab hinnanguliselt kuni 200 000 eesti juurtega hõimlast. Küsitlused näitavad, et 80 protsenti neist soovib osaleda meie ühises tulevikus, ütles paadipõgenike mälestuspäeva kõnes kirjanik Elin Toona.

Kui mul paluti rääkida 1944. aasta põgenemisest, meenus pikk mudane tee läbi metsa, kus oli täpselt nii palju valgust, et näha taevast ja aegajalt päikesekiiri puude vahel. See mälupilt tuletas mulle meelde, kuidas me vaatame asju erinevalt, kui valgus muutub.

Olin kuueaastane, kui me metsa põgenesime – 1944. a. märtsipommitamise eest. Peavarju leidsime Saunja Mõisas, suures toas, täis põgenikke, igaüks istus oma pampude hunnikul. Naised veetsid päeva köögis süüa valmistades.

Õhtul jõudsid mehed kohale. Ilmselt metsavennad. Kuulsime neid tagaukse juures saabastega trampimas, köhimas ja kindaid kokku löömas. Nende sügavad mürisevad hääled segunesid naiste erutatud jutuvadaga, pooleldi sosistades, pooleldi naerdes, rõõmust üksteist jälle nähes.

Mehed olid habemes, karmi välimusega, riided jääst kanged ja ihuliikmed nagu tardunud. Naised aitasid neil lahti riietuda; märjad mantlid, sallid ja kõrvaklappidega ushankad. Kõik istusid ümber laua, et süüa, mida naised olid päeva jooksul keetnud ja küpsetanud. Samal ajal kui nad sõid, istusin ma laua all ja hoidsin pilku vanaema kingadel. Tema oli minu turvalisuse sümbol.

Ikka veel Saunjas. Võõrad naised olid mind köögist välja kamandanud. Olin hirmul, läksin otsima vanaema. Astusin tagauksest õue, päris paanikas.

Lumi juba sulas. Ma leidsin sulava jääkihi alt lumikellukesi. Päike paistis läbi filigraansete jääkristallide, ja valgustas valgeid kroonlehti, rohelisi varsi ja musta mulda. Mulle näis, nagu tilguks taevast külma kulda. Kükitasin seal kaua, kuni vanaema mu kõrvale ilmus. «Ah, seal sa oled,» ütles ta. «Ma olen sind igalt poolt otsinud.» Sain aru, et olin vahepeal kartmisegi unustanud.

Valgus oli muutunud. Nägin kõike jälle teisiti. Mu suurim rõõm oli, et mind oli otsitud.

Tänavu suvel läksin ma sõpradega otsima sama Saunja mõisa, kus olime end 1944. aastal turvaliselt tundnud, kaitstuna ümbritsevatest metsades ja soodest. Meie turvalisest varjupaigast oli järel vaid nõgestesse kasvanud kivihunnik.

Samal 1944. sügisel tuli naaber meie uksele. Ütles, et põgeneb Rootsi ja jättis meile oma välisukse võtme – kuni tagasi tuleb. Lahkumine ja naasmine on samuti meie psüühikasse juurdunud, hoolimata sellest, mida oleme juba kogenud ja näeme praegu Ukrainas toimuvat. Usk, et inimene võib tagasi pöörduda, on unistus. Reaalsus on see, mille peale me ärkame. Võtmel, mille naaber meile jättis, polnud enam maja ega välisust kui tulin tagasi aastal 1990.

Kui mina, ema ja vanaema, septembris viimases põgenikelaines Kuressaare randa jõudsime, tahtis ema lossi varemetest leitud meloni lõikamiseks nuga. Ta oli ärritunud, kui avastas, et vanaema oli kaasa pakkinud ainult raamatuid ja pabereid. Aga kui jõudsime Berliini, oli minu ööpott meie kõige väärtuslikum vara, meie ainsaks veenõuks, millega tassisime vett avalikest kraanidest ja hobukünadest pommivarjendisse.

Kui meie paat kaldast eemale tõmbas, ja ma vaatasin tagasi, oli randa kuhjatud uhket mööblit, antiiklampe, lahtisi kaste ja kohvreid, mille sisu oli puistatud laiali liivale – lahkudes kõige väärtuslikumad asjad, randa jõudes väärtusetud. Ainus inimene, kes oli otsustanud randa jääda, oli üks vana naine, ta istus madratsil ja kallistas suurt seinakella. Tema jaoks oli kell ilmselt kallim kui tema elu.

Merel olles hakkas meie paat lekkima. Üks Poola kaubalaev tuli meie paadi kõrvale ja oli valmis meid päästma. Selleks oli vaja aga ronida köisredelit mööda laevale kesk lainetavat Läänemerd. Ainult mu ema, noor ja väle, võttis pakkumise vastu. Ema veenis kapteni mind ja vanaema pardale vintsima, seda tehti puukastiga vooderdatud kalavõrgus.

Tänaseni pole mul aimugi, kas meie paat jõudis Rootsi või hukkus? Ja mis sai vanast daamist kellaga? Ma loodan, et läks oma kallima aardega koju tagasi ja elas 100-aastaseks.

Kui ma kord Saksamaal pommirünnaku ajal koju jooksin, püüdis üks tulistaja mind tabada. Aga selle asemel, et püüda end varjata, oli mu ainuke eesmärk jõuda vanaema kindlusse. Hõimuinstinkt oli tugevam kui hirm, jäänud alateadvusse. Sedasi lõime esimesed kogukonnad, külad, linnad ja lõpuks rahvad.

Berliinis elasime me surnuaial. Mausoleumid olid säilinud, kuid linnamajadel polnud esiseinu. Muretsesin, mis on hauakivide all, millel magasime. «Praegu on elatus, mille pärast peame muretsema,» ütles ema, kohandades minu väärtusi ja prioriteete tulevikuks.

Meie 44nda aasta põgenike jaoks oli suurim aare meie kultuur. Me austasime seda 50 aastat – tänaseni. Kui siin Eestis valitses sügav kommunism, ja isegi hümni laulmine oli keelatud, tähistasime meie välismaal vabariigi aastapäevi, korraldasime rahvapidusid, andsime laupäeva hommikutel lastele koolitunde – igal tasemel – igas vabas riigis maailmas, et eesti kultuur püsiks ka tulevastele põlvedele.

Rahvad tõusevad ja langevad, rahvused kõiguvad, inimesed surevad, kuid alati on oluline jätta midagi ellujääjatele. Ka teie saavutasite seda siin, suures ohus, samuti pidades hädavalikuks meie rahvuse omapära säästmise, viimaseni. Sellele võib mõelda, kui «pärmikultuurile», mille iga pagar paneb kõrvale järgmise partii jaoks, sest sellest sõltub ellujäämine. Me kõik vajame igapäevast leiba. Ja kui ma Eestisse tagasi jõudsin, oli see ka minu jaoks alles. Ma tänan teid!

I’m now thinking of the three of us – Estonia, Latvia and Lithuania – and the Baltic chain in 1989, when we stood together, held hands and paved the way to the future. The future has arrived. The sand has shifted again, by forces greater than ours. If we can’t save our people, we can save our culture, in an untried universe, both mentally and physically. Perhaps, for an even greater length of time, than the ancient Eqyptians, on their stone tablets. We don’t need stone tablets, we have our own incredible e-nation, and start-ups, many invented right here in Estonia.

Vanaema valik oli õige. Meie rahvuse kultuur on meie kõige väärtuslikum aare. Ja mina mõtlen tihti meie inimestele. Eestist eemal elab hinnanguliselt kuni 200 000 eesti juurtega hõimlast. Küsitlused näitavad, et 80 protsenti neist soovib osaleda meie ühises tulevikus. Nad on üles kasvatanud kaks-kolm põlvkonda tõsiselt patriootliku kutsumusega ning kultuuriliselt tugevaid eestlasi. Kui kaotame Eesti, pole meil kellelgi enam kodumaad. Mõelgem armeenlastele, nad võivad teile öelda, mis tunne see on! See on praegu ka ukrainlaste suurim mure. Minu meelest oleks loogiline ja vajalik lugeda kõik meie hõimlased laias maailmas meie laiendatud perekonnaks, palju kaugemal meie potentsiaalsete vaenlaste ukselävest. Nii oleks meil palju suurem Eesti kui üks miljon sinimustvalge lipu lehvitajat.

Ja teie, armsad lugupeetud poliitikud siin täna, saate selle teoks teha. Peame rääkima valjemini, kutsuma kõiki meie kaasmaalasi tegutsema, kaasama ka meie liitlasi ja mitte peitma meile hädavajalikku valgust vaka alla. Mäletan inglise filmi «The Mouse That Roared» – «Hiir, kes möirgas». Kui ühendame globaalselt kõik eestlased, saame oma kultuuri ja vaimuväärtusi alatiselt päästa.

Artikkel ilmus Postimehes