Kristel Vilbaste, [email protected]
Et eesti soost teadlane Nobeli preemia sai, on meie rahvale suur au. Preemia uurimuste eest, mis selgitab, mis üldse tegi inimesest inimese ja mille poolest tema DNA loomade omast erineb.
Sest loomadest tahame me väga erineda, paljudele inimestele ei mahu üldse pähe, et me paljude loomadega väga sarnased oleme ja tegelikult siiski inimloomad, nii välimuselt kui ka käitumiselt. Ei peaks ju selge inimmõtlemisega isikud praegu sellist suurt sõda, kus kogu inimkonna hukk vaid käesiruulatuses on. Kõnelemise geen võiks anda kõige parema lahenduse.
Niisama vaevleme me praegu energiakriisis, meie metsasid saetakse pelletiteks ja sellega rahuldatakse mitme Euroopa riigi energiavajadust. Metsades aga lõõtsub tuul, nii suurtel lageraielankidel, et seal pole enam peidukohta karuvanal ega ilveseemandal. Tuttsaba jänes silkab rebase eest parema meelega linnatänavail kui harvesteri tuledesäras metsaservas.
Üllataval kombel ongi metsloomade kohtamine Eesti linnatänavatel aina sagenenud. Küll aetakse Tartu öös pikki Aardla tänavat taga noort karuotti, kes isegi hirmutamise peale lahkuda ei taha ja teisel ööl peab politsei teda mööda Supilinna tänavaid taga ajama. Küll lippab mööda tänavaid pehmel sammul ilves.
Ilvest kohtasin keset Mäo hiigelteederägastikku ka augustis Saamimaalt tulles. Ja pean tunnistama, et see oli üldse teine kord, kui ma vabalt ringijooksvat ilvest näen. See loomake on ikka väga ettevaatlik ja jälgib pigem kusagilt sind, mitte sina teda.
Metsakaitsjad ütlevad, et loomad teel ja linnas on just nende suurte metsaraiete ja hiigelehitiste tulemus, et loomal pole enam kodu ja ta ei oska leida ülepääsu tänapäevastest teedest.
Loomade uurijad siiski nii ei arva. Nad ütlevad, et loomi on linnatänavail alati olnud, nad tegutsevad siis, kui me magame ja üksikud öösel linnas tegutsevad inimesed on neid ikka näinud. Aga meil pole mitte kunagi varem olnud nii häid salvestuseadmeid – rajakaameraid, autokaameraid ja filmivaid-pildistavaid nutitelefone. Just viimaseid, sest ükskõik kui hea seade ei filmi, kui teda pole käepärast. Sest isegi kui oled kohtunud öösel ringiuitava karuotiga, siis hommikul teistele seda vestes, tundub see liigse praalimisena ja kohe küsitakse uskumiseks pilti.
Nüüd neid pilte on. Uurisin, mis loomi üldse linnas kohatud on. Rebased on linnadesse kolinud ja ära nad siit enam ei lähe, kusagil parginukas või surnuaia veeres elavad kavalpead teevad linnatuure juba ka päevaajal. Näiteks on Võrust eelmisest aastast juhtum, mil staadionil tuli katkestada kolmel korral jalgpallimatš, sest rebane otsustas jalgpallurite vahele staadionile joosta.
Jäneseisandaid on ehk kõige rohkem ka varem linnas kohatud, eelkõige nende teravate hammaste järgi õunapuudel. Aga uus trend on metskitsede poolt talvel ärapöetud õuede elupuud ja nende hekid. Imelikul kombel on jäneseid ka näha, metskitsi harvem.
Kindlasti aga jäävad silma põdrad ja nende linnast väljasaamisel tuleb politseil sageli kurja vaeva näha. Naljakaim juhtum on Tallinnast Järvelt, kus üks põdranooruk otsustas kasside kombel mööda kuurikatuseid käima hakata. Ja kord, kui põder otsustas lillepoodi külastama minna joostes läbi klaaside. Aga need on enamasti noored uue vasika sündimisel ema poolt äraaetud noorukid, kes peavad veel ilmaelu õppima.
Kährikud on iga-aastased õunapuuaedade ja kompostihunnikute külastajad. Aga ajakirjandusest leiab ka loo, kuidas kobras tuli Tartu linnas poe klaasuste taha ja tuntud telereklaami kohaselt, kus näidati, et kobras on tubli hammastepesija, olevat läbi klaasi uurinud, kas poes hambapastat on ja siis avastades, et poe uksed on kinni, pahaselt lahkunud. Korra on Tartus kobras ära aetud ka Botaanikaaia tiigist, et ta sealsete väärispuude kallal oma hambaid teritama ei hakkaks.
Metssigade jooksud linnas jäävad seakatkueelsesse aega, aga tasapisi hakkavad väljakütitud metsanotsud maapiirkondadesse tagasi tulema, küllap siis ka linna.
Hiljutised karuoti jooksutuurid Tartu linnas ei ole siiski esmakordsed, inimesed otsisid kohe välja artikli 1970ndate Edasist, kus kirjeldati, kuidas kaks varahommikul tööle tulnud meest nägid karu Vaksali tänaval ja teda samuti autoga jälitasid. Aga nii karude kui ka ilveste kohtamise teateid on viimasel ajal pea kõigist Eesti linnadest.
Ainus, kes linnatänavale ei tiku, on hunt, meie rahvusloom. Tema on korralikult metsas, pole tal ka linnas midagi teha, erinevalt karust, keda kompostihunnikud huvitavad.
Küll on linnatänavail uued ja päris võikad tegelased – šaakalid. Veel kümmekond aastat tagasi neid Eestis üldse polnud, aga vaikselt hakati nende ulgumist kuulma Lääneranniku rannaroos. Nüüd on nad kõikjal üle Eesti, just veekogude ääres rannaroos. Ju nad on ka aru saanud, et linna haldusterritooriumil jahti pidada ei või, aga toitu on siin piisavalt. Just šaakalid jäävad tihti autode valgusvihkudesse ja kaameratesse. Ilmselt saab võitlus nendega olema sama pöörane, kui mujal maailmas võitlus pesukarude või rottidega. Rottidest Tallinna vanalinnas tegelikult juba ka räägitakse, sest kodukassid neid ei küti, hulkuvaid kasse enam pole.
Üks pesukaru küttis eelmisel aastal inimeste meeli Kambja lähiste metsas. Kuulsin omanikult, kuidas ta sinna sattus. Lemmikloomana peetav pesukaru polnud terve oma elu jooksul ilmutanud tahtmist puurist jooksu pista, aga siis ükskord ta läinud oligi. Pererahvas otsis teda, aga kuna loomake oli nii vana, siis lõpetasid otsingud, arvates, et ta on juba looja karjas. Aga polnud. Õnneks saadi ta kätte, kuid kardetakse, et just pesukarud võivad saada samasuguseks nuhtluseks kui šaakalid ja kährikud.
Tõepoolest, nähes kui kergelt loomad linnaeluga kohanevad, võiks öelda, et Eestimaa linnad on väga hea haljastusega ja ikka veel piisavalt metsiku ja elurikka pargieluga. Kindlasti aga elavdavad loomad meie linnaelu ja õpetavad ümbritsevat rohkem märkama. Ja loomade käitumisest on meil õppida ka seda, et vajame enda ümber looduse lokkamist ja ei saa me hakkama suurte teederägastikega.