Lexingtoni Ave koguduse virtuaalse jumalateenistuse 16. oktoobril umbes paarikümne osavõtjaga korraldas tehniliselt Rau-no Jõks, kes saatis interneti kaudu ka vastavad laululehed. Muusika ja laulude saade oli meile hästituntud Mall Kiililt ja õpetaja Leevi Kiili eestlaulmisel. Peale algliturgiat pidas õpetaja Markus Vaga jutluse, mille teema oli “Issand, kasvata meie usku” (Luukas 17.5-10).
Ja apostolid ütlesid Issan-dale: “Kasvata meie usku”. Aga Jeesus vastas, “Kui teil oleks usku nagu sinepiiva-kene, te võiksite öelda sellele mooruspuule “Juuri end üles ja istuta end merre”. Ja puu kuulaks teie sõna.
Kui sulane peale päevatööd on valmistanud peremehe käsul veel õhtusöögi ning te-da teeninud ning alles hiljem saanud oma kõhtu täita, ei saa ta isegi peremehelt see eest tänu. Nõnda ka teie, kui olete teinud kõik, mis teid on kästud, siis öelge: “Me ole-me tühised sulased, oleme teinud, mis meie kohus oli teha.”
Õp Markus rääkis, kuidas tal jutluse ettevalmistuse ajal tuli meelde film endisest Gruusia peaministrist, kęs oli tohutult rikas mees ja armastas puid. Oma parki oli ta kogunud puid igast Gruu-sia nurgast ja ka välismaalt. Iga puu oli täiesti küps, mõned juba sadu aastaid vanad, kui neid üles kaevati ja parki toodi. Film algabki naljakalt, kui kaks meest Musta mere rannal kalastavad ja nendest möödub paat liga saja aastase tammega. Jah, see mees armastas puid, kuid tal polnud kannatust neid kasvatada, maks- tes selleasemel miljoneid täiskasvanud puude ümber-istutamise eest.
Võiksime öelda, et mees püüdis puudele ütelda, “Juu-ri end üles ja istuta merre”. Teame aga, et ta seda usuga ei suutnud vaid rahaga.
Jüngrid palusid Jeesuselt rohkem usku koheselt, ega tahtnud oodata usu kasva-mist nagu mees, kes ei viitsinud oodata kui puud kasvavad.
Jeesus tuletas jüngritele meelde, et usk kasvab. See ei ole midagi, mis järsku on nii kange, et võimaldab puid ühest kohast teise liigutada. Aga kui meil küllalt usku on, lubab Jumal, et siis oleme võimelised usu kaudu ka mägesid liigutama.
Kuidas siis saame rohkem usku? Kas nagu jüngrid, paludes rohkem usku Jeesu-selt automaatselt ilma tingi-musteta, et suudaksime elada nagu Tema tahab?
Usk ei ole lihtne asi ja inimestel ei ole seda kunagi küllalt. Usk võtab aega kasvada meie elukäigus ja ei juhtu automaatselt. Peame seda ise kasvatama ja oma usu eest hoolitsema. Ja meie suudame usus kasvada, kui tegeleme Jumala sõnaga. Palves, piibli lugemises, kirikus käimises, kristlikus koosviibimises ja lihtsalt kristlikus elus, kogeme et samm sammult meie usk kasvab. Täna suudame teha vähe Jumala auks, homme pisut rohkem. Võibolla paari kuu või aasta pärast leiame usu kasvamises, et suudame rohkem usus teha. Ehk tunneme, meil on julgust usust rääkida teistele, rääkida Jumala sõnast või mõnel raskel momendil elus koge-me, et meie usk aitab meil seda ületada ja annab meile lootust, et Jumal hoolitseb meie eest.
Aastast aastasse peame meeles pidama ja olema Jumalale tänulikud selle eest mis meil on. Isegi kui arva-me, et võiks olla rohkem, tuleb olla tänulik. Kui usk kasvab, suuudame olla ka rohkem tänulikud Jumalale. Suudame rohkem andestada ja teisi aidata. Suudame iga päev Jumalat austada iga asja eest, suudame teistele Jumala armust ja armastusest rääkida.
Jumal on meie Issand ja meie õnnistegija. Ta on ka meie õpetaja ja hooldaja. Palume siis, et Tema alati on meie ligi ja valmis andma rohkem ja rohkem usku. Aamen.
Peale lõpupalvet ja laulu jäi koosviibijatel aega ka pisut vestelda.
Järgmine jumalateenistus toimub leerilaste õnnis-tamisega Lex. Ave. kirikus oktoobrikuu viimasel püha-päeval kell 2 p.l.
Aime Andra
