Rea Raus, jätkusuutliku arengu ekspert
Viimasel ajal on nii Eestis kui mujalgi Euroopas põhiliseks kõneaineks hindade kallinemine, sellega loomulikult kogu igapäevaelu toimetuste kallinemine.
Inflatsioon Eestis on juba kuude kaupa Euroopa Liidu kõrgeim, kõikudes enneolematu 25% ümber ning tundub kahjuks, et Reformierakonna poolt juhitud valitsus ei suuda selles küsimuses riiki tasakaalustatuma tuleviku poole viia. Inflatsioon ja hinnad jätkavad kasvamist. Riigi omanduses olev Eesti Energia teenib rekordkasumeid (ja sellega teenib ka rekordilist maksutulu riik), kuid inimesed ja ettevõtted kõiguvad pankroti äärel, sest on ju selge, et ilma elektrita elada pole võimalik. Tekib kurb küsimus, kas inimesed ja nende maksevõime on riigiaparaadile tuluteenimise jaoks või on riiklikud struktuurid mõeldud inimestele ja ettevõtetele eluks vajalike eelduste loomiseks?
Äsja andis valitsus teada, et üksikisikutele ja varsti ka väikeettevõtetele pakutakse elektrienergiat nn universaalteenuse hinnaga, kuid kohati kliendid loobuvad, sest universaalteenuse hind ei pruugi oluliselt odavam tulla senisega võrreldes.
Eraldi teemaks on kujunenud energiatoetuste diskrimineeriv olemus, sest mitmekordselt kallinenud küttepuitu ei kompenseerita neile, kellel kodusoojus just puiduküttest tuleb. Remargi korras, tänases energiakriisis on muidugi huvitav meenutada kurioosset Euroopa Liidus kõneksolnud plaani, et ahiküte hoopis keelustada. Kujutame tänases sõjakriisis sellist olukorda ette?
Lisanduvad kohati kordades tõusnud toiduainete ja muude teenuste hinnad, mis panevad iga pereema ja –isa murelikult kodueelarvele otsa vaatama. Tundub, et ka siin on hakanud kehtima üsna möödapääsmatu “uppuja päästmine on uppuja enda asi” põhimõte. Norutamine aga asju paremaks ei tee ja tasub tõsisemalt analüüsida, ka pikas perspektiivis, milli-ne elustiil, mõtteviis, tulevik oma perele planeerida.
Arusaadav, et suhteliselt kiiresti tekkinud kriisi keskmes on raske radikaalseid elumuutusi ette võtta, ometi tasub just nüüd otsida lahendusi, mis ka tulevikus pakuvad võimalust paremini kohaneda rasketes oludes.
Julgen väita, et Eesti maarahva mentaliteet on siin abiks ja tasub kaaluda maalväikelinnas elamise eeliseid suuremas linnas elamise ees.
Alustame kinnisvarast, mille hinnad samuti viimasel ajal rallit on teinud. Tallinnas on 2-toaliste korterite hinnad tänaseks 100 ja 200 tuhande euro vahemikus, olenevalt asukohast ja kvaliteedist. Samas on isegi Harjumaal, muust Eestist rääkimata, võimalik osta maapiirkonnas maja 150-200 tuhande euroga (allikas: kv.ee). Kas poleks aeg perel kaaluda elukoha vahetust, kui see rahalises mõistes võimalik oleks? Millised on eelised, lisaks puhtamale ja rahulikumale keskkonnale?
Kindlasti aitab kriisides paremini toime tulla maja, kus on võimalik ahju või pliiti puudega kütta, eriti hea, kui teatud mahus küttepuud saab varuda oma territooriumilt. Vesi, mis tuleb oma puurkaevust, veel parem kui lisaks on ka mehhaanilise pumbaga kaev, annab eluks kõige tähtsama ressursi osas lisakindluse. Tuli pliidi alla, vesi pliidile ja kartulid keema? Selline vajadus on tänaseks saanud aina ilmsemaks.
Lisaks toasoojale on maal oluliselt laiemad võimalused endale toitu kasvatada. Kui tarneahelad katkevad või toiduainete hinnad poes ebanormaalselt kõrgeks lähevad, on oma peenramaa porgand ja kartul ning oma õunamahl- ja moos hädavajalik tugi. Õnneks pole eestlased (veel) unustanud, et maa meid toidab ja piim tuleb ikka lehmalt, mitte poest või piimaautomaadist.
Ka siin tasub arvestada, kui palju ja millise töötasu eest peab linnas tööd tegema, et suuta osta kallinenud toiduaineid versus maal ise toidu kasvatamise korral – kui palju jääks rahalist ja ajalist ressurssi üle?
Loomulikult tekib kohe logistikaküsimus – kui kaugele jääks maal töökoht, kool ja muud vajalikud teenused? Kahetsusväärselt on viimastel aastatel ainult süvenenud trend, kus maalt elutähtsaid teenuseid kaotatakse. Viimati võttis ka eelmine haridusminister (Reform) ette ristisõja väikeste maakoolide kaotamiseks. Ometi teame, et kool on just see, mis hoiab piirkonnas peresid ja töökohti.
Seega tasub uurida ja läbi arvutada, kas ja kui palju transpordile kuluma hakkab, pidades silmas, et osades piirkondades saab kasutada tasuta ühistransporti. Tasuta ühistranspordi puhul on paraku paljudes piirkondades üle Eesti probleemiks see, et tasuta buss küll käib aga mitte sellistel aegadel ja marsuutidel, mis võimaldaks inimestel hajaasustuspiirkonnast hommikul töölekooli ja õhtul tagasi tulla.
Siin on veel väga palju arenguruumi, samas aitaks paremini läbimõeldud ühistransport vähendada autotranspordi keskkonnamõjusid ja veelgi tähtsam, julgustaks inimesi just maal elama. On ju selge, et riigi huvi peaks olema võimalikult ühtlane areng, üle Eesti, seda aga ilma läbimõeldud ühistranspordi võrgustikuga on raske saavutada. Enne seda pole mõtet ka mängida mõttega, et vaja oleks kehtestada kodanikele igakuine, näiteks 40 eurone automaks (nagu hiljutine majandusministeeriumi esindaja idee oli). Auto on maapiirkonnas elavale inimesele mitte luksusese, vaid hädavajalik teenus, ilma milleta pole võimalik ei tööl ega koolis käia. Luksusmaastureid, millega Tallinna kesklinnas ringi sõidetakse, ei saa võrrelda igapäevaelu põhivajaduste rahuldamiseks mõeldud transpordivahendiga.
Energia, toit, transport – need küsimused tasub igal perel üle ja läbi arvutada, kui kaaluda elustiili muutust.
Oluline on ka enda ja oma lähedaste vaimne tervis sellistes aruteludes – kas tegutseme hirmu ja ärevuse najalt või vaatame praegust kriisi kui võimalust elu hoopis tervislikumale ja kindlamale alusele rajada? Sest kas stressirohke, sipelgapesana sagiv elu suurlinnas, kus ollakse haavatavad mistahes muutustele/kriisidele ning suur osa oma tööjõust ja energiast kulutatakse kõrgete hindade kinnimaksmisele? Või elu loodusele lähemal, kus vahel käed mullased, kuid kindlus elutähtsate vajaduste rahuldamise ja kriiside üleelamise osas suurem?
Mustamäe või Õismäe korteris saab tõsiste probleemide korral kiiresti selgeks, et ilma sooja, valguse ja veeta kaua vastu ei peaks. Jään üle endalt küsida- kas meil jätkub julgust ja otsustavust teha õigeid, tervislikke otsuseid siis kui neid veel jõuab teha, või ootame kuni kriisikirves pöördumatult meie kodudesse lajatab?
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu